Tegelikult ei oleks midagi paremat välja saanud mõeldagi, kui kõik oma lugejad teatrisse kutsuda. Siis on rahuldus. Kirjutanud kasvõi „Tõe ja õiguse” näidendiks, ei pea sa pärast üksi lonkima, sa lähed teatrisse, kus see laval on, ja vaatad – seal on sadu lugejaid, kavad käes, sõrmed suus, ei ütle, et ei ole lugenud, loevad ja vaatavad su oma silmade ees. Milleks siis on teater? Erinevalt kirjanikust võib lavastaja oma lugejaid juba järgmisel päeval rodus teatris näha ja nii ei tundugi, et kirjutad soosse. Kui Mohamed ei lähe, siis mägi võtab ikka jalad alla. Teatris näeb Unt, et teda on ikka väga vaja.
„Taevane ja maine armastus” on kirjutatud samal viisil, kui Kõiv kirjutas oma „Tali”. Üks kasutas Lutsu, teine Tammsaaret oma asja ajamiseks. Ei viitsinud üldsegi välja arvutada, kui palju oli Unti, kui palju Tammsaaret. Muidu on see ikka nii nagu Vanas-Kreekas. On seitse linna ja seitse lugu. Korrutame ja saame need nelikümmend üheksa teemat, millel näidendivõistlusest osavõtja võib oma asja kirjutada. Kõik kreeklased teavad ammu lugu ennast, kuid kuulavad ja vaatavad, kuidas ja miks.
Neile, kes veel näinud ei ole, võib öelda, et kõik, mida sai ära kasutada kas otseselt või kaudselt, on sees – Juhan Liiv, lorilaulud, rahvalikud viisid, kõik, mis kuidagi kokku ei käi. Undi lavastamises ega selles, millest ta räägib (väga udune mõiste, aga las olla) ei ole minu, st kolmekümne kolme aastase inimese jaoks põhimõtteliselt midagi muutunud. Alates hetkest, kui preili Julie torkas oma käe akvaariumi ja kalade ümber vesi siniseks läks, kuni „Norbertini” välja, mis naiskriitikutele juba enam ei meeldinud. No see ei sõltu tegelikult soost, see sõltub mõtlemisvõimest, aga norimise mõttes nimetame neid naiskriitikuteks. Sõna esimene pool tühistab sõna teise poole tähenduse, nagu ühendites „naiskirjandus” või „suur armastus”. Viire Valdma Julie ja Andrus Vaariku Norbert ning „Taevase ja maise” Raine Loo ja Liina Olmaru kokku on kõik üks ja seesama naine, kes käib kirikus, kuid ei usu. Eriti hullusti mõjus selline kõikeunustavalt enda eest seisev egoist „Norbertis”, kus hetkel, kui naise sõnu räägib meesnäitleja, muutuvad tema mõtted – ei, ma ei taha sinuga enam minutitki rääkida, ära palugi – naljakalt vastikuks. Nagu Undi Mari, kes armastab Jussi, aga laseb tollel end üles puua. Nii surevadki mehed naiste armastuse kätte. Moorid laiutavad pärast käsi, neil on ehk pisut kahju ja elu on luhta läinud, võib-olla, aga lollide üle kohut ei mõisteta, lollid võivad püssist maha lasta nagu Eedi, sest nad ei tea, mis nad teevad. Või teavad? Proovige ühele naisele öelda, et ta on ehk pisut eksinud – ta valab sulle solgiämbri kaela ja ütleb, et vaata, milline sa ise välja näed. Nii toimisid naiskriitikud „Norberti” puhul. Tühja naistest, mees peab kõige eest vastutama, sellepärast ta ehk räägibki vähem.
Kuigi „Taevases ja maises” on igatpidi õnnelikuks püüdev Kaljujärv pisut liiga õilsalt vaikne, on Unt siiski enam-vähem suutnud õiglane olla. Kaljujärv ei ole ka liialt märter, pisukese erapoolikuse saab talle andeks anda. Unt peabki olema meeste poolt. Sest ülejäänud – Simmul, Dvinjaninov, Haravee, Peep ja teised – on imelikult halvad ja head ja joodikud korraga, pole neil rohkem õigustust kui Raine Loo Karinil. RAINE LOO kirjutame palun nii, et see kõigile pähe kuluks ja meelde jääks. Oli vist Ita Everil mingi sõrmus, mille ta on saanud eelmiselt kõige paremalt naisnäitlejalt? See sõrmus tuleb anda Raine Loole, isegi kui keegi Tallinnas seda uskuma ei peaks, tulge palun ja vaadake – mingi ime on sündinud, või mis ime. Pärast seda, kui Unt Tartus „Iwona” ja „Taevase ja maise” lavastas, sündis näitleja, keda pole terves Eestis varem olnud.
Ta on uskumatult näitleja, nii et ajuti hakkasin ma mõtlema, et ta on narkar, kes ise ka ei tea, mis ta seal laval teeb, ja ma hakkasin juba kartma, aga siis vajus tal seelik kogemata liialt alla ja ta kohendas seda kõrgemale – ta ikka teadis, mis ta tegi, järelikult mängis või näitles. Aga näitles hullumeelselt hästi, isegi nii, et kui teda vahepeal ei olnud, vajus asi kergelt ära. Eriti kolmanda vaatuse keskel, kui Tiina ja Indrek ja Simmul oma arveid klaarivad, siis oli pisut õõnes tavaline lavastus nagu muidu teatris, kuid õige pea tuli Raine Loo tagasi.
Võib öelda küll, et Unt räägib viis tundi armastusest või sellest, kuidas ei olegi võimalik õnnelikuks saada. Nagu Jürka, kes tuli maa peale ja arvas, et inimesed ei taha. Tegelikult on peaaegu võimatu, sest üksteisest saadakse halvasti aru, ja nii jääbki armastus sündimata, kuigi oleks võinud.
Mida on Unt Vanemuisega teinud? Ta on teinud umbes nii, et suure maja võiks nüüd ümber nimetada kultuurimajaks, korraldada seal missivõistlusi ja „Marlene’i” etendusi ning väikese maja saaks mõelda teatriks. Nagu asjad tegelikult on. Suur maja oli ka vanasti rohkem selleks, et kolhoosnikud pärast tööd käivad, nüüd käivad, nagu ma juba ütlesin, linnapea ja kultuuriosakond, äri- ja lihtrahvas. See aga, mis toimub väikeses majas, on teater väga heas mõttes, isegi nii heas, et kui hakata Eestis Oscareid jagama, siis „Taevase ja maise armastusega” korjaks Unt ära nii muusikalise kujunduse, kirjutamise kui ka lavastamise eest, Raine Loo oleks parim näitleja üleüldse – ja meil ei olegi põhjust väga kahju tunda, et oleme väike rahvas.
Selline teater ei saa keele- ja kultuuripiiridest kuidagi välja, sest ta kaotab konteksti, meie omad küklilised müüdid, mida eestlased tunnevad hällist saadik. Kujutleme end maailmaks – niisuguste tööde puhul ei ole põhjust end väikseks hinnata – ja arvame julgelt, et meie olemegi maailm, mis siis, et oleme kõigest eestlased ja Tartus. Kuidas saaks direktor Viller Vanemuisele kasu tuua? Kuidas ta saaks?
Aga nii, et ostame Undi ära, ta teeb siin isegi paremini kui Tallinnas. Niikuinii oleks see talle igas mõttes tagasipöördumine ning kui Viller teatri sendid kokku loeb (kui mõne auto ja koduvideo maha müüb) oleks Undi ostmise raha juba käes. Kui kõike ei jaksa, ostaks natukene. Sest ilma lavastajata jääb teater kängu. Aga lavastajaga – vaadake ise, mis juhtub, meil on nii palju nii häid näitlejaid, ja kui „Iwonat” ja „Taevast ja maist” ikka näidatakse muul ajal kah kui keset päeva, jumala eest, meil ju kasvaks isegi publik, st mõistlikud ja haritud inimesed. Selle ostuga saaks Vanemuise teater hea tahtmise korral hakkama, sest inimene, eriti kirjutav ja lavastav inimene, on praegu väga odav.Kuigi ma püüdsin vahepeal ka inetusi öelda, tundub kokkuvõttes, et kiitmisega sai sedavõrd liiale mindud, et ehk keegi ei usu, ja kui Unt loeb, võib käsi värisema hakata ja tulevased lavastused pärast seda, kui Viller on Undi ära ostnud, võivad untsu minna. Kui ülearu kiita, muutub inimene nõrgaks. Kui norida, kasvab aga nagu mänd Peipsi tuules, juured Brasiiliasse välja. Lõpuks tulekski ikka kuidagi salvata, et vaim virge püsiks.
Kuradi Unt.
3. pilt
Hinge ränd
Vist oli see 1983. aastal, kui ma ühes Tartu keskkoolis laulmistunde andsin. Vist oli? Ei suuda neid aastaarve enam päris hästi meelde tuletada. Nii palju on sündinud, aegajalt tuleb meelde asju, mida ma justkui ei olekski läbi elanud, nagu oleks see juhtunud kellegi teisega, teises ilmas, teises kohas. Fotoalbumid tuletavad küll meelde, kuid ikkagi jääb südant kraapima ebamäärane kahju- ja igatsustunne aastate pärast, mis justkui oleksid olnud, kuid püüad neid haarata – ja rusikasse jääb vaid õhk.
Kuid sellest koolist. Ma olin tõesti tol korral õpetajaks keskkoolis, gümnaasiumi lõpuosas, kui ma õigesti mäletan. Tunni teema oli seotud Mart Saarega. Me ei rääkinud tema soololaululoomingust, mis oleks huvi pakkunud vaid spetsialistile, kuigi nüüd tundub, et sellise muusika ajad hakkavad hoopis tähtsusetuks muutuma, aga me rääkisime komposiitorist tema sünnipäeva puhul kui inimesest, kes oli üritanud ja loonud, muusikale pühendunud ja piinelnud, meeldigu tema töö tulemused siis või mitte.
Pean tunnistama, et enamik õpilasi, kes olid hästikasvatatud ja korralike kodanlaste peredest, püüdis küll helilooja elukäiku süveneda ja kuulas haigutust varjates ära isegi mõne rahvalikuma koorilaulu – komplitseeritud heliteoseid ma lastele mängida ei üritanudki –, kuid ikkagi jäi enamikul neist gümnasistidest, kellest praegu on võrsunud lugupeetud insenerid