Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
Sissejuhatus
Harilikult antakse tavalise lugeja jaoks mõeldud filosoofiat käsitlevale raamatule sissejuhatuseks mõningaid seletusi filosoofia ainest, tema resultaatide loomust ja meetoditest, mida ta taotleb.
Lugeja saab teada, et talle ei anta kätte teatavat kindlapiirilist ja üldtunnustatud teadmiste kogumikku; teda hoiatatakse, et filosoofid sageli isegi ei arutle samu küsimusi ja kui seda teevadki, siis üksnes selleks, et anda üksteisest diametraalselt erinevaid vastuseid; ja talle teadustatakse, et teda palutakse osa võtta mitte pidevast ja korrapärasest edasiliikumisest mõttemõlgutamiselt teadmisele, vaid edasi-tagasi liikumiste seeriaist, millede jooksul ta sama valdkonda läbib ikka ja uuesti reisijate seltsis, kelle hooleks näib pigem olevat eelkäijate jälgede hävitamine kui mingile sihile jõudmine. On kujuteldav, kui raamat on kergemat laadi, et teda võidakse selle sissejuhatuses kostitada nöökimislooga pimedaist, kes pimedatest ruumidest otsivad olematuid musti kasse. Siiski, ja hoolimata neist varjukülgedest, talle antakse selgesti mõista, et filosoofia väärtus on tõesti väga suur, ehkki olla üsna raske ütelda, milline see just on.
Kavatsen loobuda sellist liiki sissejuhatusest, osalt seetõttu, et olen juba teisal1 kirjutanud filosoofia väärtusest ja meetodeist, kuid osalt seepärastki, et kavatsen teha oma lugejaile komplimendi, oletades, et need, kes on otsustanud asuda sellise ulatusega raamatu lugemisele, on teinud juba otsuse selle ülesande väärtuse kohta (vähemalt väärtuse kohta neile enestele), mille kallale nad on asunud. Ehkki pean üldist arutlust filosoofia iseloomu, eesmärgi ja meetodite kohta liigseks, tunnen end siiski kohustatud andma oma lugejaile mõned sissejuhatavad leheküljed käesoleva raamatu iseloomu, eesmärgi ja meetodite selgitamiseks. Lühidalt, tahan öelda, mida olen püüdnud teha ja kuidas olen püüdnud seda teha.
Ma pole taotlenud käsitleda filosoofia kogu valdkonda; pole püüdnud esitada kõiki filosoofe – isegi mitte kõiki suuri filosoofe – ja ma pole täielikult käsitlenud ühegi üksiku filosoofi tööd. Mu sihiks on olnud varuda üldine ülevaade filosoofia peaväljakust, tutvustada ülevaate käigus põhiprobleeme, millede üle filosoofid vaidlevad, näidata, miks nad nende üle vaidlevad, ja anda mõned illustratsioonid meetodeist, millede varal nende diskussioonid toimuvad. Selle ettevõtte teostamisel olen taotlenud silmas pidada kaht tingimust; esiteks, et poleks sisse toodud ühtki filosoofilist teooriat, mis pole iseendast oluliselt tähtis ja huvitav; teiseks, et ühtki filosoofilist teooriat poleks sisse toodud, mida ei saaks arusaadavaks teha tavalisele haritud inimesele, kes varem filosoofiaga mittetuttav, kuid siiski on valmis pühendama hoolsaimat tähelepanu ainele ja suurimat kannatlikkust selle esitajale.
Esimene tingimus ei vaja mingit õigustamist, teine vajab mõningaid selgitavaid sõnu. Filosoofia on äärmiselt raske aine ja parimagi tahtmisega maailmas ei saa teda teha kergeks aineks. Ühelt poolt, sageli selgub, et filosoofiast arusaamine teeb vajalikuks hulga teiste alade tundmise. Füüsika ja teoloogia, ajalugu ja bioloogia, esteetika ja kirjandus – kõik need on ühel või teisel puhul teraviljaks filosoofia veskile, ja see, kes tahaks jälgida selle jahvatamist, peab vähemalt pääliskaudselt nendega tuttav olema. Teiselt poolt, ta on äärmiselt abstraktne. On paljusid, ja need pole koguni kõige rumalamad inimesesoost, kes alati leiavad filosoofia suuremalt osalt arusaadamatu. Spekulatiivse aru käänakud ja väänakud, juuksekarva lõhestavad distinktsioonid, mõtlemise abstraktsus, saavutatud lõppotsustuste kaugus igapäevase elu huvialadest, ühilduvate tulemuste puudumine – ei saagi olla teisiti, et kõik see parimal juhul paljudele paistab halvasti valitud objektile raisatud energia monument, halvimal juhul inimmõistuse jõudude ja võimete irriteeriv perversioon.
Aga on teisigi loomu poolest filosofeerimisele andunuid, keda siiski hoiavad filosoofiast eemale filosoofide tavad. Loomupärast kalduvust spekulatsioonile tõukab sageli tagasi professionaalsete spekuleerijate mõtte raskus ja ähmasus. Minu arvates teatav osa sest raskusest ja ähmasusest on tarbetu. Kahekümnendas päätükis olen söandanud teha vahet kaht liiki ähmasuse vahel – väljenduse ähmasus ja ähmasuse väljendus. Viimane, nagu ma rõhutan, on andestatav ja võibolla välditamatu. Pole ju vajalist põhjust – vähemalt mina ei tea ühtki – miks universum peaks olema kergelt arusaadav XX sajandi mõistusele või miks keskmise suutvusega inimesed peaksid olema võimestatud hõlpsasti taipama nende sügavamate arude mõtteid, keda elul senini on õnnestunud arendada. Inimmõistus on ju siiski just alles teele asunud. Väga vähe on seda, mida me alles hakkame aru saama, mida avaramaks teeme selle ala, mida teame, seda avaramaks teeme ka ta kokkupuuteala tundmatuga. Ja tundmatu on ühtlasi selgusetu, segane… Aga väljendi selgusetus on lihtsalt vilets tööoskus. Filosoof peaks, nagu iga teinegi, õppima end arusaadavaks tegema ja, kui ta ebaõnnestumises on süüdi lohakas kirjutamine või esitamise kunsti puudulik valdamine, ei kaitse teda mingi mõtte sügavus või originaalsus laituse eest.
Kirjutades esmajoones intelligentse võhiku jaoks, olen iseäranis hoolikalt püüdnud olla arusaadav. Olen näiteks püüdnud mitte kunagi sisse tuua tehnilist terminit ilma esiteks seletamata täpset mõtet, milles teda kasutatakse. Märkuste arvu olen viinud miinimumini. Eriti olen välja jätnud märkused, mis viitavad tekstis esinevate filosoofide tööde tsitaatide päätükkidele ja lehekülgedele ja olen sellised viited piiranud käesoleva raamatu lehekülgedele. Et seda hääks teha, olen lisandanud iga päätüki lõppu lühikese nimekirja raamatutest, mis on kõige tulusamad nõudamiseks neile, kes soovivad järjekindlalt jätkata vastavas päätükis esiletõstetud mitmesuguseid ainealasid ja mis, loodan, osutub kasulikuks bibliograafiaks. Siiski otsustavaimat mõju raamatu üldplaani ja seade määramisel on avaldanud nõue esitamise selgusele. Hüljates kronoloogilise meetodi, olen püüdnud järgida seda, mis mulle paistab aine loogilise jaotusena, rajades päätükkide järjestuse pigem mõtte relevantsusele kui mõtlejate isiksustele ja paigutades relatsioonis olevate ainete eri rühmad eri päätükkidesse. Üldine korraldus on pääjoontes järgmine. Olen alanud probleemidega, mis moodustavad osa nn. epistemoloogiast ehk tunnetusteooriast. Mis laadi teadmist on meil maailmast? Kui kaugele on võimalik tõestada meeltekogemuse kinnitust, et ta meile ilmutab maailma, nagu selle, milles tavaliselt oletame end elutsevat? Kui meelte kogemuse teel saadud teadmine näib kaheldav, millist teist liiki teadmist meil on? Kas võib mõtlemine anda meile teadmist? Kui nii, milliseid tingimusi peab mõtlemine täitma, kui ta peab andma teadmist?
Siis siirdun teise osa juurde, mille olen päälkirjastanud “Kriitiline metafüüsika”. Selles osas üldtavalised mõisted nagu substants, muutus, mehhanism, otstarve, põhjus ja mina on alistatud kriitilisele uurimisele. Ilmneb, et nad annavad endist piisamatult aru – nii piisamatult, et teevad sellega ebatõenäoliseks, et maailm, millesse kuuluvaiks neid tavaliselt peetakse ja milles “tervemõistus” peab neid kehtivaks, on reaalne maailm.
See asjaolu viib meid vahetegemisele reaalse ja näiva maailma vahel, kuulsale distinktsioonile näilikkuse ja reaalsuse vahel. Kui maailm sellisena, nagu ta näib “tervemõistusele”, pole maailm, nagu ta tõeliselt on, kuidas siis kujutleda