Esimest korda söandasin ma kasutada varasest Inglismaa ajaloost pärinevat sõna „Wessex”1 romaani „Eemal hullutavast ilmakärast” peatükkides, mis ilmusid kord kuus tuntud ajakirja2 veergudel, ning anda sellele kunagise kuningriigi osale ilukirjanduslik tähendus. Kuna minu kavandatud romaanisarja võib pidada ühe maakohaga seotuks, oli vaja teoste tegevuspaiga ühtlustamiseks mingi koht määratleda. Avastades, et ühe krahvkonna piirid ei anna teoste tegevusele küllalt avarat tausta ning et väljamõeldud nimele oli vastuväiteid, kaevasin ma välja selle vana nime.
Nime, mille ma mõtlesin jätta osaliselt tõeliste, osalt väljamõeldud paikade ja maastike kirjeldamiseks, on sellest ajast üha enam hakatud kasutama tegeliku paikkonna tähenduses ning kujutlustemaa on järk-järgult muutunud tegelikuks maakohaks, kuhu inimesed võivad minna, endale maja rentida ning sealt ajalehtedele kirjutada. Kuid kõiki häid ja idealistlikult mõtlevaid lugejaid palun see unustada ja keelduda kindlalt uskumast, et Victoria-aegseid Wessexi elanikke võiks leiduda mujal kui teostes, milles nende elu ja kõnepruuki on kirjeldatud.
Ka Weatherbury küla, kus romaanisarja selle loo tegevus peamiselt toimub, oleks üheski tänapäeval olemasolevas paigas kõrvalise abita raske ära tunda. Kirik on õnnekombel säilinud restaureerimata ja puutumatuna, samuti on alles ka mõned vanad majad, kuid kunagi külale nii iseloomulik iidne linnasekuivati lammutati juba kahekümne aasta eest, samuti kunagised elamuks olnud rookatusega ja uukidega majad. Naispeategelase peen James I aegne maja on selles loos otsekui nõiaväel nihkunud miili jagu või natuke rohkem eemale oma tegelikust asukohast, kuid sellele erinevusele vaatamata näeb maja nii päikeses kui ka kuuvalguses samasugune välja. Vanglamängu, mida poisid alles hiljuti näisid viljaturu ees jätkuvalt mängivat, ei paista sealsed hilisema põlvkonna koolijütsid minu teada enam tundvat. Piibli ja võtme abil ennustamine, valentinipäeva kaardile tähtsuse omistamine, lambaniitjatele õhtusöögi pakkumine, pikad hõlstid ja lõikuspühad on peaaegu kadunud koos vanade majadega ning, nagu räägitakse, ühes sellega ka purjutamine, mille poolest küla kunagi kurikuulus oli. Selle muutuse põhjuseks on asjaolu, et paiksete maaelanike asemele, kes kandsid edasi kohalikke tavasid ja kombeid, on tulnud rohkem või vähem ringi rändavad töölised, ning see on viinud kohaliku ajaloo katkemiseni, mis on saanud saatuslikumaks kui miski muu legendidele, rahvapärimustele, tihedatele inimestevahelistele suhetele ja veidratele kommetele. Nende säilimise oluliseks tingimuseks on põlvest põlve ühes paigas elamine.
EEMAL HULLUTAVAST ILMAKÄRAST 3
ESIMENE PEATÜKK
Farmer Oaki kirjeldus. Vahejuhtum
Kui farmer Oak naeratas, läksid tema suunurgad peaaegu kõrvuni, silmad tõmbusid kissi ning nende ümbert kulgesid kurrud nagu hooletult visandatud tõusva päikese kiired.
Tema eesnimi oli Gabriel ning tööpäevadel oli ta kaine mõtlemisega, kergete liigutustega, korralikult riides ja igati hea iseloomuga noor mees. Pühapäeviti oli ta ebakindlam, lükkas meelsasti kõike edasi ning ta paremad rõivad ja suur vihmavari näisid teda üldiselt ahistavat, kõlbeliselt pidas ta ennast kuuluvat nende arvukate leigete hulka, kes seisid ühelt poolt koguduse usinate kirikuskäijate ja teiselt poolt joodikute vahel – see tähendab, ta käis kirikus, kuid haigutas vargsi juba siis, kui kogudus usutunnistuseni jõudis, ning sellal kui ta oleks pidanud jutlust kuulama, mõtles ta, mida lõunaks süüa saab. Mis avalikku arvamusse puutus, siis pidasid ta sõbrad ja arvustajad teda pahuras tujus olles pigem halvaks ning hea tujus olles pigem heaks inimeseks, kuid kui nende tuju polnud ei halb ega hea, oli tema loomuses nende arvates nii ühte kui teist.
Kuna tema elus oli tööpäevi kuus korda rohkem kui pühapäevi, siis oli Oaki välimus vanades riietes talle iseloomulikum – vaimusilmas nägid naabrid teda alati säärasena. Peas kandis ta madala põhjaga viltkaabut, mis tugevate tuulte vastu oli kõvasti pähe surutud, kuub tema seljas meenutas doktor Johnsoni4 oma, jalas olid tal tavalised nahast säärised ja erakordselt suured saapad, mis jätsid kummalegi jalale küllaldaselt ruumi, et saabaste kandja võis kogu päeva niiskust tundmata jões seista – kingsepp oli kohusetundlik mees, kes mis tahes puudusi jalanõude lõikes püüdis korvata avarate mõõtmete ja vastupidavusega.
Käekella asemel kandis isand Oak väikest hõbedast seinakella meenutavat ajanäitajat, teiste sõnadega, ehkki kujult ja otstarbelt käekell, oli see mõõtmetelt seinakell. Oaki vanaisast mitu aastat vanem, oli kella iseärasuseks see, et see kas käis ette või ei käinud üldse. Ka libises väiksem osuti sageli ümber telje ning seetõttu, ehkki minutid olid täpselt näha, ei saanud kindel olla, millise tunni juurde need kuulusid. Kella seismajäämist parandas Oak sellele koputades või seda raputades ning kahe teise vea halbade tagajärgede vältimiseks jälgis ta kella vaatamise kõrval pidevalt päikest ja tähti ning surus näo vastu naabri aknaklaasi, kuni nägi, mida naabri rohelise numbrilauaga kell näitas. Olgu märgitud, et kuna Oakil oli uuritaskusse raske jõuda, sest see asus üsna kõrgel püksivärvlis (mis omakorda jäi kaugele vesti alla), siis pidi ta kella taskust võtmiseks ennast ühele küljele kallutama, pingutusest muutusid ta suu ja nägu ühtlaselt punaseks, ning ta tõmbas kella keti abil taskust nagu ämbrit kaevust.
Kuid tähelepanelik vaatleja, olles näinud teda ühel – päikesepaistelisel ja erakordselt mahedal – detsembrikuu hommikul üle oma välja kõndimas, oleks võinud märgata Gabriel Oakis ka teisi tahke. Tema näost võis märgata, et paljud tema nooruse värvid ja kumerused olid säilinud ka meheeas, isegi kaugemates lohkudes oli veel midagi poisipõlvest. Tema pikk kasv ja kogukus oleksid muutnud tema isiku mõjukaks, kui ta neid hoolivamalt oleks välja pakkunud. Kuid mõne mehe olekut nii maal kui ka linnas mõjutavad pigemini tema mõistus kui liha ja kõõlused: nende esitamisviisiga nad otsekui pisendavad oma mõõtmeid. Ning lausa Vesta neitsile omase vaikse tagasihoidlikkusega, mis näis meenutavat talle, et ta ei nõua endale maailmas palju ruumi, kõndis Oak tagasihoidlikult ning vaevaltmärgatavalt küürus, ehkki mitte õlgu kühmu hoides. Seda võiks pidada veaks inimeste juures, keda hinnatakse pigem välimuse kui nooruslikkuse järgi, kuid Oak ei kuulunud nende hulka.
Ta oli just jõudnud ikka, kus temast rääkides ei kasutatud sõna „mees” juures enam täiendit „noor”. Ta oli kõige säravamas meheeas, kus mõistus ja tunded olid selgelt eristatud, tema elus oli möödunud aeg, mil nooruse mõjul mõlemad segunevad tegevuskihuks, ega olnud veel jõudnud ikka, kus need naise ja perekonna mõjul eelarvamuseks muutudes taas liituvad. Kokkuvõttes oli ta kakskümmend kaheksa aastat vana ja poissmees.
Väli, mida mööda ta sel hommikul kõndis, laskus Norcombe Hilliks kutsutud seljandiku poole. Üle kõrgendiku väljaulatava osa kulges Emminsteri ja Chalk-Newtoni vaheline maantee. Juhuslikult üle põõsastara vaadates nägi Oak enda ees vedrudega veovankrit, mis oli kaetud kaunistustega, kollaseks värvitud ja lõbusalt märgistatud, vankrit vedasid kaks hobust ning nende kõrval kõndis voorimees, piits rõhtsalt käes. Vankril olid majapidamistarbed ja potililled ning kogu koorma otsas istus noor ja võluv naine. Vaevalt sai Gabriel seda vaatepilti mõne hetke silmitseda, kui vanker otse tema ees peatus.
„Vankri päralaud on läinud, preili,” teatas voorimees.
„Siis ma kuulsin, kui see kukkus,” teatas tüdruk leebe, ehkki mitte eriti tasase häälega. „Kui me mäest üles tulime, kuulsin ma mingit kolksu, mida ma ei osanud endale seletada.”
„Ma jooksen tagasi.”
„Jookse jah,” vastas tüdruk.
Rahulikud hobused seisid vaikselt ning voorimehe sammude kaja kostis kaugenedes üha tasemalt.
Tüdruk koormal istus liikumatult, ümberringi lauad ja toolid, jalad ülespidi, selja taga tammepuust kastiga pink ning ees kaunistuseks potid pelargoonide, mürtide ja kaktustega ning puuris kanaarilind – kõik ilmselt äsja välja kolitud maja akendelt. Pajuvitstest korvis oli ka kass, kes piilus poolsuletud silmadega pooleldi avatud korvikaane vahelt ning jälgis maialt väikesi linde enda ümber.
Ilus tüdruk ootas mõnda aega tegevusetult oma kohal, ning ainus heli ümberringi valitsevas vaikuses oli kanaarilinnu hüplemine õrrelt õrrele oma vanglas. Seejärel vaatas tüdruk tähelepanelikult alla. Tema pilk ei jäänud peatuma linnul ega kassil, vaid piklikul