Levin naerab laginal oma nalja. Griša ajab end kohvri kohal sirgu ning temagi nägu kisub püüdlikult irvele.
„Tühja kah, lähen sõjakooli, vanal on tutvusi laialt.”
Ta haarab uuesti voodilt raamatuid ning näitab neid teistele. „Jumala eest, kes tahab? Annan imeodavalt. Sihukesi kuskilt ei saa. Vana ostis ühelt juudilt, maksis ränka hinda.”
Levin astub lõbusalt voodi juurde.
„Näita siis oma aardeid.” Ta uurib asjalikult raamatuid, noogutab tunnustavalt peaga. „Ohoo, Pirogovi „Välikirurgia”, Hirschi „Anatoomia” kah. Su vana on targa juudiga kokku juhtunud. Ja hirmus häda pidi sel juudil ka käes olema, sellistest raamatutest ei loobuta kergelt.”
„Neid rojusid pigistati meie kandis üsna kõvasti, aga minu vana on seal kõva ülemus. Aga muidugi ta maksis ka. Vana ütleb, et ei võta neilt raiskadelt midagi ilma, mis sest, et nagunii kokku varastatud.” Griša kihistab naerda. „Minu vana ajab raudset joont.”
„Kujutan ette seda „raudset joont” ja maksmist kah. Tegelikult on see vanakraam, meil seisavad sihukesed ammuilma kodus riiulil.”
Levin kehitab põlglikult õlgu, kükitab maha ning sasib sõrmedega kutsikal kuklakarvu. Aga madrus Stefan ja Toomaski astuvad nüüd voodile lähemale. Küllap Levin juba teab. Nad pööravad läikivaid, operatsioonitehnikat illustreerivaid lehti ning Toomas tajub kõrvalseisva Stefani ärevat hingamist.
„Palju tahad, ah?” pärib madrus veidi kähiseva häälega.
Griša rahumeelsele albiinonäole ilmub kaval naeratus. „Paps maksis ränka hinda … pistab lärmama nagunii, kui ma ära annan.”
„Anna niisama,” soovitab Levin ning uurib uuesti kella. „Mis sul neist enam, lähed nagunii oma tehasesse tagasi. Tehke ruttu!”
„Sina, Levin, tahad, jah, kõike ilma …” Griša kollakad silmad püsivad valvsalt madruse ning Tooma pihku rännanud raamatuil. „Noh, saja eest võiks küll,” arvab ta kõheldes, „saja eest annan kõik, jah.”
„Sada rubla?” Endise madruse ilmesse sigineb põlgus ja umbusk. „Kust ma võtan sada rubla, neetud pursui sihuke?” Ta paneb raamatu vastumeelselt voodile tagasi. „Et nad sul kõri kinni kiiluks … lähme … kuradile, vereimeja sihuke …”
„Toomas, tule kah,” kutsub Levin sõpra.
Toomaski on pannud raamatud tagasi. Temalgi pole seda raha, pole kunagi olnud. Aga silmad püsivad visalt voodil. Ta raputab pead, ikka veel mõeldes. Neid raamatuid tahaks ta iga hinna eest.
„Noh, võtad?” pärib uuesti murelikuks tõmbunud Griša. Asi paistab nurjuvat. Nad on jäänud tuppa kahekesi. Äsja suleti uks kahe jalgpallihaige taga. „Olgu, kaheksakümmend,” laseb Griša suuremeelselt alla.
„Mul pole seda raha,” tunnistab Toomas täis siirast kahjutunnet.
Aga Griša ei taha kuidagi loobuda oma ettevõtmisest. Kollased kavalad silmad takseerivad hindavalt teise võimalusi ning peatuvad lõpuks hõbehallil käekellal. Kell ongi hõbedast kapsliga, mitte küll enam päris uus, aga hästi hoitud, väärtuslik oma Šveitsi päritolu tõttu.
„Näita, ma vaatan …”
Toomas ulatab vastumeelselt kella. See on õekeste ühine kingitus kooli lõpetamise puhul. Kindlasti ei tohiks ta seda anda.
„Noh, kui just selle vastu …” arutleb teine teeseldud ükskõiksusega. „Olgu, olen nõus …” Ning varjamata rahulolu, silmitseb Griša kella oma peos.
Toomas kõhkleb. Õed märkavad seda kindlasti kohe. Aga pilk leiab samas uuesti ihaldatud raamatud. Pealegi, see on tema oma, tal peaks olema ka õigus oma äranägemise järgi … Ta vajab ju väga neid raamatuid. Ning kripeldava süütundega annabki ta oma nõusoleku.
Aga kella kadumist Tooma randmelt ei märgatud kohe. Selleks polnud lihtsalt mahti. Nimelt oli toimunud see, mida keegi enam ennustadagi poleks söandanud. Nende hämarasse vaiksesse korterisse oli ilmunud võõras. Jaa, Antonina Mihhailovnale oli tekkinud austaja. Grigori Semjonõtš oli mereväeohvitser, esimese järgu kapten. Tuttavaks olid nad saanud üpris tavalisel viisil. Erinevalt oma õest, kes ainult lühikest aega oli proovinud mingit ametit ühes kaubandusorganisatsioonis ning edaspidi teeninud elatist vanade perekonnaehete ning kunstilembese vanaisa kogutud maalide müügist, asus Antonina Mihhailovna kohe Leningradi naasnuna otsima töökohta. Töötanud esialgu töölisfakulteedis, võttis ta peagi vastu pakkumise sekretärikohale mereväestaabis. Palk oli küll märksa parem, aga töö kestis sageli hilisõhtuni. Hiljem selgus, et Grigori Semjonõtš oli saatnud teda vastupuiklemisest hoolimata mõned õhtud koju. Siis aga juhtus nii, et sügisvihmade ajal Antonina Mihhailovna külmetus ning puudus kõrge palaviku tõttu nädal aega töölt. Grigori Semjonõtš ilmus haiguse teisel päeval, astus korraks lihtsalt õhtul sisse. Ei võtnud sinelitki seljast. Küsis haige järele, karmil näol vali, peaaegu kuri ilme, ning lahkus samas, jättes endast põrandale vihmaveeloigu, mida hämmeldunud Zosja Nikiforovna torisedes koristama asus. Loomulikult võttis vanem õde noorema korralikult ette, aga Antonina Mihhailovna eitas juhtunu tähtsust harukordse meelekindlusega.
Sellest hoolimata ilmus Grigori Semjonõtš juba järgmisel õhtul uuesti ning kraamis oma sinelitaskust välja mõned sidrunid. Kapteni visiidid jätkusid ka peale haigust. Nendega harjuti tasapisi ning neist kujunesid õhtused ühised teejoomised. Antonina Mihhailovna küpsetatud pirukad olid imehead. „Kazbekki” pahviva kapteni jutud olid põnevad. Õekesed unustasid neid kuulates igapäevase tühja-tähja, istusid tugitoolides kui lummatud. Tõepoolest, mis maksis tühi-tähi, kui räägiti võõrastest maadest, mille olemasolu oldi juba unustamas, ning arutati maailmaasju nii lihtsalt ja loomulikult nagu argiasju. Aga maailmaasjad olid juba nii puntras, et mehine kaptengi muretses silmanähtavalt. Toomas võttis neist teejoomistest harva osa. Eelkõige õpingute pärast. Pikkadel hilisõhtutel tuupis ta anatoomikumis keerulisi ladinakeelseid nimesid. Igal luul, vähimalgi õnarusel ja kühmul oli oma nimi. Edasi tulid lihased, närvid ja veresooned oma ülimalt keerulise kuju ja kuluga. Mälu tundus iga hetk üles ütlevat. Ja kui kaugel oli kõik oodatud tõelisest meditsiinist! Ainult öösiti, valvates suures instituudihaiglas, tassides palatites siibreid, kiirustades mööda hämaraid pikki koridore ning võideldes väsimusega, tundis ta end peaaegu et kuuluvat sinna. Meditsiin oli siis isegi üsna silmapiiril, veidi lubavalt lahkegi ülemõe või mööduva kirurgi peanoogutuses. Ta oli valinud oma tee ja käis nüüd mööda seda kõhklemata, kogu oma nooruse tarmukusega. Kõik muu jäi eemale, kõik muu segas. Hilisõhtuti koju jõudes tõmbus ta kohe oma tuppa. Kui temaga räägiti, vastas ta järsult ja tema pilves pilk saatis kohmetunud Antonina Mihhailovnat. Kodus toimunud muutus häiris teda. Too võõras meremees oli rikkunud nende mõnusa rahu, aga õed näisid seda taluvat liigse leplikkusega. Ja õpetaja käitumine võõra juuresolekul – kas polnud see haletsusväärselt naljakas?
Akna taga püsib kahvatu, justkui tardunud päev. Sama elutu, väljasurnud näib ka tänavarägastikust ülespürgiv linn oma hallide kivikontuuridega. Lumi linna kohal püsib puutumatult valevana nagu surilina. Ja linn on tõesti haige, vaevatud nõrkemiseni, kurnatud sõjast ja blokaadist.
Toomas Hinnov tunneb pööritust. See on tavaline nõrkushoog, täiesti igapäevane. Sügisest alates võetakse seda kui midagi loomulikku, niisama loomulikku kui pommiplahvatusi, varinguid, kaarditoidusabasid või surma. See võib tabada trammis, tööd tehes või laua taga istudes. Käed muutuvad tuimaks ning võõrastavalt raskeks ja maailm otsekui kaotab tasakaalu.
Toomas laseb konspektil vajuda põlvedele ning toetub igaks juhuks seljaga vastu seina. Samas kuuleb ta mootorimürinat. Nurga tagant keerab kaldapealsele tänavale väike poolteisetonnine veoauto. Detoneeriv mootor elustab hetkeks vaikust, auto möödub majast ning jätkab rataste alt lund üles tuisates teed Nevski suunas. Veoauto kast on täis mingeid imelikke pikergusi pakke ning esmalt peab Toomas neid kütteks veetavaiks liipreiks. Siis korraga taipab: seal tänaval veetakse surma! Juba kolmas auto paari tunni jooksul, mil ta akna juures