Toakuuel oli maailma moepealinnas menu, sest Pruust käis selle väel tihti hotellibaaris ning ta mõjus seal otsekui särav vau pingviinide keskel. Kust pidi tema-mees teadma, et sellises riietuses numbritoast ei väljuta?! (Muidugi, kui see endast just mingit manifestatsiooni ei kujuta… Ent nii soliidselt härralt midagi seesugust loomulikult ei kardetudki.)
"Kuulus professor Nõukogude Liidust," sosistati lugupidavalt, ning loomulikult ei teinud prantslased talle mingeid märkusi. Teda imetleti. Ning omavahel arutleti vaikselt, kas see silmapaistev ihukate on rohkem elektrisinine või erelilla… Arutleti seni, kuni üks optik ütles, et selle hinnangu langetamine ei olene muust kui vaataja nägemistüübist.
Nüüd, täna, ei pimestanud vana kuub siin küll enam mitte kedagi; ta kirkus oli ammu kadunud; kuid üks omapära oli toakuuel siiski ― tuhmunud atlassreväärid andsid võrdlemisi täpse ülevaate vanahärra põhiliselt pudrudest ja munatoitudest koosnevast menüüst.
Pruust oli muide mitmel korral kaalunud oma toakuue hernehirmutisele kinkimist, kuid ikka edasi lükanud: kuuel oli mõnus soe vooder; särgiväel ringiliikumiseks oli maja aga suurema osa aastast liiga külm; "puhvaikas" hakkas küll soe, aga laboris liikusid sa selles ringi nagu elevant portselanikaupluses. Nii pidi hernehirmutis ikka veel oma garderoobi uuenemist ootama. Tol sõbraliku joomamehe väljanägemisega hirmutisel aias ülearu palju tööd ei olnud ka: valvas kaht vana mustsõstrapõõsast. Need põõsad kasvatasid ilusaid laiu tumerohelisi lehti, ideaalsed kurkide hapendamiseks, kuid ei kandnud juba ammu enam ühtegi marja. Lehtede vargust polnud Pruusti aias aga seni veel üritatud.
Jaa ― kuid kas me pole (aga võib-olla tegime seda nimme!) jätnud kassi juba ehk liiga kauaks professori striptease’i ootama?
Ent kass ei ilmuta rahutust, ta jälgib hoolega, kuidas majaperemees võtab suust hambad(!) Kõik ühekorraga! Ja paneb need veeklaasi.
Imetlusväärne! arvab kass.
Ent see on alles algus. Järgneb teine number.
Kui Pruusti naine veel elas, keeldus mees kandmast pikki aluspükse. Nüüd on ta neile ülearu truu. Tal on veel veneaegseid ― siis oldi nagu üleriiklikult kokku lepitud, et meeste aluspüksid olgu helesinised ja naistel roosad. Pruustil nii ongi, et helesinised. Ent Pruusti aluspükste helesinine optimism on suurest pesemisest ära pleekinud. Püksid ise aga jalge vahelt kergelt kolletama löönud.
Kuid värv pole tähtis: nende pükste jalast ärakiskumise juures on oluline miski muu, mida kass imetleb: sel mehel on peale ärakäivate hammaste veel ka topeltjalad! Vaat mis! Näe, võttis ühed, helesinised jalad ära, teised ― karvased, kõverad ja helevalged jäid ikka alles. Imemees!
Kass läks aegamisi ja mõtlikult plekkkausi juurde, et vägisi tekkinud kadedus piimaga alla loputada.
Suviti jaanipäeva-aegu, kui ööd imelühikesed ― päevast väsinud apelsinikarva päike vajub vaid korraks-korraks poolkuivanud kuuseheki taha ja ronib sealt varsti taas välja, peaaegu samast kohast, aga ise justkui uus, erk, silmipimestav, võiks koguni öelda lapsemeelne päike ―, jah, neil imelistel suveöödel Pruust voodisse ei kobinudki. Tukkus umbrohtunud aias narmendavas päevinäinud võrkkiiges. Vahtis taevasse ja pomises midagi enda ette. Aga ka augustis, kus tähed eriti kirkad ja imelised, lösutas Pruust kiiges. Just neid samu taevatähti vahtis vanamees, mis silla all ARMSA LAPSEGI sametistes pruunsilmades peegeldusid. Siis, kui telgi raskelt hingeldav peremees plika hapra ihu kallal oma himusid rahuldas.
Vana bakterimees vaatas öötaevasse. Unetukastused sünnitasid uitmõtteid. Goyal on gravüür "Uinuv mõistus sünnitab koletisi". Ent koletisi emeriitprofessori väsinud vana aju ei sünnitanud. Tukastustörtsatused viisid mõtted hoopis mujale; eriti siis, kui emeritus teatud narkootikumi oli tarvitanud, viisid need Alg-käivitajale ja Suurele Paugule ja inimese dimensioonile universumite määramatus päratuses.
Seal kusagil on Cassiopeia. Cassiopeia… Cassiopeia lõhn… Kassikuse lõhn on vist sel Cassiopeial. Miks kassikuse? Eks ikka nime pärast. Cassiopeia tagant piilub aga välja Demiurg ja itsitab nagu vallatu poiss. Ta on just saanud hakkama hirmsa jõmmkärakaga ― Suure Pauguga. Galaktikad tuhisevad sadulpinnalisse lõpmatusse. Eks nad ise tea, kuhu. Mingi punane nihkumine vist.
Ja viie miljardi aasta pärast sünnib vesinikuse ürgtaeva, hallroheka taeva all rammus tulikuum ürgpuljong, igasugu aminohapetest tiine; varsti hakkab ennast ellu punnitama esimene rakk, mis kõige elusa alus. Miks ta end ellu punnitab? Miks küll?
Sellele ajatule Ajale mõeldes tuli Ärni Pruustile, bioloogiadoktorile, peale kusehäda. Ta soristas oma ajutise mure mustsõstrapõõsasse. Tagasi tulles oli tal aga juba uus vaevus kallal ― Ärni tundis, et peab ennast varsti meili-vormis väljendama. Internet oli teinud temast nõudliku teadetesaatja ja ka arupärija. Ta oli arvutisõltlane. Kuid praegu suutis ta selle soovi siiski jõuga mõneks ajaks eemale tõrjuda.
Niisiis ― varsti tekkivad ürgpuljongis üksildased arhebakterid ja siis juba väävli- ja rauabakterid, kes elavad kuumas laavataolises solgis ilma eriliste muredeta. Seejärel tulevad ka keerukamad tegelased, kelle ilmumine justkui ennustaks helge tuleviku lähenemist. Aga mida peab üks sellistest, näiteks vaene katkubakter Yersinia kaheksa miljardit aastat enne esimese soojaverelise selgroolise ilmumist (inimeseni läheb veel rängalt aega!) seal kuumas puljongis tegema?.. Hulbi ringi, aga kedagi pole nakatada. Aga eks temagi pea Algkäivitaja tahtmist mööda oma sugu tegema, selline ju käsusõnagi: tehke sugu! Tema ainus olelemisvõimalus on elamine teiste sees. Et seal sigida. Ja siis järglastes juba oma elu, meile täiesti arusaamatu mõttega ja meile koguni vaenulikku bakterielu, edasi elada. Aga ohvreid ju pole kusagilt võtta. "Sada aastat üksindust", ei, aastamiljardeid üksindust… Katkubakteri Yersinia pestis’e suur üksindus ürgpuljongis. Tulareemiabakteri Francisella tularensis’e suur üksindus ürgpuljongis. Ei jää muud üle kui kannibalism ― õgida oma liigikaaslasi või üritada tulutult rünnata sinivetikaid. Nemad kokku ongi see teistest varasem, niinimetatud kolmas eluriik.
Jumala dimensioon. Ja bakteri. Ja inimeselapse dimensioon… Inimese maine mõõt asub, ühelt poolt kosmiliste ja teiselt ― aatomimõõdetega võrreldes ― nagu täpselt keskel. Küllap on sellel oma tähtsus ja mõte. Aga Jumala mõõde ― kas seda ongi? Aga kui imekombel siiski on, miks ei võiks siis Issand Jumal olla äkki hoopis bakterisuurune, miks peaks ta tingimata olema tohutu? Sõnal ja mõistel "tohutu" pole tõeliselt mingit mõtet sees. Väga tore oleks päris tilluke käsitlematu bakterjumal. See Ärnile meeldiks. Aga mõistel "tilluke" pole ju kah mingit mõtet sees…
Mõnikord, kui vana Pruust võrkkiiges taeva palge all sedaviisi arutles, aeg-ajalt suigatas ― valminud õunad robinal sügisesse murru kukkumas ― ja ta neid imelikke mõtteid ― hägusaid ja kujutuid, aga ka kõveraid ja kruvijaid nagu tema uuritavad pisielukadki ―, jah, aina seda mõttesoga ja lõputuid arutlusi poolvastutahtsi esile manas (või tulid mõtted kusagilt ise? Kust?) ning nendega kaasa õõtsus, ärkas ta selle peale, et keegi nuhutas tema jalgu… See oli tema armas Pontuskoer ― end ketist lahti rebinud üleni õnnelik koer. Nii õnnelik, et, näe, ta lausa roomab ja niutsub rebenemisohus vana võrkkiige all. Roomab ja niutsub ja nuhutab. Ja siis keerab end selili, et ta kõhtu masseeritaks. Aga võrkkiigest ei saa ju kedagi masseerida ― käsi ei ulatu. Pontuskoer on endaga kaasa toonud pahvaka koeralõhna. Mis imeliselt küll lõhnab koer, kui augustiöös on pisitasa hakanud peent vihmakest tibutama…
Kindlasti on ka Ärni Pruustil endal Pontuse meelest erakordne lõhn. Huvitav, magus vanainimesehais. Eellagunemise püha ja õilis aroom. Noored nii huvitavalt ei lõhna. Lastel on titelõhn või piimalõhn juures. Suurematel plikadel pakitsevate hormoonide või ema tagant varastatud lõhnaõli ja poistel jälle esimese äratõmmatud suitsu lõhn man. Pruusti lõhna, selle