Ühel poeetilisel momendil oskas ta Iiri suursaadikule sama vägevalt vastu hakata kui ülejäänud väikekodanlastele nagu Leena Krohn ja eesti kirjanikud. Aasta hiljem suutis ta Iiri saadikult George Brownis õlleõhtu välja meelitada. Mina ei uskund! Tingimata ei saanud saadik tookord aru, kui põrgu Varblane ta saatnud oli, sest ta kutsus Varblase nimepidi Guinnessit jooma enda ja Iiri Vabariigi kulu. Ma olin kindel, et Varblane sülitab George Brownis saadikule kinga peale, aga võta näpust! Olgu kui võitlev luuletaja tahes, ta oskab end vajalikul momendil siledaks kammida. Ma ei usu, et Varblane sel õhtul oma normist vähem jõi. Tuleb vaid imetleda seda jõudu, mis Varblase suu kinni hoidis ja silmad lahti ja, kurat, ma küsisin Varblase käest kaks korda, kas ta sõimas kedagi või vähemasti kallas õlut iirlase ülikonnale, Varblane aga ütles, et ei midagi sellist. Ta oli rongiraha kokku saanud ja ei teinud midagi seesugust. Ta ütles, et sõi sinki. Hannes Varblane sõi Iiri saadiku vastuvõtul nii palju sinki, et ei jäänud purjugi! Ma sain tast aru. On asju, millest võib end mitte meelitada lasta – välismaareisid, au, raha ja kõik muu põlgusväärne. Kuid on asju, mille vastu ei saa isegi kõige ausamad luuletajad, kes põlgavad maailma ja inimesi, kelle ainsaks usuks on meri ja taevas, kuid kes muutuvad tavaliseks inimeseks, pisikeseks olelejaks, kui nad saavad nii palju sinki.
Selles mõttes ei erine Varblane kuigivõrd oma kaasaegsetest, keda siiski enamikul juhtudel saalist välja ei visata. Lihtsalt tema hind on kõrgem. Või on teine hind, võtke kuidas tahate.
Ei mõtlegi Varblase luuletustest rääkida. Sest vastupidiselt Varblasele arvan mina, et pole ühtegi nii tähtsat luuletust, mis maksaks inimesest rohkem. Miks peaks kirjutama tema kogudest, kui saab kirjutada temast endast? Sest ta on vähemasti sama oluline kui tema luuletused ja pealegi, ükstapuha, mida ta räägib, ta võib öelda, et ei hooli ega pane tähele ega loe, aga tema silmad räägivad sama keelt, mis tookord, kui ta kobis maha Tallinna rongilt, magu Iiri saadiku sinki täis – inimene on rõõmus, kui teda tähele pannakse. On ju nii, Varblane? Sa oled mulle nüüd seitse lehekülge võlgu.
Igal juhul tulevad nad kõik tema järgmisele sünnipäevale, kõik, kes olid: Mann ja Merike ja Toi ja Tuvike, sest Varblane, Hannes Varblane, kes püüab pärast esimest viina tomatimahlaga kõigile selgeks teha, et ta on halb inimene, on osanud endale sõpru leida. Ta vahib sulle uduselt otsa ja nõuab, et sa poleks inimene. Geniaalseim viis end armastama sundida, või mida ta siis õieti tahtnud on? Sa võid panna sada pealkirja „Sina armasta mind” ja kirjutada veel rohkem värsse, kui kõigis eepostes kokku, aga sa ei teeni ikka nii palju kui iseendaga, oma uduste silmade ja pahupidi jutuga.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui Eesti suursaadik Iiris tuleks sama peale, mille peale tuli Iiri suursaadik Eestis, kes ütles, et vähemasti kord aastas on tal võimalus Iiri riigi kulul teha midagi isegi selliste inimeste jaoks nagu Varblane. Kui Eesti suursaadik sosistaks Laarile kõrva, et korra aastas võiks teha midagi selliste jaoks nagu Varblane. Korra elus! Korra eluajal! Kuulsus kahekümne teisel sajandil, ma vean kihla, ei lähe Varblasele enam korda. Andke talle midagi nii, nagu seda oskas teha iirlane, sest see, mis ta tegi – ta söötis Varblasel kõhu täis – see oli tunnustus eluajal, mille peale enamik valitsusi ega ühiskondi iial ei tule, ja võib-olla ei saa arugi, et nad lasevad käest võimaluse inimesel teada saada, kes ta on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.