“Oot, mis… Ühesõnaga kui mina saaksin oma isaga lapse, siis see oleks kõige parem võimalik isend? Täitsa perversne!”
“Aga see võib isegi täitsa õige olla, kui isal on head geenid ja tütrel on head geenid! Nad tahavad kinnistada teatud omadusi – siis jäävad need kindlasti domineerima ega kao kusagile. Kui tahetakse, et uus kuningas oleks vana kuninga kloon, siis praktiline võimalus ongi teha see laps oma tütrega. Aga jah, viienda sugupõlve järel tuleks teha erand ja võõras veri sisse võtta, eks!”
Jälle tormab ta eest ära, nii et ma pean sõna otseses mõttes talle järele jooksma. Mul pole hetkel aimugi, kui kaugel on hostel või kui kaugele Haifa äärelinna me soojas õhtupimeduses kõndinud oleme, aga mis siis – peaasi, et on huvitav.
Kõverpilgud tulevikupeeglisse
On juuni, Kanaari saarte madalhooaeg: Põhja-Euroopa turistid siia enam ei tule, sest nad on oma ilmaga niigi rahul, ja mandri-Hispaania turistid veel ei tule, sest nende kesksuviste puhkuste hooaeg pole alanud. Käime Harriga turult turule müümas: iga nädalapäev on siin saarekesel turg erinevas linnas, keerutame bussidega mägiteedel ühest kohast teise ja veame kõikjale oma kaubakotid, aga ostjaid on meie ehetele näruselt vähe. Vahel kahetsen omaette, miks me üldse Iisraelist ära pidime tulema, aga siis mõtlen: ma ise ju andsin lubaduse lahtiste plaanidega reisi usaldada, ja ma ise tahtsin maailma näha. Seda olen ju saanud!
Ma saan aru küll, miks me Harriga ikka veel siin oleme: tal on raha otsas ja ta ootab kangekaelselt seda, et müstiline Frank Havailt oma lubadused täidab ja kaubapakid siia saadab. Harri on helistamisele kulutanud juba sadu dollareid, nagu ta kurdab, aga küll on Frank kontorist välja läinud, küll ei vasta keegi ta mobiilile… Minu võimalik USAsse minek on ammu päevakorrast maas, meil lihtsalt pole kummalgi enam raha, millega piletit osta. Kadedusega kuulan, kuidas Harri tänaval mündiautomaadist helistab ja Eestis käsitööpoodidesse käske jagab, et ta kaubast tulev raha saadetaks kõik ta naisele Annele…
“Aga minu Havaile saatmine?!” tahaksin ma vahele hüüda. “Sa ju lubasid mulle selle pileti osta!” Loodan siiski, et peagi hakkab kõik laabuma. Vahel jutustab Harri lugusid Indoneesiast ja Indiast, kus elu isegi luksusbangalotes olevat nii odav võrreldes Kanaari saarte räpaste pisikeste odavhotellidega, ja teisi lugusid Jaapanist ja Koreast, kus teda ootab poodides raha, lihtsalt tuleb sinna kohale jõuda… Kuniks aga Frank meid päästnud pole, virelemegi siin paradiisisaarel, iga peseeta arvel.
“Miks sina ära ei lähe, praegu ei teeni ju siin suurt midagi?” uurin ma Djellah’lt. Kuigi ta saaks oma iselaadse kurguhääle, suure repertuaari ja erinevate pillide valdamisega tööd enam-vähem igas maailma turismipiirkonnas, lükkab ta saarelt äraminekut aina edasi. Aiman vastust, miks. Tasapisi on osa minugi südamest imbunud selle saare pinnasesse ja ma juba tean, et see südamepitser jääb siia alatiseks, ükspuha, mis mu eluga edasi juhtub.
Kahtlustan vahel, et saare vulkaaniline pinnas on nagu hõõguva energiaga magnet, mis inimesi siia tõmbab. Näiteks Arguineguinis elab lisaks vanavanaisade moodi kaluriametit pidavatele kohalikele ka palju neid, keda saar on siia toonud ja lahti ei lase: siin on ridamisi Taanist-Rootsist-Norrast pärit vanu hipisid, kes siin oma kogukonnaga nii-öelda boheemlikku elu harrastavad. Eeskätt väljendub see huvitavates riietes ja väljakasvanud soengutes, aga ka mõnusates ühistes pärastlõunaolengutes, mis algavad kusagilt kohvikutest ja lõpevad näiteks öösel rannas. Aga siin elab ka – peamiselt Hispaania verd – “paadiinimesi”, kes on randunud jahisadamas ega plaani siit kusagile minna, või kui, siis vaid mõneks ajaks. Olen kuulnud poolihääli jutte, et osa neist paadielanikest toob sisse illegaalseid narkootikume, kuid ametlikult tegelevad nad igatahes meresoola ookeanipõhjast ülestõstmisega ja selle turgudel müümisega. Kui käin Djellah’ga kaasas ta sõprade-paadielanike juures, saan imetleda nende pisikest funktsionaalset elamist, kus kai ääres loksuvas soolalõhnases jahis on paariruutmeetrised toad ja mõnus olemine.
Minu ööbimiskohad siin saarel langevad kolme kategooriasse.
Kõigepealt, Marcole kuuluv hotell, kui mul selleks raha on – ma ei taha, et Marco mulle toa tasuta annaks, ning ta ei paku ka. Kaks akent merele. Ööseks panen ma luugid kinni, aga läbi nende tuleb ikkagi ookeanikohinat. Hommikul kuulen alt tänavalt kolinat: poeuks veetakse lahti. Päikesekiiri need tihedad luugid läbi ei lase, aga turistide jutuvada ja tänavamaisi kõrvetamise lõhn voogavad läbi luukide ja äratavad mind.
Mu teine kodu on küla lähedal mägedes asuv Marco villa, kuhu ma temaga vahel ööseks tulen ja vahel ka pikkadeks päevadeks jään. Jah, villa kõlab uhkelt, aga see on lihtsalt ühe boheemliku üksiku mehe liiga suur ja segamini kodu, kus pooled toad on mööblist täiesti tühjad ja kuhu mägedetuul veab aina uut liiva. Krundi ümber on suured valged müürid ja müüride sees õitsevad viljapuud. “Küll sa paari kuu pärast näed, mis vilju siit saab,” põikleb Marco mu küsimise peale, olles justkui kindel, et ma ka paari kuu pärast siin olen. Nii kaugele, kui silm ulatub, paistavad mäed. Olen õnnelik, et ma olen sattunud siia, turistide radadest eemale, maadele, mis on aastasadu kuulunud Marco esivanematele.
Kolmas võimalus mu ööde veetmiseks on aga koos oma tööandjaga mägedes, lahtise taeva all. Harril on hullumajast põgenemise aegadest saati õues ööbimise põhimõtted selged: see peab olema linnast väljas omaette koht, kus on ülevaade ümbritsevast, ja see peaks olema peateest veidi kõrval, et ei satuks suvaliste pättide huviorbiiti. Nii oleme maganud küll kusagil kõrvaliste põõsaste all äärelinnas kui ka väikese matkateekonna kaugusel mägedes, kaktuste ja hiiglasuuri põldosjapuhmaid meenutavate põõsaste vahel. Madusid siin saartel polevat, ämblikke ja muid putukaid küll. “Ja miks sa arvad, et üks ämblik peaks tulema magava inimese peale ronima, kas sa tõesti usud seda, kas sa tõesti oled nii eluvõõras?” naeruvääristab Harri mu hirmu juba eos.
Ühel varahommikul ärkan selle peale, et mu magamiskotil kõnnib paarisentimeetrise läbimõõduga karvaskoivaline ämblik. Imelik, see ei tekitagi minus paanikat ja nipsan ämbliku kergelt kaugemale. Küllap tuli päris hea kompromiss: tema jäi elama ja mina sain edasi magada. Hiljem jutustan seda uhkelt Harrile, aga tema ei olegi rahul: “Kui midagi on kehal, siis ära liiguta, ära löö teda! Ükskord ma magasin Karakumi kõrbes öösel õues ja ärkasin väikese kõdi peale – leidsin sealtkandi kõige mürgisema musta ämbliku enda pealt. Siis lihtsalt rahulikult ootasin, kuni ta minema jalutas. Oleks ma teda aktiivselt puudutanud, oleksin paari minutiga surnud olnud!”
Ma näen, kuidas Harrile meeldib mind ööseks mägedesse kutsuda. Kuigi ta nimetab end üksikuks hundiks, meeldib talle tegelikult maailma asju arutada. “Ma teadsin juba 70ndatest saadik, et varsti kukub Vene impeerium kokku,” räägib ta. “Käisin ja kuulutasin: ma ei teadnud, millal see juhtub, aga näitajaid selle kohta tunnetasin ja analüüsisin igal pool ning andsin omalt poolt protsessidele hoogu juurde. Ja läkski täide!” Samasuguse hasardiga räägib ta nüüd kolmanda ilmasõja puhkemisest ja seeläbi maailma puhastumisest. “Ma ei tea veel, kust see täpselt algab, aga ma olen nii palju erinevates riikides käinud ja erinevate rahvaste psüühikat näinud… sellest tuleb üks hiiglaslik ahelreaktsioon! Iga rahvas vihkab kedagi ja kui võimalus avaneb, tahab ta vaenlasele ära panna. Pealegi on inimesi liiga palju, mõttetut rahvast on liiga palju ja ainus võimalus üleüldse edasi eksisteerida siin planeedil ongi see, et peab tulema puhastus.”
“Kus siis turvaline on… kui midagi paha juhtuma hakkaks?”
“Üldiselt on sul turvalisem muidugi mägedes: on vaja leida koopad varjule minekuks ja mägijärv või – jõgi, kust puhast vett saaks. Kas sa ikka tead, mis teha, kui sõda algab?”
Mõtisklen selle üle, poollamaskil, magamiskott kurguauguni tõmmatud, alt orust paistmas kahe küla tuled. “Ju ma ikka kusagile end ära isoleeriks, kaugemale