Trullakas romantiline proua pakkus Pruustile alati teed vaarikamoosiga. Vaatas liigutatult pealt, kui vana professorihärra maiustas. Ja vahel, asja ees, teist taga, läks proua Inge näost tulipunaseks nagu süüta neitsi. Teda tuli üldse käidelda nagu ilmsüüta neitsit, mis endise mehenaise kohta nagu ootamatu… Ja kui Pruust õhetavale maadamile külla tuli, tõmbas see alati külgkardinad akendele ette. Äkki mõni jultunu vahib aknast sisse. Kuigi vaevalt küll vahtis. Et härra doktor siia tuleb, see on ju nii mõistetav: nad keskustelevad… Kust mujalt peaks härra doktor-professor Pruust endale siit külast siis vestluskaaslast leidma? Aga kardinad… noh, teate, igaks juhuks. Mis teistel asja siia sisse piiluda!
Siis, et oma põhieesmärkide juurde jõuda ― ka vana hobune tahab kaeru ―, tuli Inget imetleda ja ilmtingimata rääkida armastusest. Sel juhul lubas ta end lahti riietada, aga musi tuli talle anda kogu see aeg. Proua Ingel oli muide vasaku pepukannika peal kaks suurt, väga huvitavalt kõverat, just number kuue moodi sünnimärki, karvakesed ümber. 66 ju peaaegu Peltsebuli märk ― keskajal oleks proua Inge vaata et nõia pähe äragi võidud põletada, kui seal ehk veel üks selline märgike oleks olnud. Tänapäeval aga võis tähendusi otsiva vaataja silm seal näha hoopiski mitte vähem kõnekat või isegi vihjelist numbrit 69.
Ent oma Mehhiko seriaalide vaataja mentaliteedist (ühelt poolt) ja baltisaksa lastetoast pärit pietistlikust sugumoraalist (teiselt poolt) oli see naine siiski Ärnile natuke armas ka. Uskumatu, aga natuke oli.
Enamasti läks doktor Pruust proua Inge juurde pärast pikka võitlust enesega. Kuigi see käik ju iseendast pigem hea kui halb oli. Ihu käsk ei saa halb ollagi. Aga mis talle siis ei meeldinud? Eks see, et teine teda aegamööda nagu isiklikuks omandiks hakkas pidama ja oleks kangesti tahtnud emeritust enda juurde jättagi. Mis oli sõltumatule mehele täiesti vastuvõtmatu.
Jaa. Aga kindel see, et neid kui vanemaid inimesi hirmsasti ähkima ja higist leemendama panev kepitegemine ka proua Ingele kasulik ja vajalik oli. Nii füsio- kui psühhoteraapiliselt. Kui eakad leskprouad enam suguelu jätkata ei saa ja usu või valehäbi pärast masturbeerida kah ei julge, siis raugastuvad nad kiiresti. Vähkki võib teatud naiselikesse paigusse pugeda. Ses mõttes oli Pruust just kui päästeteenistus. Aga palka tema ei nõudnud.
5
Sügis jätkus. Päevad läksid aina pimedamaks ja lühemaks. Suur vahtrapuu õuel, mida traadist köied kägistasid, et ta vanadusest lõhki ei vajuks, mis aga talle tegelikult valu ei teinud, oli täitsa lehitu.
ARMSAL LAPSEL hakkas aga kõht ette kasvama… Ju seal silla all… Punu suuruse järgi otsustades pidi Kati-Katja nii umbes augusti lõpus või septembris olema käima peale saanud. Kas tema, vana mees, peab tõesti hakkama lapse isaks või võõrasisaks kah veel? Aga tüdrukut ei saa ju ukse taha visata. Ärni Pruust ohkas. Ega tal lapse vastu midagi polnud. Vahva oleks tite vääksumist kuulda. See on tal elus ju hoopis kuulmata jäänud.
Kati oli nüüd õhtuti suurem tukkuja kui varem. Eks Pruust siis surfanud ajaviiteks internetis ja saatnud oma harjumuspäraseid läkitusi.
Hea Louis Pasteur! Sa oled küll ametlikult surnud, aga ära seda liiasti südamesse võta, mina võiksin vanduda, et ma sind Pärnu Veekeskuses nägin. Mu kaks hullu täditütart ― ma ei teadnudki, et mul mõni kaugem sugulane veel elus ― ja nende mehed ja lastelaste kari tulid mulle siia külla ja ütlesid, et armastavad mind väga. Neil kahju, et nad mind nii harva vaatamas saavad käia. Aga nüüd tulid kolme autoga. (Oma Katil soovitasin end laudile ära peita. Näevad teda, teab mis hakkavad arvama…) Mulle tehti selgeks, et ma pidavat oma tervise eest rohkem hoolitsema ning viidigi vägisi endaga kaasa. Mingisse jõledasse Veekeskusse. Seal tõugati mind mingisse punasesse paati ja lükati spiraaltoru mööda alla! Jube! Aga üks hea asi oli ka: kui ma lõpuks seal, kus toru lõppes, õhku ahmides vee alt välja tulin, siis nägin, et sina jalutasid basseini ääres ja sõid korpi ja naeratasid. Tuleb välja, et sinusugused vintsked vennad elavad oma ajalise surma üle. Surematus! Vaat mis!
Homme ma jätkan. Ma tahaksin teada, kas sina arvad samuti nii, et paljud bakterid tuleb ilmtingimata Punasesse Raamatusse kanda. Eks baktergi või surra! (Pardon, ma pidasin silmas välja suremist.) Kardan, et mõned põnevad ja meile eriti ohtlikud tõvetekitajad ongi juba maakeralt kadunud. Hullulehmatõbi, see mis aju ühtlaseks kördiks muudab, oligi vahepeal juba pool sajandit otsekui varjusurmas, kuid ilmutas end õnneks jälle. Aga ohustatud liike on küllalt ka praegu ― ennekõike mitmed katkud, keda antibiootikumid hävitavad nagu loogu ― ja seda ajal, mil ometi on võetud vastu tarku seadusi liigirikkuse olulisusest!
Ma kirjutasin, Louis, ideest "Bakterid Punasesse Raamatusse!" ühte Eesti lehte. Aga lehe tollane peatoimetaja (lehe nimi tuli nüüd meelde: SIRP ja VASAR ― või oli see siis üks neist kahest tähtsast tööriistast) ― jah, lehe peatoimetaja härra Mutt ― vaikis mu kirjade peale justkui mõni… mutt. Mis solvas!
Ärni lõpetas kaootilise sisuga saadetise oma iseõppinu prantsuse keeles:
Mon ami, chèr Louis. Je vous admire! Je suis été en votre Insitute. J’en ai travaillé depuis un an. (1972) Veuillez agréer, monsieur, l’expression de ma profond respect.
Votre sincière Aerni Proust
Vahel, jah, leidis Pruust end isegi mõtlemas prantsuse keeles. Mis sest, et kodukootus. Maisimees Nikita Hruštšov lubas teda lõppude lõpuks Pariisi Pasteuri Instituuti aastaks tööle ja üht kursust pidi ta lugema ka ülikoolis. Eks oldud teda juba aastaid Prantsusmaale kutsutud. Tema töid tulareemia alal tunti erialameeste hulgas hästi. (Neid tundjaid oli ehk tosinkond inimest. Aga aitab sellestki.) Prantsusmaale tahtis kord elus pääseda Ärni küll, ja ta oli nõus selle nimel ka iseseisvalt prantslaste ilusat keelt õppima. Dr. Ärni Pruust (Ярни Пруст, Aerni Proust) riputati enne Pariisi linna minekut julgeolekumeeste poolt salamikrofone täis nagu juudi jõulupuu. Kõik bakterioloogiasse puutuv huvitas neid väga, sest valmistati ju ka bakterioloogiliseks sõjaks. Mikrofonid sügelesid Ärnil igal pool üle keha, aga kellele sa kaebad? Las mikrid lindistada pealegi tema loenguid. Tema räägib Pariisi tudengitele spirillidest ja stafülokokkidest. Ennekõike Francisella tularensis’est. Kes on olnud Ärni Pruusti truu kaaslane. Läbi elu. ("Elukaaslane" ei sobi vist öelda…) Ärni on lintides nagu tõuguke kookonis, aga midagi neile olulist julgeolekumehed kuulda ei saa. Ärgu arvatagu, et ta nende tarvis midagi spetsiaalset nuhkima hakkab või teisi teatud teemadest jutustama meelitab. Ei tee seda ka lõbusamates seltskondades; vaevalt ta sellistesse küll sattubki, sest suur seltsielumees pole ta eales olnud. Aga lindistatagu teda pealegi. Lasku aga käia! Kuulatagu neid linte pisielukatest, haritagu ennast!
Kui aga moskoviidid enne ärasõitu Pruustile vägisi tahtsid õpetada, kuidas nuga ja kahvlit kasutada, doktor vihastas. Ta selgitas lahketele õpetajatele, et le couteau’d (nuga) ja la fourchette’i (kahvel), rääkimata la cuiller’ist (lusikas) kasutati Eestimaal juba hiliskeskajal. Linnades kindla peale. Aga jõukam talurahvas võttis nad tarvitusele kah oma kakssada aastat tagasi.
Ta ajas politrukid vihale, eriti murelikuks tegi neid aga tema keeleoskus, mis nende meelest oli väljamaale komandeerituile lausa vastunäidustatud! Ent lõpuks jäeti eestlasest veidrik siiski rahule ― Prantsuse saatkonnale oli imelik lõputult ära öelda, pealegi tundus eestlane Pruust olema väga poliitikakauge inimene. Nii ta siis lõpuks saadetigi "missioonile".
Hommikuti lükkas Pruust viimased kuivanud kärbsed aknalaualt maha. Pisemad olid fenestralis’ed, suuremad päris kodu-Musca’d, kodukärbsed. (Kus on, kus on kärbse kodu?) Nende kuivanud kärbeste persete peal (tagakehal, peaks ütlema) oli justkui mingi seenetus-hallitus. Pruust uuris halli kirmet binokulaaris ― kiirikseenelised need polnud.
Aga vahepeal oli juhtunud veel hullem lugu ― Pruusti kallis emakass, kellele ta kõnesid pidas ja temaga ― kaunis ühepoolselt ― diskuteeris, oli kah üle keha seenetama läinud! Ühel hommikul ei uskunud mees oma silmi: heleroheline kass… Ju ta oli nuhkinud kappides, kus vanu katseklaase, mille sisu Pruustil endalgi ununenud. Ohtlikumad asjad