Vasakule vaadates võis esmalt näha tasast pinda jõe kohal ning selle taga püstloodis kerkivat seina, kuid mõlemad olid mattunud pimedusse. Midagi muud polnud näha. Kui miski oli veel tumedam kui taevas, siis oli see sein, ning kui miski oli veel süngem kui sein, siis oli see jõgi selle seina ees. Ähmaselt paistvaid katuseharju muutsid sälguliseks ja pikendasid siin-seal paistvad korstnad, majade esikülgedel võis nõrgalt aimata piklikke akende piirjooni, ehkki vaid nende ülemisi pooli. Maapinnal jalgade ees ei paistnud lohke ega konarusi.
Kostis rida uskumatult tuhme lööke, mille rütmilisus viis kuulaja segadusse ja mis vaevu kostsid läbi lumeräitsakatest täidetud õhu. Lähedalasuva kiriku kell lõi kümme. Kell oli väljas ning sellele langenud mitmetolline lumi oli kella kõla mõneks ajaks summutanud.
Umbes samal ajal hakkas lumesadu üle jääma: kuhu oli langenud kakskümmend räitsakat, sinna langes nüüd kümme, seejärel langes kümne asemel üks. Peagi ilmus nähtavale üks jõe äärt mööda liikuv kogu.
Silueti järgi värvitul taustal võis tähelepanelik vaatleja märgata, et kogu oli väike. Ilmselt oli see inimene, kuid muud midagi polnud võimalik öelda.
Kogu liikus edasi aeglaselt, kuid ilma pingutuseta, sest ehkki lumi oli tulnud äkki, oli selle paksus vaid kaks tolli. Nüüd kostsid temalt valju häälega loendatud arvud:
„Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis.”
Iga sõna vahel liikus väike kogu umbes pool tosinat jardi edasi. Nüüd oli ilmne, et ta loendas kõrgel seinas olevaid aknaid. Sõna „viis” tähistas viiendat akent seina lõpust.
Siin kogu peatus ning muutus väiksemaks. Ta kummardus. Siis lendas lumepall üle jõe viienda akna poole. See tabas seina mitme jardi kaugusel sihtmärgist. Näis, nagu oleks mehele omast tegu võtnud ette naine. Ükski mees, kes lapsepõlves oli näinud lindu, jänest või oravat, poleks nii saamatut viset teinud.
Lumepallidega loopija katsetas korduvalt, kuni sein ajapikku sellele kleepunud lumest otsekui vinniliseks muutus. Lõpuks tabas natuke lund viiendat akent.
Päevavalguses oleks võinud näha, et sügav ja sileda pinnaga jõgi voolas keskel ja äärtel ühtviisi sujuvalt ning iga muutus voolu kiiruses põhjustas väikese veekeerise. Märguandele ei kostnud mingit vastust, välja arvatud nende nähtamatute rataste vulin ja sulpsatus – koos tasaste häälitsustega, mida kurb inimene oigeks ning õnnelik inimene naeruks nimetaks – seda põhjustas veevoolu põrkumine väikeste takistuste vastu mujal jões.
Jällegi tabas üks lumepall akent.
Nüüd kostis mingi klõpsatus, ilmselt avas keegi akna. Samas võis kuulda kellegi häält:
„Kes seal on?”
See oli mehe hääl ning see ei väljendanud üllatust. Kuna kõrge sein kuulus kasarmule ning sõjaväes ei soositud abiellumist, oli ilmselt ennegi üle jõe salajasi kohtumisi kokku lepitud ja lubadusi antud.
„Kas seersant Troy?” küsis ähmane kogu lumes arglikult.
Hüüdja sarnanes nii väga pelgalt varjule maapinnal ning hüütav hoone osale, et näis, nagu räägiks majasein lumega.
„Jah,” vastas hääl kahtlustavalt aknast. „Aga kes sina oled?”
„Oh Frank – kas sa mind ära ei tunne?” küsis kogu. „Sinu naine, Fanny Robin.”
„Fanny!” hüüatas sein täieliku üllatusega.
„Jah,” vastas tüdruk pooleldi summutatud ohkega.
Tüdruku hääletoonis oli midagi, mis eraldas seda abielunaise omast, ja mehe omas midagi, mida harva võib kuulda abielumehe hääletoonis. Kahekõne jätkus:
„Kuidas sa siia said?”
„Ma küsisin järele, milline sinu aken on. Ära ole mulle pahane!”
„Ma ei oodanud sind täna õhtul. Tegelikult ei arvanud ma üldse, et sa tuled. Lausa ime, et sa mu siit leidsid. Homme olen ma valvekorras.”
„Sa ütlesid mulle, et ma tuleksin.”
„Noh – ma ütlesin, et võid tulla.”
„Jah, et ma võin tulla. Kas sul, Frank on hea meel mind näha?”
„Oh jaa – muidugi.”
„Kas sa saad – minu juurde tulla?”
„Ei, kulla Fanny! Signaalpasun on puhunud, kasarmuväravad on suletud ja ma ei pääse välja. Me kõik oleme siin homme hommikuni nagu vanglas.”
„Siis ma sind enne hommikut ei näe!” Tüdruku sõnades väljendus pettumusest tingitud kõhklus.
„Kuidas sa Weatherburyst siia said?”
„Jala tulin – osa teed – ülejäänud maa sain vankri peale.”
„Uskumatu.”
„Jah – mulle endale ka. Aga Frank, millal see toimub?”
„Misasi?”
„See, mida sa lubasid.”
„Ma ei mäleta enam hästi, mida.”
„Oh, küllap sa mäletad! Ära räägi niiviisi. See paneb mu taevast maa peale tulema. See sunnib mind ütlema seda, mida hoopis sina peaksid ütlema.”
„Mida siis – ütle juba välja.”
„Kas ma pean – küsimus on selles, Frank, millal me abiellume.”
„Aa, saan aru. Aga – sa pead endale enne korralikud riided muretsema.”
„Mul on raha. Kas abiellumine tuleb mahakuulutamisega või ametliku loaga?”
„Küllap mahakuulutamisega.”
„Aga me elame erinevates kohtades.”
„Jah? Aga mis siis sellest?”
„Mina olen kirjas Püha Maria kirikus, aga siin on teine kirik. Meid tuleb siis mõlemas maha kuulutada.”
„Kas nii ütleb seadus?”
„Jah. Oh Frank – sa pead mind vist pealetükkivaks. Seda ära palun küll tee, sest ma armastan sind nii väga. Ja sa oled korduvalt kinnitanud, et abiellud minuga ja – ja ma – ma – ma –”
„Ära tühja nuta! See on rumal. Kui ma nii ütlesin, siis ma ka abiellun.”
„Kas mina lasen meid oma kirikus maha kuulutada ja sina omas?”
„Jah.”
„Kas homme?”
„Ei, mitte homme. Mõne päeva pärast ajame selle asja joonde.”
„Kas sul ohvitseride luba on olemas?”
„Ei – veel mitte.”
„Oh – kuidas siis nii? Kui sa tookord Casterbridge’ist tulid, siis sa ütlesid, et see on sul sama hästi kui käes.”
„Tegelikult unustasin ma seda küsida. Sa tulid täna nii äkki ja ootamatult.”
„Jah – jah – sul on õigus. Ma poleks tohtinud sind tülitada. Ma lähen nüüd. Kas sa homme tuled mind North Streetile emand Twillsi juurde vaatama? Ma ei taha kasarmute juurde tulla. Siin on palju liiderlikke naisi ja mind peetakse ka sääraseks.”
„Sul on õigus. Ma tulen sind homme vaatama, kullake. Head õhtut.”
„Head õhtut, Frank – head õhtut!”
Oli