Toas, kust hääled kostsid, võis näha Bathshebat ja tema teenijat ja seltsilist Liddy Smallburyt, kes istusid põrandal ning sorteerisid enda ümber vedelevaid pabereid, raamatuid, pudeleid ja prahti – need olid surnud elaniku majapidamisest jäänud asjad. Liddy, linnasekuivataja lapselapselaps, oli Bathshebaga umbes üheealine ja ta nägu reetis selgelt inglise maatüdrukule omast lõbusust. Näojoontes ehk vajaka jäävat ilu korvas kuhjaga täiuslik jume, mis sel talvisel aastaajal oli mahedamalt punane ümmargusel näol, nagu neid võib näha Terburgi või Gerard Douwi maalidel19, ning nagu nende suurte koloristide lõuenditel, hoidus ka see nägu nägususe ja ideaali vahelise piiri rõhutamisest. Loomult kohanemisvõimelisem, kuid mitte nii südikas kui Bathsheba, ilmutas Liddy vahel omamoodi tõsidust, mis osaliselt põhines tegelikul tundel, osalt aga ka kohustusest tingitud teesklusel.
Läbi poolavatud ukse kostis küürimisharjaga kraapimist, seal tegutses koristaja Maryann Money, kelle kurrud ümmarguses näos polnud tingitud mitte niivõrd east kui hämmeldusest, millega ta kaugeid asju vaatas. Temale mõtlemine tegi tuju heaks, temast rääkides kerkis silmade ette kujutlus kuivanud õunanässist.
„Jäta korraks see põrandaküürimine,” ütles Bathsheba talle ukse vahelt. „Ma kuulen mingeid hääli.”
Maryann katkestas küürimise.
Maja esiküljelt kostis läheneva hobuse samme. Sammud aeglustusid, pöörasid jalgväravast sisse ning tulid tavatul moel mööda sammaldunud jalgrada ukse juurde. Tulija koputas ratsapiitsaga või kepiotsaga uksele.
„Milline jultumus!” torises Liddy tasa. „Niiviisi ratsa mööda jalgrada tulla! Miks ta värava juures ei peatunud? Heldeke! See on üks härrasmees! Ma näen tema kaabupõhja.”
„Ole tasa!” manitses Bathsheba.
Edasi väljendas Liddy oma muret sõnade asemel näoilmega.
„Miks emand Coggan ust avama ei lähe?” jätkas Bathsheba.
Bathsheba tammepuust uksele oli nüüd kuulda juba otsustavamat koputamist.
„Maryann, mine sina,” käskis Bathsheba, erutatud mitmesugustest romantilistest võimalustest.
„Oh preili – mu välimus on nii korratu!”
Pilgust Maryannele oli Bathshebale küllalt, et temaga mitte vaielda.
„Liddy – sinul tuleb minna,” teatas Bathsheba.
Liddy tõstis käed, tolmused prahist, mida nad parajasti sorteerisid, ning heitis perenaisele paluva pilgu.
„Oh – emand Coggan läheb juba!” hüüatas Bathsheba, väljendades oma kergendustunnet pika ohkega, mida ta oli hetke või paar rinnas maha surunud.
Uks avanes ning madal hääl küsis:
„Kas neiu Everdene on kodus?”
„Ma lähen vaatan, härra,” vastas emand Coggan ning ilmus hetke pärast tuppa.
„Ikka peab siin elus midagi nagu nimelt viltu minema!” jätkas emand Coggan (terve välimusega naine, kellel sõltuvalt vastavatest tunnetest oli iga jutu jaoks sobiv hääl; kes võis matemaatiku täpsusega pannkooki õhku visata või narmasharja liigutada, ning kes sel hetkel näitas oma taignaseid käsi ja jahuseid käsivarsi). „Iga kord, kui ma küünarnukkideni jahune olen, et pudingut teha, preili, juhtub üks kahest – kas mu nina hakkab sügelema ja ma ei saa jätta seda sügamata, või koputab keegi uksele. Isand Boldwood tuli, et teid näha, neiu Everdene.”
Naise jaoks on riietus oluliseks osaks tema välimusest, ning iga korratus riietuses võrdub veaga või haavaga näos. Bathsheba pahvatas otsekohe:
„Säärases olekus ei saa ma teda vastu võtta. Mida ma küll pean tegema?”
Külalisi vastu võtmast keeldumine polnud Weatherbury härrastemajades tavaks ja Liddy soovitas: „Öelge, et te olete tolmune ega saa alla tulla.”
„Jah – see kõlab väga hästi,” tähendas emand Coggan kiitvalt.
„Ütle lihtsalt, et ma ei saa teda vastu võtta – sellest aitab.”
Emand Coggan läks alla ning ütles, nagu kästud, kuid lisas seejärel enda vastutusel: „Preili puhastab parajasti tolmust pudeleid ja on üsna tolmune – põhjus on selles.”
„Hea küll siis,” lausus madal hääl ükskõikselt. „Ma tahtsin ainult küsida, ega Fanny Robinist midagi kuulda ole.”
„Ei, härra – aga õhtuks ehk saame teada. William Smallbury läks Casterbridge’i, kus ta austaja arvatakse elavat, ja teised mehed küsivad igalt poolt tema kohta teateid.”
Nüüd kostsid jälle hobuse sammud, kaugenesid – ning uks sulgus.
„Kes see isand Boldwood on?” küsis Bathsheba.
„Farmi pidav maaomanik Little Weatherburys.”
„Kas abielus?”
„Ei, preili.”
„Kui vana ta on?”
„Vast nelikümmend – väga nägus – üsna tõsise ilmega – ja rikas.”
„Kui tüütu see tolmupühkimine on! Alati tabab mind selle juures mingi õnnetus,” nurises Bathsheba. „Miks ta küll Fanny järele päris?”
„Sellepärast, et kuna Fannyl polnud lapsena lähedasi, koolitas ta tüdrukut ja muretses talle teie onu juures töökoha. Selles suhtes on ta väga kena inimene, aga muidu – hoidku taevas!”
„Mida?”
„Naiste jaoks on ta täiesti lootusetu mees! Kui paljud on teda püüdnud – kõik peened ja lihtsad tüdrukud miilide raadiuses ümberringi on tema juures õnne katsunud. Jane Perkins nägi tema pärast vaeva nagu ori, ja mõlemad neiud Taylorid kulutasid tema peale terve aasta, farmer Ivesi tütar valas ööd otsa pisaraid ja kulutas kakskümmend naela riiete peale, aga heldeke – sama hästi oleks ta võinud selle raha aknast välja loopida!”
Sel hetkel tuli tuppa üks poisipõnn ning jäi neile otsa vaatama. Poiss oli üks Cogganitest, kelle perekonnanimi Smallbury kõrval oli sama sagedane nagu Avon ja Dervent jõenimena. Poisil oli alati mõni logisev hammas või sisselõigatud sõrm, mida sõpradele näidata, ning ta tegi seda ilmega, nagu seisaks ta selle tõttu kõrgemal tavalisest hädadeta inimmassist – ta ootas, et inimesed talle ütleksid „Vaene laps!” kaastundega, milles ei puudunud ka õnnitlus.
„Ma sain pen-ni!” ütles noor Coggan, viimast sõna rõhutades.
„Noh, kes sulle selle andis, Teddy?” küsis Liddy.
„I-sand Bold-wood! Ta andis mulle penni selle eest, et ma talle värava lahti tegin.”
„Mida ta ütles?”
„Ta küsis: „Kuhu sa, väikemees, lähed?” Ja mina ütlesin: „Neiu Everdene’i juurde,” ja tema küsis: „Ta on vist korralik naine, väikemees?” ja mina vastasin: „Jah.””
„Üleannetu poiss! Miks sa seda ütlesid?”
„Sest ta andis mulle penni!”
„Kuidas küll kõik viltu läheb!” sõnas Bathsheba rahulolematult, kui poiss oli läinud. „Mine ära, Maryann, küüri edasi või tee midagi! Sa peaksid juba mehel olema, mitte siin minul kaelas elama!”
„Jah, perenaine – see on tõsi. Aga vaeseid mehi ma ei taha, ja rikkad ei taha mind, ja nii seisangi ma nagu kaaren kõrbes!”20
„Kas teid, preili, on keegi kunagi kosinud?” söandas Liddy küsida, kui nad jälle kahekesi jäid. „Kindlasti on teil palju kosilasi