Ma püüdsin oma metsikult taguvat südant rahustada, kuid see käis mul üle jõu. Sagot hoidku, ma ei saanud pilku ära koletiselt, mis oli just nüüdsama tapnud inimese! Kuid see ei liigutanud ega andnud vähimatki elumärki.
No ei, enam ma selle õnge ei lähe!
Selle kuju selg, mille taga ma redutasin, oleks nagu jälle liigahtanud. Või siiski mitte, mulle ainult tundus… Või ei tundunud? Hoidsin hinge kinni. Kuju pea hakkas kivist kaela otsas aeglaselt liikuma…
Hüppasin alla ja tormasin täiskäigul tiibukse saali poole, kuskil mu selja taga aga ärkas samal ajal kivikuju pikast unest. Loomulikult ei jäänud ma ära ootama seda äärmiselt ebameeldivat hetke, mil koletis täielikult virgub, ja pistsin plagama, et ta mind kätte ei saaks.
Uu-uuš… Uu-uuš… Uu-uuš…
Sinised tuled sulasid kokku pikkadeks helendavateks viirgudeks. Nüüd jooksin ma tagasisuunas. Pimedusse Lafresa, Balistan Pargaid ja tema mehed! Küll ma kuidagi läbi murran! Tiibukse saalis oli mul vähemalt mingigi šanss, kasutada ehk pisuke õnnekilluke ja ootamatusetegur, seevastu vastupidises suunas jooksmine viiks mu raudselt valgusse. Pealegi mõlkus mul peas järjekordne rumal mõte: kui ma jõuan tiibukse juurde, võib kivikuju vabalt pöörata oma kuldaväärt tähelepanu mõnele Pargaidi sõdalasele ja minu sootuks unustada.
Koridoris kostis kivist küüniste kriginat. Minu kannul tõttas midagi väga suurt ja ebasõbralikku. Ma panin kiirust juurde, et mitte sattuda tagaajaja kivist embusse.
Üks eespool seisvatest veesülititest sirutas end ja hakkas friisilt maha ronima, kuid ma olin juba mööda lennanud, andmata järjekordsele elustunud pimedusesigitisele toibumisaega. Koridori lõpp polnud enam kaugel, kui mu tee tõkestas kolmas kivikoletis, seistes otse minu ette, sinised söed silmis hõõgumas. Kuna sellisel hetkel olnuks seismajäämine andestamatu rumalus, viskusin ma maha ja liuglesin kõhuli mööda marmorpõrandat edasi, lipsates jubetise jalge vahelt läbi. Ma ei usu, et see üldse arugi sai, mis juhtus.
Kargasin püsti ja andsin jalgadele valu. Selja taga kostis õudne ragin – mind taga ajanud koletis põrkas kokku oma sõbraga, kellest ma olin nii osavasti mööda vupsanud.
Helendav põrand tiibukse ees. Pimedus saali sügavuses. Ja mitte hingelistki. Nagu olingi arvanud, ei jäänud Balistan Pargaid ootama, kuni tema poisid mu vagaseks teevad, vaid suundus kolmandale tasandile, kui juba keegi idioot oli talle ukse lahkesti lahti teinud.
Koridori poolt kandus minuni summutatud pettumusohe ja ma pöördusin vaatama.
Koridori ja tiibukse saali piiril seisis mitu elustunud kivikuju. Nad vahtisid hetke mind jõuetu vihaga, seejärel keerasid ringi ja kooberdasid tagasi.
Mühatasin kergendusest ja püüdsin hingamist taastada. Mitte ilmaasjata polnud surnud kaardiväelase päevikusse kirjutatud, et sinine valgus kannab surma.
Kli-Kli oli mind hoiatanud ja mitut puhku naljatamisi öelnud, et kui mul õnnestub Kondilossides ellu jääda, siis jääb sellest paigast mulle ennekõike meelde meeletu lidumine. Kõigepealt jooksed ühe koletise eest ära. Seejärel teise. Ning siis kolmanda.
Ma magasin maha hetke, kui uksepooled hakkasid sulguma. See toimus täiesti hääletult ja kui mu pilk langes võluväravatele, olid need juba veerandi jagu koomamale liikunud.
Nüüd ei saanud enam hetkegi viivitada. Tormasin ukse poole, otsides palavikuliselt haldjakuju, kelle pihku olin võtme jätnud. Uksepooled jätkasid halastamatult sulgumist.
Pimedus! Mul on vaja võtit! Egrassa võtab mul pea maha, kui lähen tagasi ilma haldjarahva reliikviata!
Pimedus! Pimedus! Pimedus! Pimedus! Söögu sügavikudeemonid mu aju! Haldja käsi oli täiesti tühi! Neetud Lafresa on võtme ära võtnud!
Kuid taevaste sajatamiseks polnud praegu mahti – uksepoolte vahele oli jäänud vaid kitsas pilu ning ma pidin ettepoole viskuma. Vastasel korral hakka või ukse sisse auku närima.
Ma jõudsin.
Oht saada sulguvate uksepooltega puruks litsutud piitsutas mind takka ning ma lupsasin nende vahelt läbi otsekui kork vahuveinipudelist.
Värav läks mu selja taga hääletult kinni, jätmata mingitki võimalust tagasi pöörduda. Nüüd ma kas võtan Lafresalt võtme ära (mis on vähetõenäoline) või lähen läbi õuduste sügaviku ja leian teise väljapääsu (mis on veel vähem tõenäoline). Nüüd oli mulle jäänud ainult üks tee: otse edasi. Pidin jääma lootma, et mõni lahke hing lööb nõia maha ja ma saan võtme tema laiba juurest kätte.
Naaldudes vastu siledat musta pinda, puurisin pilgu pimedusse. Vahetult tiibukse ees oli veel natuke valgust, kuid sealt edasi…
Kolmekümne sammu järel ei näinud ma enam midagi. Ainult tihke sametine pilkasus. Ma seisin nõrgalt valgustatud graniitplatvormil, mis oli ustest natuke laiem ja umbes viisteist sammu pikk.
Kogu platvorm oli kaetud luudega. Vasakul ja paremal läks põrand üle pimedusse mattunud koopa seinteks. Lage ma ei näinud, see oli liiga kõrgel – kohutavalt kõrgel – ja jäi tugeva valgustuse puudumisel mu pilgule varjatuks. Ebatasaste servadega platvorm lõppes tühjust täis sügavikuga. Paistab, et tiibuks oli lasknud mul siseneda tohutu suurde looduslikku koopasse, mille Hrad Speini ehitajad olid avastanud tuhandeid aastaid tagasi.
Kolmas tasand asus palju madalamal sellest kohast, kus ma parajasti seisin, ning sinna viis väike kivisild, mis algas võluväravate juurest ja lõppes kusagil seal. Koopa läbimiseks tuleb minna üle silla.
Mitte just väga julgustav väljavaade, eriti kui arvestada, et sild oli kõigest neli sammu lai ja ilma mingisuguste käsipuudeta. Kui ma peaksin siit alla kukkuma, siis saan lennata seni, kuni suren nälga.
Nii ebasobival ajal ärganud uudishimu sundis mind võtma maast midagi, mis oli kunagi olnud kellegi õlavarreluu, ja viskama selle sügavikku. Hakkasin oma mõtlematut tegu kohe kahetsema – mine tea, kelle rahu ma häirisin. Kuid kahetsusest hoolimata ei unustanud ma loendada sekundeid – ehk saan põhjatu koopa sügavuse teada. Jõudnud lugemisega üheksakümne kolmeni, sain aru, et ma ei kuule nii või naa midagi, isegi kui kont jõuab põhja. Põhi oli selleks liiga kaugel, et mu kõrvad võinuks mütsatust kuulda.
Tiibukse sulgumisest oli möödunud üle veerand tunni. Mul tuli liikuma hakata ja unustada mõneks ajaks mõtted sellest, kuidas siit välja saada.
Aga ma lihtsalt venitasin aega, viivitades sillale astumisega. Oleksin võinud kuldmündi peale kihla vedada, et too sild oli pikem kui ogre elu, ometigi ei paistnud mingeid poste, mis oleksid seda altpoolt toetanud. Mille najal kogu see raskus püsis? Milline vägi oli sundinud kivi teeks muutuma?
Pealegi võisid Isanda teenrid olla ikka veel kusagil läheduses ning nendega nii kitsas kohas kohtumine võis lõppeda surmaga. Lafresa, Balistan Pargaid, Koolnunägu ja veel tosin meest pealekauba. Küll nemad alles rõõmustaksid mind nähes. Ent teisest küljest, kui ma lasen neil eest ära minna, losside ja saalide labürinti kaduda, võin võtmega lõplikult hüvasti jätta. Nagu ka šanssidega siit kunagi välja pääseda ja päikest näha. Ei ole siin pikalt mõelda midagi! Tuleb tegutseda! Kuidas see värssmõistatus edasi läkski?
Uinund Sosina saalide uksed
löövad kutsuvalt valla su ees.
Kustub mõistus seal mehel ja haldjal ja orkil.
Hääbub hullusse sinugi meel.
Lootusrikas perspektiiv tõesti, eriti arvestades, et tiibuks ei ole sugugi valla ning Uinunud Sosina saalini tuleb mitu päeva kõmpida mööda pimeduse ja sügaviku vahele tõmmatud kitsast kiviriba.
Heitsin kõhklused kõrvale, süütasin tulukese, astusin sillale ja hakkasin minema.
Püüdes kõndida keskel ja mitte alla vaadata, hoidsin võlulaternat väljasirutatud käes ning lootsin salamisi, et pimedus ei tõmba minule siin elutseda võivate ebasõbralike tegelaste