Esimene osa
6.11 Töökoht vabaneb ajutiselt järgmistel juhtudel:
(a) kui kohaliku volikogu liige ei esita õigeaegselt nõusolekut ametisse astumiseks või
(b) kui ta esitab lahkumisavalduse või
(c) tema surma päeval …
Pühapäev
Barry Fairbrother ei tahtnud välja õhtust sööma minna. Tal oli vaat et terve nädalavahetuse pea lõhkunud ja ta ponnistas kohalikule ajalehele tähtajaks artiklit kirjutada.
Kuid naine oli lõunalauas veidi jäik ja sõnakehv olnud ning Barry järeldas, et tema õnnesoovikaart polnud hüvitanud pattu, et ta terve hommiku kabinetis kinnise ukse taga istus. Ega seegi asja paremaks teinud, et ta kirjutas Krystalist, kes Maryle ei meeldinud, ehkki naine tegi näo, nagu meeldiks.
„Mary, ma tahan su välja sööma viia,” oli Barry luisanud, et jääd murda. „Üheksateist aastat, lapsed! Üheksateist aastat, ja teie ema pole kunagi ilusam olnud.”
Mary oli leebunud ja naeratanud, niisiis helistas Barry golfiklubisse, kuna see asus lähedal ja oli kindel, et nad seal laua saavad. Ta katsus naisele väikestes asjades meele järele olla, sest oli pärast peaaegu kahekümneaastast kooselu taibanud, kui tihti ta Maryle suurtes asjades pettumuse valmistas. Ta ei teinud seda kunagi meelega. Neil oli lihtsalt väga erinev ettekujutus sellest, mis on elus kõige olulisem.
Barry ja Mary neli last ei vajanud enam lapsehoidjat. Nad vaatasid televiisorit, kui isa neile viimast korda head aega ütles, ja ainult noorim poeg Declan pööras pilgu tema poole ning tõstis hüvastijätuks käe.
Kukal lõhkus ikka veel valutada, kui Barry sissesõiduteelt välja tagurdas ja asus teele läbi kena väikese Pagfordi alevi, kus nad olid elanud kõik oma abieluaastad. Nad sõitsid mööda Church Row’d, järsu kaldega tänavat, mille ääres seisid kogu oma Victoria-aegses peenuses ja toekuses kõige kallimad majad, keerasid ümber nurga ja möödusid võltsgooti stiilis kirikust, kus Barry oli kord näinud oma kaksikuid tütreid mängimas näidendis „Joosep ja imepärane kirju unekuub”, sõitsid üle väljaku, kust paistis selgelt künkal kõrguva varemeis kloostri tume luustik, mis lilla taevaga kokku sulades alevi silmapiiri valitses.
Rooli keerates, tuttavlikke kurve võttes suutis Barry mõelda vaid vigadele, mis ta oli kindla peale teinud, rutates lõpetama artiklit, mille oli äsja meilitsi Yarvil and District Gazette’ile saatnud. Ehkki Barry oli inimesena jutukas ja võluv, leidis ta, et oma isiksust on raske paberile üle kanda.
Golfiklubi oli väljakust vaid nelja minuti tee kaugusel, veidi kaugemal kohast, kus alev vanade osmikute viimse ägina saatel otsa sai. Barry parkis minibussi klubi restorani Birdie ette ja seisatas hetkeks auto kõrval, sellal kui Mary uuesti huuli värvis. Jahe õhtuõhk paitas meeldivalt nägu. Hämarusse kaduva golfiväljaku piirjooni vaadates mõtiskles Barry, miks ta ikka veel klubi liige on. Ta oli kehv golfimängija: tema löögid olid ebakindlad ja händikäp kõrge. Tal oli nii palju muud tegemist. Pea lõhkus valutada hullemini kui varem.
Mary kustutas peeglitule ja pani autoukse kinni. Barry vajutas autolukku võtmerõngas; naise kõrged kontsad kõpsusid asfaldil, auto lukustussüsteem piiksatas ja Barry mõtles, kas iiveldus läheb üle, kui ta kõhu täis sööb.
Siis rammis tema aju selline valu, millesarnast ta polnud kunagi varem tundnud – otsekui müürilõhkuja. Ta ei pannud tähelegi kirvendust põlvedes, mis asfalti tabasid; tema kolp oli täis tuld ja verd; piin oli väljakannatamatu, ehkki ta pidi selle välja kannatama, sest unustus oli veel viivu kaugusel.
Mary karjatas – ja jäigi karjuma. Baarist tuli jooksuga mitu meest. Üks neist tormas hoonesse tagasi, et näha, kas emb-kumb klubi pensionärist arst on kohal. Barry ja Mary tuttav abielupaar kuulis restoranis istudes kära, hülgas eelroa ja ruttas välja vaatama, mida nad teha saavad. Mees helistas oma mobiililt hädaabisse.
Kiirabiauto pidi tulema naaberlinnast Yarvilist ja selleks kulus kakskümmend viis minutit. Selleks ajaks mähkus sündmuspaik tuikavasse sinisesse valgusse, Barry lebas liikumatult ja tundetult maas omaenda okse loigus; Mary põlvitas tema kõrval, sukkpükste põlved katki, hoidis mehe kätt, nuuksus ja lausus sosinal tema nime.
Esmaspäev
I
„Ole tugev,” ütles Miles Mollison Church Row’ suure maja köögis seistes.
Ta oli hommikul kella poole seitsmeni oodanud, enne kui helistas. Ta oli veetnud halva öö täis pikki ärkvelolekuid, mida katkestasid rahutu une vilked. Kell neli hommikul oli ta taibanud, et ka tema naine on ärkvel, ja nad olid pimeduses veidi aega vaikselt juttu ajanud. Isegi siis, kui nad rääkisid sellest, mida olid sunnitud pealt nägema, ja kumbki üritas peletada ebamäärast kõhedust ja vapustust, tundis Miles kerget erutatud närvikõdi mõtte juures, kuidas ta uudise isale edasi annab. Ta oli kavatsenud kella seitsmeni oodata, aga hirm, et keegi teine võib ette jõuda, kihutas ta varem telefoni haarama.
„Mis juhtus?” kõmistas Howard veidi plekiselt kõlava häälega; Miles oli helistanud kõlartelefoniga, et ka Samantha kuuleks. Kahvaturoosas hommikumantlis mahagonpruun Samantha oli varast ärkamist ära kasutanud ja oma luituma kippuvale loomulikule päevitusele veel ühe peotäie isepäevituvat kreemi lisanud. Köök oli tulvil lahustuva kohvi ja sünteetilise kookose lõhna.
„Fairbrother on surnud. Kukkus eile õhtul golfiklubi ees kokku. Sam ja mina sõime Birdie’s õhtust.”
„Fairbrother on surnud?” röögatas Howard.
Hääletoon andis mõista, et ta oli oodanud mingit dramaatilist pööret Barry Fairbrotheri elus, kuid isegi tema polnud lausa surma ette näinud.
„Kukkus parklas kokku,” kordas Miles.
„Jumal hoidku,” ütles Howard. „Ta polnud ju kuigi palju üle neljakümne, või mis? Jumal hoidku.”
Miles ja Samantha kuulasid, kuidas Howard hingas – nagu lõõtsutav hobune. Hommikuti oli tal alati raske hingata.
„Mis tal viga oli? Süda?”
„Arvatakse, et midagi ajuga. Me läksime koos Maryga haiglasse ja …”
Kuid Howard ei kuulanud. Miles ja Samantha kuulsid teda rääkimas, suu mikrofonist ära pööratud.
„Barry Fairbrother! Surnud! Miles helistab!”
Miles ja Samantha rüüpasid kohvi ja ootasid, millal Howard uuesti rääkima hakkab. Köögilaua taga istuva Samantha hommikumantel vajus lahti, paljastades käsivartel puhkavate suurte rindade piirjooned. Ülespoole surutuna paistsid need täidlasemad ja siledamad kui toeta rippudes. Rindevahe nahkjal ihul oli väikesi kiirjaid kortse, mis pärast surve eemaldamist enam ei kadunud. Nooremalt oli Samantha suur solaariumisõber olnud.
„Mida?” küsis Howard taas Milesi poole pöördudes. „Mida sa haiglast rääkisid?”
„Sam ja mina läksime kiirabiautoga kaasa,” sõnas Miles selge hääldusega. „Koos Mary ja laibaga.”
Samantha pani tähele, et Milesi teine versioon rõhutas seda, mida võiks nimetada loo kommertslikuks küljeks. Samantha ei mõistnud meest hukka. Nende hüvitis tolle kohutava läbielamise eest oli õigus sellest inimestele rääkida. Samantha arvas, et ei unusta seda kunagi: Mary halin, Barry ikka veel poollahtised silmad koonutaolise hapnikumaski kohal; tema ja Milesi katsed parameediku ilmest midagi välja lugeda; kitsa kiirabiauto rappumine; pimedad aknad; hirm.
„Jumal hoidku,” ütles Howard Shirley tasastest küsimustest välja tegemata kolmandat korda, kogu tähelepanu Milesi jutul. „Lihtsalt kukkus parklas surnult maha?”
„Jah,” ütles Miles. „Nii kui ma teda nägin, oli üsna selge, et teha pole midagi.”
See oli tema esimene vale ja rääkides pööras ta pilgu naiselt ära. Samanthale meenus mehe suur kaitsev käsi Mary vappuvate õlgade ümber: ta saab terveks … ta saab terveks …
Aga lõppude lõpuks, mõtles Samantha Milesi õigustades, kust sa võidki teada, kas inimene on elus või surnud, kui parajasti hapnikumaske pähe pannakse ja süstlaid