Haldjas kergitas ilma vähimagi vastikuseta surnu ülahuult. Ma polnud seda ette kujutanud – poisil olid tõesti peenikesed, nõelteravad kihvad.
„Uskumatu!” ahhetas milord rabatult.
„Kuid nii see on.”
„Kohata üheainsa öö jooksul nii h’san’kori kui ka…” Markauz takerdus.
„Mis teid nii väga jahmatab? Vampiiri, milord! Ehtsat vampiiri!”
„Vampiire pole olemas!” turtsatas Hallas põlglikult, keerutades käes flöödi peast ära raiutud sarve. „See on samasugune väljamõeldis nagu…”
Päkapikk põrnitses sarve ja jäi kimbatuses vait.
„Väljamõeldis? Kes siis minust kinni haaras? Kummitus?” Mu süda tagus seniajani pööraselt.
„Vampiirid on olemas ja see, et te pole neid näinud, ei tähenda midagi. Sellepärast ta suutiski flöödist jagu saada ja kuni meie tulekuni elus püsida.” Egrassa katsus ettevaatlikult vampiiri kihvu.
„Garret, ega ta sind ei hammustanud?” küsis härjapõlvlane ühtäkki.
Ma tõstsin käe automaatselt kaela juurde.
„Ei. Minuga on kõik korras.”
„Milord Alistan, äkki me peaks… selle vampiiri… igaks juhuks… haavapuust toikaga läbi torkama?”
„Ta on surnud, ära räägi jama,” vastas Alistani asemel Angerjas.
„Praegu on ta jah surnud, aga hiljem kargab püsti ja kukub meil verd imema!”
„Hallas, sa oled liiga palju õudusjutte kuulanud. Vampiirid on peaaegu nagu inimesed, ainult kiiremad ja tugevamad ning joovad verd. Neid saab tappa tavalise terasega, kuid kindlasti mitte puutoika, hõbeda, küüslaugu või päikesevalgusega. See kõik on täielik jama, nagu ka vampiiri muutumine uduks või nahkhiireks. Nõndaviisi! Aga mis see on?”
Egrassa silmas kristalli. Ta võttis selle laibalt ära ja näitas meile.
„Milord?”
„Asi kisub juba õige imelikuks!” vangutas kaardiväekapten pead.
„Mis asi see on?” küsis Laternamees, vaadates tuhkjat kristalli nagu mürgist madu.
„See on Hallide ordu eraldusmärk,” vastas Angerjas relvakaaslasele.
Hallas mühatas jahmunult. Deler lasi vilet, võttis kiivri peast ja sügas kukalt.
Hallide ordu.
Ma ei teadnud sellest suurt midagi. Nagu muide ka teised juuresolijad. Kõik mu teadmised tuginesid summutatud häälel jutuajamistele trahterites, kinnitamata kuuldustel ja mu õpetaja Fori raamatul, kus Hallide ordule oli pühendatud üks väike lõiguke.
Kaugel Külmas meres asub saar, mida rahvas kutsub Hallide saareks. Saart kaitseb maagia ja ükski laev ei saa seal ilma peremeeste nõusolekuta randuda. Tilluke maalapike sai oma nime tänu sellele, et sinna on end sisse seadnud Hallide ordu.
Räägitakse, et nad on vägevad, võitmatud sõdalased. Neid hakatakse välja õpetama väikesest peale ning kuuldavasti võib Hall üksipäini astuda vastu viieteistkümnele kogenud sõjamehele ja saata nad suurema vaevata pimedusse. Mõistagi leidub igas trahteris uljaspea, kes on mõnega neist salapärasest sõdalastest isiklikult kohtunud, ja kui selle uljaspea klaasi aina täita, pajatab ta teile värvika loo, kuidas Hall lõi mättasse sada rüütlit ja tappis takkapihta ka draakoni.
Ma ei tea, kui palju on neis lugudes tõtt. Kuid isegi kõige jaburamas kuulujutus ja kõige fantastilisemas muinasloos on peidus oma tõetera.
Veel räägitakse, et Hallid on Sialas tasakaalu hoidjad. Nad lahkuvad saarelt üksnes siis, kui maailma ähvardab ülitõsine oht, mis võib kaalukeele ühele või teisele poole kallutada. Kui rääkida lihtsate sõnadega (ehkki see pole päris õige), siis Hallide jaoks pole tähtis, kuhupoole maailm kaldub – kas hea või kurja poole, heledale või tumedale poolele.
Nemad hoiavad tasakaalu ning asuvad igas konkreetses olukorras nõrgema poolele. Kui headus pääseb võidule, seisavad nad kurjuse kõrval; kui kurjus kipub peale jääma, toetavad nad headust. Neil on ükskõik, milliste eesmärkide või ideaalide poole te püüdlete – kas ülemaailmse rahu poole või teete kõik kurjuse võimutsemiseks universumis. Kui te ohustate tasakaalu, püüavad nad teid peatada. Kui veenmine ei mõju, siis… Kuulu järgi on Hallid ohtlikud võitlejad ja hiilgavad maagid ning teavad, kuidas teid mõjusalt veenda. Salapäraste sõdalaste ordul pole ambitsioone, ta seisab väljaspool pooli. Ta pole valge ega must.
Ta on Hall.
„Kas olete kindlad, et see on päris ehtne Hall?” küsis Hallas vapustatult.
Maas põlvitanud Egrassa tõusis püsti ja viskas kristalli päkapikule.
„Vaata ise! Hallide ordu annab sellise ripatsi igale oma sõdalasele. Igatahes on niiviisi öeldud meie kroonikates. Ma pole oma elu jooksul kohanud mitte ainumastki selle vennaskonna esindajat.”
„Tuleb välja, et Hallid on vampiirid?” piiksatas Kli-Kli, piieldes kartlikult liikumatu keha poole.
„Arvatavasti mitte. Kuuldavasti on nende ordus nii inimesi, haldjaid kui ka isegi orke. Miks siis ei võiks ka vampiir olla?” ütles Egrassa õlakehitusega. „Mulle teeb muret hoopis muu: mida see noorsand siin metsas tegi?”
„Flinn rääkis ju,” kordas Angerjas. „Vampiir jälitas meid.”
„Ma tean, kuid küsimus on ikka lahtine. Mida ta meist tahtis? Need sõdalased lahkusid saarelt viimati Kevadsõja ajal.”
„Ta ütles Garretile midagi,” partsas Kli-Kli.
Kõigi pilgud pöördusid minule.
„Mida ta ütles, varas?”
„Et me ei tohi sarve võtta, et mitte rikkuda tasakaalu,” vastasin ma võõra sosistamist meenutades täiesti ausalt.
Lagendiku kohale laskus vaikus.
„Mnjaa,” venitas Kli-Kli mõtlikult ja kratsis oma konksus nina.
„Kuidas ta meid leidis? Kuidas sai Hallide ordu teada, et me püüame hankida Vikerkaare sarve?” küsis Deler.
Tumehaldjas muigas.
„Neil on saladuste väljauurimiseks omad meetodid.”
„Meil vedas, et ta oli üksi,” kohmas Alistan Markauz.
„Aga kui ei olnud?”
„Ta oli üksi, Garret,” rahustas Laternamees mind. „Flinn ütles ju.”
Hallas turtsatas valjusti, näitamaks, mida ta arvab Aarroo sõnadest.
„Hallid peavad teadma, et me tahame hauakoobastest Vikerkaare sarve välja tuua selleks, et Nimetamatut peatada,” arutles Kli-Kli. „Miks nad siis arvavad, et kui Garret sarve hangib, läheb tasakaal paigast ära?”
„Võib-olla nad teavad midagi sellist, mida meie ei tea, Kli-Kli.” Mulle meenus mu nägemus sellest, kuidas Vikerkaare sarve pärast tekkis Avendumisse Keelatud territoorium. „Ordu maagidel pidi ju lõpuks Vikerkaare sarve Kondilossidesse peitmiseks mingi põhjus olema.”
„Aga kui Hallid sarve tagasitulekut maailma nii väga pelgavad… kui see on nii ohtlik… äkki siis ei maksaks seda välja tuua?” ütles Laternamees vastutahtsi välja kahtluse.
„Me oleme selleks liiga kaugele tulnud, et nüüd peatuda,” vaidles milord Alistan talle vastu. „Pealegi võib Hallide ordu eksida. Hrad Spein on poole päevatee kaugusel, kas me tõesti jääme otse värava ees seisma?”
„Milord, ma ei taha, et mind argpüksiks peetaks, kuid kui asi on võtnud sellise pöörde ja salapärane palgamõrtsukas saadeti tõesti meid jahtima…”
„Keegi ei pea sind argpüksiks, Laternamees,” katkestas teda kuningliku kaardiväe kapten. „Sa tead suurepäraselt,