“Selge, õpin. Aga mis pärast Jaapanit juhtub?”
“Siis on mul plaanis lennata sealt kiirelt Koreasse ja sa saad ka sinna kaasa tulla. Müük on mul neis kohtades nii lihtne, need maad on kogu selle reisi kõige ladusam koht! Olen Koreas mitu korda müünud ja oskan juba piisavalt keelt…”
“Aga mina ei oska ju!”
Küll sa õpid, see on lihtne keel ja müümiseks on vaja eelkõige teatud väljendeid!” Harri jääb korraks vaatama, pea viltu, ja hakkab siis rääkima hoopis vene keeles: “Harašo? Harašo!”
“Mida?”
“Vaat, sa juba natuke oskad korea keelt. See tähendab nende keeles “said aru?” ja “sain aru”.”
“See oli ju vene keeles4?”
“Ei! Korealased tõidki selle sõna Venemaale. Tšinghis-khaani vägi koosnes ju põhiliselt korealastest, ilma korealasteta poleks ta suutnud mitte midagi teha! Muide, kas sa seda tead, et Tšinghis-khaan oli siniste silmadega, see on ürikutes kirjas, ja ta tuli omal ajal Mongolimaale lääne poolt, ma ei imesta, kui ta oli eestlane, igatahes meie hõimurahvas!” Harri jääb mind võidukalt vahtima. Mu pea käib ringi, üritan end hoida tuleviku raamides, las need mongolitatarlased jääda mõneks teiseks korraks.
“Ja… ja siis, mis siis pärast Koread meie reisist edasi saab? On meil…”
“Vaat see teema on mul veel hetkel lahtine!” lõikab mu vestluskaaslane kiirelt vahele. “Kas me ostaksime oma reisidele ühe otsa piletid või kahe otsa piletid. Sest vaata, kahe otsa piletid on sageli sama hinnaga kui ühe otsa omad, nii et tegelikult oleks majanduslikult mõttekam plaanida kohe kaks reisi! Kõik tuleks siis ajastada nii, et Eestist saaks mõne aja pärast tagasi minna ja teha kogu see ring teistpidi, et veel äri teha ja oma tagasisõidupiletid realiseerida.”
“Mhm? Et siis kõigepealt ühtepidi reis ümber maakera, siis tuleme korraks Eestisse ja siis teistpidi reis ümber maakera?” Mu pea käib kergelt ringi ja vaatan paberit kahe poolkeraga, mis on nooli täis joonistatud. Aga asi läheb veel keerulisemaks:
“Tegelikult on ka see võimalus, et Koreast ei läheks veel otse Hispaaniasse, vaid enne läheks Indoneesiast, võib-olla ka Indiast läbi, tooks sealt uut kaupa juurde – seda juhul, kui Hispaania turg mulle sobivaks osutub… Nii et siin on palju lahtiseid otsi, kõik sõltub olukorrast ja kuigivõrd ka saadaolevatest piletitest, mida kusagil odavalt pakutakse. Üks asi on kindel: umbes juuni lõpuks oleme Eestis tagasi ja ma plaanin siit praegu lahkuda vähemalt märtsi alguses. Sul on niisiis aega neli nädalat, et otsustada, kas tuled. Ja ma ei saa sulle mitte mingeid kindlamaid plaane anda, kõik on lahtine ja paljud asjad jäävadki lahtiseks!”
“No mis seal ikka,” ütlen ma. “Arusaadav, et sellist elu ei saa sa joonlauaga mõõta ja lõigata.”
“Muidugi! On inimesi, kes peavad mind boheemlaseks ja uiutajaks, aga tegelikult on mul elus kõik täpselt planeeritud. Lihtsalt mu plaanides on algusest peale sees see paindlikkus ja ma ei viitsi kõiki variante ja mõjutusfaktoreid suvalistele inimestele selgitada.”
Mul on hea meel, et ma pole tema jaoks enam mingi suvaline inimene. Pea on täis küsimusi ja ma tean, et saan neid peagi esitama hakata, eelolevatel nädalatel ja kuudel ühiselt rännates.
Lööme käed. Kirjutan sellesama planeeti täis paberi teisele poolele üles saatkonnad, kust ma pean hakkama viisasid taotlema: Mehhiko, USA, Jaapan, Korea. Nagu Harri ütleb, on India ja Indoneesia viisad võimalik vajadusel ka Jaapanis või Koreas kohal olles korraldada.
“Eestis oleme tagasi niisiis jaanipäevaks!” Ja Harri jutustab mulle nagu muuseas ka oma uuest noorest naisest Annest ja lasteaiaealisest pojast, kes teda Eestis alati ootavad – mul on hea meel seda kuulda, sest see kinnitab mu sisetunnet, et Harri nõusolek mind kaasa võtta pole teps mitte sellega seotud, et ta mind kuidagi ära tahaks… noh, võrgutada või nii.
Aga mis Tomist siis saab? Tuleb ta kaasa? Temast me tol päeval rohkem ei räägi. Mainin Harrile lihtsalt lõpuks, et ma veel “tegelen oma mehega”, ja Harri vastab, hajevil ilmega minust läbi vaadates: “Muidugi, te saate kõike seda, millest juttu oli, sama hästi ka kahekesi teha!”
“Lähme! Üürime maja välja ja lähme!” painan ma oma meest jälle. Me ei ole veel jõudnud faasi, et me enam sellest ei räägiks. Igal hommikul ja õhtul põrkame sellele elevandile keset meie elutuba – “Epp tahab minna ümbermaailmareisile” – ja me lihtsalt peame temast rääkima.
“Hull peast!” on korduv fraas tema suust. “Hull peast! Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?! Niimoodi asjad ei käi!”
Ma olen peaaegu iga päev olnud ühenduses Harriga ja ma näen, et niimoodi käivad asjad küll, siinsamas Tomi reaalsuse kõrval on olemas Harri reaalsus. Olen temaga koos kõndinud vanalinna esoteerikapoodi, ühte neist paljudest, kus ta rännakutelt toodud kaup müügis on, ja oma silmaga näinud, kuidas ta lihtsalt otsib oma punutud seljakotist paberitükikese ja näitab sealt mingeid numbreid – ja kuidas poe mänedžer võtab teda ülimalt tõsiselt ning maksab talle peo peale mitu tuhat krooni vahepeal müüdud ehete eest.
“See äri toimib. Ma ei ütle, et me rikkaks saame, aga me saaksime maailma näha! No lähme, palun!”
“Sina mine üksi, kui tahad! Jäta mind selle jutuga rahule!”
Näen ta silmis trotsi. Ja üllatust, kui ta hakkab päevade möödudes aru saama, et ma lähengi. Mu padja kõrvale ilmub pleier hispaania keele õppimiseks ja mu passi ilmuvad kõik vajalikud viisad, muuhulgas ka Ameerika Ühendriikides töötamiseks mõeldud ajakirjanikuviisa – Harril oli õigus, ma tõesti sain sellise uhke lubatähe, ja tema maksis selle hinna mulle kinni. Need kaks fakti suurendavad mu usaldust nii Harri kui ka valitud saatusepöörde suhtes. Töölgi tunduvad asjad minevat pärituult: teletoimetamisest saan kerge vaevaga loobuda, aga ajakirjanikuna ei olegi vaja võtta palgata puhkust, saan hoopis nelja kuu artiklid ette kirjutada ja nelja kuu palga ette. Tundub, et mu ontlikust pereemast ülemus ajakirjade kirjastuses elab hetkel minu kaudu välja enda tegemata jäänud tegusid ja vallandamata jäänud hullust, igatahes kuulab ta mu ümberilmaplaane, suu jahmatusest ja vaimustusest pärani, ning aina noogutab.
“Jah, ma toetan sind, kui sa oma lood ette valmis saad,” ütleb ta lõpuks.
Nelja nädalaga nelja kuu töö ära teha tundub justkui võimatu, aga naisteajakirjades on see tehtav, pealegi kui autorit on vallanud maniakaalne tarve kirjutada. Istun öösiti kontoris ja aina töötan. Tahan end sellest elufaasist kiirendatud korras läbi pressida, et algaks uus elu.
Ühel ööl saabub see surnud punkt, mis kuuldavasti tabab igaüht, kes üle jõe ujub. See hetk, mil sa oled valmis loobuma ja lihtsalt rahulikult põhja vajuma.
Tallinna tabab lumetorm, elekter läheb ära. Olen jäänud ööseks kontorisse kirjutama ja tean: kui täna öösel rabelemise jätan, ei jõua ma reisile mineku ajaks valmis. Surun lauba vastu külma klaasi ja vaatan oma silmade peegelpilti. Ma ei anna alla! Leian küünla ja kirjutan edasi paberi peal. Kogu aknatagune on täis valget möllavat lumesuppi ja kontorinurkades võbelevad varjud.
Uuel nõrkushetkel helistan mehele koju ja jälle hakkame vaidlema, eks ikka selle elevandi pärast, kes meie vahel nüüd elab.
Hommikuks pole torm ikka üle. On pühapäevahommik, linn tundub olevat välja surnud, ainult tuul keerutab lund. Trammid ei sõida, kõnniteid ei eksisteeri, sõiduteidki mitte.
Olen üksi.
Sumpan läbi põlvini ulatuvate tuisuvaalude, unine ja väsinud, koju viiva bussi peatuse poole. Narva maantee on ikka lahti aetud, kuidagi ma ju koju saan? Jalad on märjad, ripsmed