Põm-m-m! Põm-m-m!
Rasked sammud ja krigin kostsid otse mu selja taga, kuid ma jooksin kõigest väest, tagasi vaatamata (Kondilossides on karistuseks liigse uudishimu eest surm). Sambad vilksasid paremal ja vasemal, kuid väljapääs saalist näis olevat kättesaamatult kaugel. Nagu neetult libises ämblikuvõrguköis, mille olin oma arust kindlalt kinni sidunud, vöölt ära ja kukkus maha. Selle ülesvõtmiseks peatumine ei tulnud kõne allagi – elunatuke on kallim kõigist maailma võluköitest.
Kes iganes mind taga ei ajanud, ei kavatsenud ta järele jätta ning järgmised kolm sammast lendasid mu taga kivitolmuks, nagu oleks hullunud hiiglane neid rusikatega tagunud. Mäherdust jõudu on tarvis, et sajandivanuse tamme jämedusi kiviposte sedasi uppi lükata!
Supsasin saali, kus lebas surnud kaardiväelane, hüppasin üle laiba, tormasin ruumi teise otsa ja jäin kaugema ukseaugu juures seisma. Kes see elajas ka polnud, kuid see väljapääs oli temale liiga kitsas. Sammud lähenesid, kuid vannun Sagoti nimel, ma ei näinud kedagi!
Jälle kostis verd tarretama panev krigin ja suur tükk seinast sammassaali sissekäigu kõrval hakkas pragunema, oigas siis otsekui elusolend ning varises rusuhunnikuks.
Põm-m-m! Põm-m-m!
Nähtamatu koletis astus surnud kaardiväelase luukerele, trampides selle tolmuks, ning hakkas seejärel tulema minu poole ilmselge kavatsusega teha sedasama vana hea Garretiga.
Küllap ma kiunatasin, enne kui paigalt sööstsin ja pistsin elu eest jooksma, mõtlemata, kuhu poole keerata või kartmata ära eksida. Mu ainus mure oli nüüd oma nahk päästa. Selja taga kostis endiselt hirmus põmmimine ja seinte kokkuvarisemise müra. Tormasin koridori, keerasin vasakule, paremale, uuesti vasakule…
Koletise müdistamine oli ammuilma vaibunud, kuid mina ei julgenud ikka veel seisma jääda ja jooksin muudkui edasi. Alles siis, kui ramm päris otsa lõppes, taipasin, et olen eksinud.
Sajatades, saates maailma koos kõige täiega pimedusse, vajusin põrandale istuma ja toetusin seljaga vastu üht sarkofaagi. Saagu mis saab, Garret ei kavatse rohkem joosta. Mida kauem mööda poolpimedaid koridore tormata, seda vähem on šansse tagasiteed leida. Õlg, mida oli tabanud sambakild, tuikas valust. Eks sinna tuleb nüüd pirakas sinikas. Nüüd oli mul vaja puhata, hinge tõmmata ja välja mõelda, kus ma õieti asusin.
Õigupoolest oli algus olnud sama rahulik ja ohutu nagu esimesel tasandil ning ma tegin andestamatu vea – lasin end lõdvaks, taipamata mingisugust häda oodata. Vähe sellest, et ma olin ära eksinud, ma kaotasin ka oma võluköie ära. Aga ilma ämblikuvõrguta ei pääse tagasi kohe mitte kuidagi, sest armas Lafresa on trepi minema pühkinud ja seitsme jardi sügavusest august ei aita mind ükski vägi üles. Väljavaade kõngeda Hrad Speinis sai ühtäkki väga reaalseks. Polnud mõtet üritadagi köit tagasi saada – ma polnud kindel, et suudan tagasitee leida, pealegi polnud erilist tahtmist oma nina uuesti müüripurustaja urgu pista.
Nõndaks, tagasitee päikese kätte oli sulgunud. Samas ma ei kahelnud, et on teisigi väljapääse Kondilossidest. Igatahes oli olemas neli peasissekäiku. Läänepoolne peaks asuma kusagil päris Zagraba südames, kuid sinna on maad sadu penikoormaid. Veel oli kaks sissekäiku Härjapõlvlaste mäestikuharude juures, ent kui kurjus hauakoobastes üles ärkas, ajasid härjapõlvlased nende kuningriigi lähedusse jäänud sissepääsud igaks juhuks kinni. Nii et ma võin peasissekäigud heaga unustada. Lisaks neile peaksid aga olema ka vähemtähtsad väljapääsud. Need on kindlasti olemas, kuid kas ma suudan nad leida?
Tõdesin, et teisel tasandil sihitult uitamise ja imele lootmisega ei jõua ma kuhugi, sestap võtsin paunast välja kaardid ja asusin neid hämaras valguses veel kord uurima. Mul kulus üle poole tunni, et leida üles esimeselt tasandilt maapinnale viiv trepp. Eeldusel, et trepp on kõik need aastatuhanded vastu pidanud, tuli minu arvutuste kohaselt tiibukse juurest selleni kõndida kaks penikoormat teisel tasandil ja viis penikoormat esimesel tasandil. Tohutult pikk maa, kuid võinuks ka hullemini minna.
Niisiis, pärast Vikerkaare sarve kättesaamist (kui ma selle ikka saan) jääb mulle siiski šanss hauakoobastest välja saada, ehkki satuksin jube kaugele sellest kohast, kus mind kaaslased ootavad. Kuid parem olen tundmatus ürglaanes kui suren nendes masendavates kivisaalides nälga. (Milline mölakas lasi esimesena lahti jutu, et siin all on enneolematult ilus?)
Mu suurim mure oli hetkel see, et mul polnud udust aimugi, millises teise tasandi osas ma asusin. Paaniline jooks müüripurustajaga võidu ajas mu suunataju täiesti sassi ja nüüd võisid üksnes kaardid mulle õige teeotsa kätte näidata. Kõigepealt tuli leida mõni silmahakkav ja ebatavaline saal, seejärel otsida see kaardil üles ja oma asukoht kindlaks määrata.
Esmapilgul lihtsana tundunud ülesanne osutus tegelikult päris keeruliseks. Selles sektoris olid kõik saalid ja koridorid väga sarnased. Hämarus, kirstukohad ja sajad veesülitid. Mida kauem ma krüptide kivilabürindis uitasin, seda rängem meeleheide mind valdas.
Saal, koridor, vaheruum, ristumiskoht, saal, saal, koridor, hämarus ja veesülitid. Need neetud ilgete lõustadega elukad ajasid mind rohkem närvi kui sada uimarohust pilves paharetist narri. Jalad lõid pikast käimisest tuld, pidin jälle puhkepausi tegema ja keha kinnitama. Ma asusin ikka veel kusagil inimeste tasandil, kuid siin polnud seintel ühtegi viita ega märget. Olin Hrad Speinis ekselnud juba poolteist päeva, kuid polnud ikka veel tiibukseni jõudnud. Ja kusagil siinsamas toimetab ju Lafresa koos Isanda teenritega. Oleks äärmiselt ebameeldiv kõige ebasobivamal hetkel nendega kokku põrgata.
Viimaks, kui olin juba valmis valjusti ulguma pistma, jõudsin välja hiigelsuurde saali, kus kõik sarkofaagid olid paigutatud kaheksanurkse tähe kujuliselt. Lähemal vaatlusel osutus ka saal tähtjaks, ainult et viisnurga kujuliseks.
Tuli jälle kaardid välja võtta. Leidsin tähesaali päris ruttu, ainult pime poleks seda näinud. Ent kui ma vedasin kaardil sõrmega joone tiibukseni, lasin tasakesi vilet – olin oma teelt hirmus kaugele kõrvale kaldunud. Siit annab ikka kõmpida. Ja see tee paistis hulga ohtlikum kui see, mille ordu maagid olid kaardile märkinud – ei olnud siinsed püünised paberil tähistatud ega ka mitte kõikvõimalikud teised mu südamele armsad üllatused. Kõik, millest olin seni osanud laia kaarega ringi käia, võis nüüd asuda mul otse nina ees. Samuti polnud mõtet tuldud teed tagasi minna – olin nii kaugele põrutanud, et minek tagasi ja järgnevalt kolmandale tasandile kujuneks palju pikemaks kui teekond siit tiibukseni. Pealegi ei unustanud ma hetkekski koletist, kes oleks mind äärepealt põrandasse trampinud. Mul polnud vähimatki tahtmist jälle tema jalgade lähedusse sattuda!
Hakkasin viimaks liikuma, sajatades igal sammul neetud maage, kes olid Vikerkaare sarve nii sügavale maa alla peitnud, Kondilosside ehitajaid, kes olid loonud lõputu rägastiku, koletisi, kes ei malda paigal istuda, ja ennast selle eest, et olin ämblikuvõrguköie lohakalt vööle kinnitanud.
Kõndinud läbi nelikümmend kolm saali, sattusin lõksu otsa, kuid see oli õnneks juba kasutuse leidnud. Lühike koridorilõik, kus põranda asemel haigutas auk. Umbes kolm jardi sügav, põhi teravaid terasogasid täis pikitud. All lebas skelett, kelle ribidest turritasid ogad välja otsekui puuvõsud. Vaene vennike polnud püünist märganud ja maksis selle eest eluga.
Probleem oli selles, et Garret polnud kahjuks kirp. Isegi jooksuga hoogu võttes poleks ma suutnud enam kui viieteist jardi pikkust hüpet sooritada. Reaalsus oli selline, et ma prantsatanuks poole lennu pealt auku.
Ummikseis.
Ringimineku võimalust polnud, ma pidin kas üle augu saama või siis kaotama veel ühe päeva, et minna tagasi ja otsida teine tee tiibukseni jõudmiseks.
Põrandat asendavat auku lähemalt silmitsedes märkasin seintes pikki ja laiu lõhesid, mis võisid vabalt varjata kadunud kiviplaate. Kas see tähendab, et siin on mingi salajane mehhanism ja kui see käivitada, liiguvad plaadid oma kohtadele tagasi, katavad augu ja annavad mulle võimaluse edasi minna?
Paistab sedamoodi.
Asja edasi uurides nägin laes nelinurkset eenduvat kiviplokki. See oligi küllap mõistatuse