Apple – õun. See oli nutikas valik. Sõna ise jätab sõbraliku ja lihtsa mulje. See oli korraga nii ebatavaline kui ka tavaline. Sellest õhkus veidi kontrakultuuri loodusmeeleolusid, samas oli see üdini ameerikalik. Ja need kaks sõna koos – Apple Computer – jätsid lõbusa vastuolulise mulje. „See tundub natuke kummaline,” rääkis Mike Markkula, kellest sai varsti noore firma esimene juhatuse esimees. „Seega on aju sunnitud selle peale mõtlema. Õunad ja arvutid, need ei sobi ju kokku! Nii suurendasime bränditeadlikkust.”
Wozniak ei olnud veel valmis end täielikult Apple’ile pühendama. Ta oli südames HP töötaja, või vähemalt nii ta arvas, ja tahtis seal edasi töötada. Jobs sai aru, et tal on Wozniaki utsitamiseks liitlast ja lahkhelide korral vahekohtunikke vaja. Nii värbas ta oma sõbra Ron Wayne’i, Atari keskealise inseneri, kes oli kunagi asutanud oma mänguautomaatide firma.
Wayne teadis, et neil pole kerge sundida Wozniakki HP-st ära tulema, ja kohe polnud see ka vajalik. Hoopis olulisem oli Wozi veenda, et tema arvutilahendused on Apple’i omand. „Woz suhtus enda väljatöötatud kontuuridesse isalikult ja tahtis neid kasutada muudes seadmetes või lasta neid HP-l kasutada,” selgitas Wayne. „Jobs ja mina saime aru, et need kontuurid on Apple’i tuum. Rääkisime kaks tundi minu korteris ümarlaua taga juttu ja ma suutsin Wozi veenda.” Ta väitis, et suurepärast inseneri mäletatakse vaid siis, kui ta töötab koos suurepärase müügimehega, ja see tähendab, et ta peab oma lahendused firma valdusse andma. Jobsile avaldas see nii suurt muljet, et ta pakkus Wayne’ile uues firmas kümneprotsendilist osalust, nii et kui Jobs ja Wozniak millegi üle vaidlema peaksid hakkama, saaks otsustavaks Wayne’i hääl.
„Nad olid väga erinevad, aga moodustasid võimsa meeskonna,” rääkis Wayne. Jobsi paistsid aeg-ajalt vaevavat deemonid ja Wozniak tundus olevat lapsikult naiivne. Jobsil oli jultumust, mis aitas asju korraldada, vahel ka inimestega manipuleerides. Ta võis olla karismaatiline, lausa hüpnotiseeriv, aga ka kalk ja julm. Wozniak oli vastandina häbelik ja kohmakas suhtleja, mistõttu ta tundus lapselikult armas. „Woz oli mõnes asjas geniaalne, aga ta meenutas teadlast, sest ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda,” rääkis Jobs. „Me olime hea paar.” Kasu oli ka sellest, et Jobs imetles Wozniaki insenerioskusi ja Wozniak Jobsi ärivaistu. „Mina ei tahtnud inimestega suhelda ja teistele varvastele astuda, aga Steve võis helistada võhivõõrastele ja veenda neid midagi tegema,” meenutas Wozniak. „Ta võis käituda ebaviisakalt inimestega, keda pidas rumalaks, kuid mind ei kohelnud ta kunagi nii, isegi hiljem, kui ma ehk ei osanud vastata küsimustele nii hästi, kui tema tahtis.”
Aga isegi pärast seda, kui Wozniak oli veendunud, et tema uus arvutikavand peaks olema Apple’i omandus, arvas ta, et peaks seda siiski esmalt HP-le pakkuma, sest ta töötas seal. „Uskusin, et mu kohus on HP-le rääkida, et töötasin selle välja seal ametis olles. See oli õige ja eetiline tegu.” Nii demonstreeris ta seda 1976. aasta kevadel oma ülemustele. Kohalviibinuist kõige kõrgema positsiooniga inimesele avaldas see muljet ja ta tundus olevat kahevahel, kuid lõpuks ütles siiski, et HP ei saa sellega tegelda. See oli asjaarmastaja valmistatud ega sobinud ettevõtte kvaliteetsete toodete sortimenti. „Olin pettunud,” meenutas Wozniak, „aga nüüd võisin julgelt Apple’iga tegelema hakata.”
1. aprillil 1976. aastal läksid Jobs ja Wozniak Wayne’i korterisse Mountain View’s, et koostada asutamisleping. Wayne ütles, et tal on veidi kogemust „õiguskeele kasutamises”,ja koostaski ise kolmeleheküljelise lepingu. Oma „õiguskeelega” läks ta siin-seal siiski liiale. Mõned lõigud algasid näiteks sõnadega: „Olgu siinkohal mainitud… Olgu edaspidigi mainitud… Arvestades vastavaid huvide eesmärke…” Ent aktsiate ja kasumi jagunemine oli selge – 45 %:45 %:10 % – ning sadat dollarit ületavate kulutuste jaoks oli vaja vähemalt kahe aktsionäri nõusolek. Ka kohustused olid kirja pandud. „Wozniak vastutab elektrotehnika eest, Jobs vastutab elektrotehnika ja müügi eest ning Wayne vastutab masinaehituse ja dokumentatsiooni eest.” Jobs andis allkirja väikses kirjas, Wozniak püüdlikus kaldkirjas ja Wayne’i allkiri oli loetamatu sirgeldus.
Siis lõi Wayne araks. Kui Jobs hakkas kavandama, kuidas rohkem raha laenata ja kulutada, meenus talle tema enda firma põrumine. Ta ei tahtnud seda teist korda läbi elada. Jobsil ja Wozniakil ei olnud isiklikke varasid, aga Wayne (kes kartis globaalset finantsalast maailmalõppu) hoidis oma kuldmünte madratsi sees. Kuna Apple oli lihtne partnerettevõte, mitte aktsiaselts, vastutasid partnerid isiklikult ka võlgade eest ja Wayne kartis, et potentsiaalsed võlausaldajad tulevad temalt raha nõudma. Nii läks ta vaid üksteist päeva pärast firma asutamist väljaastumisavaldusega ja asutamislepingu muudatusega Santa Clara maakonnavalitsusse. „Osapoolte üksmeelse kokkuleppe alusel,” algas avaldus„,katkestab Wayne edaspidise „osanikustaatuse”…” Seal oli ka kirjas, et oma kümneprotsendilise osaluse eest saab ta 800 dollarit ja mõne aja pärast veel 1500.
Kui ta oleks jäänud ja oma kümneprotsendilise osaluse alles hoidnud, oleks selle väärtuseks 2010. aasta lõpus olnud umbes 2, 6 miljardit dollarit. Wayne elas aga tol hetkel üksi väikses majas Nevadas Pahrumpis, kus mängis mänguautomaatidega ja elatus sotsiaalabi rahast. Hiljem väitis ta, et ei kahetse midagi. „Tegin tol hetkel enda jaoks parima otsuse. Nad mõlemad olid tuulepead ja teadsin, et ma ei ole selliseks seikluseks valmis.”
Jobs ja Wozniak esitlesid varsti pärast Apple’i rajamist Homebrew Computer Clubis ühiselt oma tooteid. Wozniak näitas üht nende trükkplaati ja kirjeldas mikroprotsessorit, kaheksakilobaidist mälu ja enda kirjutatud BASIC-u versiooni. Ta rõhutas enda meelest peamist: „Sellel on sõrmedega trükkimiseks kasutatav klaviatuur totaka ja segase esipaneeli asemel, kus oli hunnik tulesid ja lüliteid.” Siis tuli Jobsi kord. Ta märkis, et Apple’is, vastupidiselt Altairile, on kõik vajalikud osad sisse ehitatud. Ta esitas kuulajaile küsimuse: „Kui paljud inimesed oleksid valmis säärase imelise masina eest maksma?” Ta püüdis panna neid nägema Apple’i vapustavat väärtust. See oli retooriline väljakutsuv küsimus, mida Jobs järgnevatel aastakümnetel tooteesitlustel alati kasutas.
Publik ei olnud suuremas vaimustuses. Apple’il oli odav mikroprotsessor Intel 8080 asemel. Aga üks oluline inimene jäi kuulama. Tema nimi oli Paul Terrell, kes oli 1975. aastal avanud Byte Shopi nimelise arvutipoe Camino Realil Menlo Parkis. Aasta hiljem oli tal kolm kauplust ja plaan rajada üleriigiline poekett. Jobs tegi talle rõõmuga eraviisilise tutvustuse. „Vaata seda,” ütles ta. „See meeldib sulle kindlasti.” Terrellile avaldas esitlus muljet ning ta andis Jobsile ja Wozniakile oma visiitkaardi. „Hoiame sidet,” ütles ta.
„Hoian sidet,” teatas Jobs järgmisel päeval paljajalu Byte Shoppi astudes. Ta sõlmis tehingu. Terrell nõustus tellima viiskümmend arvutit. Aga tal oli üks tingimus: ta ei tahtnud viiekümnedollarilisi trükkplaate, mille jaoks peavad kliendid kiipe ostma ja selle ise kokku panema. See võib meeldida mõnele innukale asjaarmastajale, kuid mitte tavakliendile. Ta tahtis, et emaplaadid oleksid valmis. Selle eest oli ta nõus maksma viissada dollarit tükist sularahas.
Jobs helistas kohe Wozniakile HP-sse. „Kas sa istud?” küsis ta. Wozniak ei istunud. Jobs rääkis talle siiski uudiseid. „Olin rabatud, täielikult rabatud,” tunnistas Wozniak. „Ma ei unusta seda hetke iialgi.”
Tellimuse täitmiseks oli neil vaja umbes 15 000 dollari eest juppe. Allen Baum, Homesteadi keskkooli kolmas naljahammas, ja tema isa nõustusid neile laenama 5000 dollarit. Jobs üritas laenata lisa Los Altose pangast, aga pangajuhataja heitis talle ainsa pilgu ja mõistagi keeldus. Siis läks ta Haltek Supplysse ning pakkus juppide eest Apple’i lihtaktsiaid, kuid omanik leidis, et nad on „noored armetu välimusega tüübid”, ja keeldus. Alcorn Atarist nõustus neile kiipe müüma ainult ettemaksuga. Lõpuks õnnestus Jobsil veenda Cramer Electronicsi juhatajat helistama Paul Terrellile, uskumaks, et too oli tõepoolest tellinud 25 000