Rada oli toonud meid väiksele metsalagendikule, kus ilutsesid kaks laipa: kaelast kubemeni lõhki lõigatud h’san’kor ja tükkideks kistud mees hallis keebis. Inimese jalad ja alakeha vedelesid h’san’kori kõrval, ülemine osa oli paiskunud kümneid jarde eemale.
„Mõlemad on surnud,” nentis Alistan Markauz, pistes mõõga tagasi tuppe.
„Küll tema sisikond haiseb jälgilt!” krimpsutas Hallas nägu ning katis suu ja nina särgivarrukaga.
Päkapikul oli õigus, surnud h’san’kor haises hullemini kui sada palava käes lagunevat laipa.
„Mnjaa-aa,” sõnas Laternamees venitamisi. „See vend rookis elukat päris kenasti. H’san’kori üksipäini maha nottida… Ja see pole üldse mitte väljamõeldis, vaid…”
„Legend,” pistis Angerjas vahele, silmitsedes tähelepanelikult taplemiskohta. „Nottis maha tõesti… kuid vaadake neid jälgi… Egrassa?”
„Jah, ta lõikas tal kõhu lõhki sellega.” Haldjas hoidis käes tundmatu mehe musta torkeoda. „Kuid see ei päästnud teda. H’san’kor on ohtlik isegi surmavalt haavatuna. Isegi surres jaksas ta inimese pooleks rebida…”
„Löök löögi vastu,” pomises Angerjas, uurides maha tallatud rohtu.
„Millest sa räägid?” küsis milord Alistan.
„Kumbki andis kõigest ühe löögi, milord. Näete neid märke rohul? Ma pole küll Kõuts, kuid suudan pildi kokku panna. Kõik käis väga kiiresti. Inimene astus ette, lõi alt üles ja tõmbas flöödil kogu sisikonna välja.”
„Ta pidi olema väga kiire, et sellega hakkama saada, liikuma sama väledasti kui h’san’kor,” kahtles Deler Angerja versioonis. „Inimesed ei ole selleks võimelised.”
„Kas sa nägid, kui kiiresti see mees meist mööda jooksis? Ja näed, mida ta koletisega tegi? Mida pimedat sulle siis veel tõestuseks tarvis?” küsis Hallas Delerilt.
„Ei tea,” pobises härjapõlvlane tõredalt. „See tundub lihtsalt uskumatu.”
„Kuid nii see juhtus,” jätkas Angerjas. „Mees lõi eluka maha, kuid see oli tal esimene kord h’san’kori kohata ning tema võimete mittetundmine sai talle saatuslikuks. Ta arvas, et andis surmava hoobi, ja kaotas valvsuse. Enne kui flööt suri, piisas talle ühestainsast sekundist, et oma tapja tükkideks kiskuda.”
„Kuule, Deler, löö tal õige sarved peast,” sõnas Hallas surnud metsalist silmitsedes ja oma armsa kirka vart mõtlikult silitades.
„Mida?!” imestas härjapõlvlane.
„Seda! On sul käes sõjakirves või kepp? Raiu sarved maha!”
„Milleks, pimedus mind võtku?”
„Selleks! Tead, palju h’san’kori sarved maksavad?”
„Ei tea, neid pole varem müüdud.”
„Just nimelt! Pole kunagi müüdud! Need on hindamatud! Nüüd mõtle, mitu kuldmünti ordu, põlegu ta taarnas, sihukese imeasja eest välja laob! Kujutad ette, me ostame sada vaati kõige kallimat haldjaveini, kasvõi toda Merevaigupisarat!”
„Lõhki lähed, Hallas,” tögas Laternamees päkapikku.
„Ei ma lähe. Ega ma siis ainult endale osta! Viime Üksildase Hiiglase juurde, ammu on aeg meie keldrid head veini täis laduda.”
„Ütled, et viime veini Hiiglase juurde? Hea küll, proovime!” Deler sülitas pihku ja haaras sõjakirve.
„Ah!” hüüatas Hallas kahetsevalt. „Oleks pidanud ka esimesel elukal sarved peast välja juurima!”
„Garret!” Kli-Kli osutas pilguga mehe surnukehale.
„Milleks?” Ma taipasin, mis paharetil mõttes oli.
„Ma tahan näha tema nägu. Angerjas, tuled sa meiega?”
„Lähme,” vastas Angerjas lühidalt.
Inimene lamas maas näoli, käed laiali.
„Garret,” palus Kli-Kli ettevaatlikult, „keera ta teisipidi.”
„Keera ise.”
„Hei, Mumr!” kraaksatas Angerjas. „Pane tõrvik põlema ja tule kähku siia!”
„Kohe!”
„Garret, see, et sa seal niisama seisad, ei aita laipa ringi keerata.” Kli-Kli tammus kärsitult jalalt jalale, justkui oleks tal häda nii suur, et enam ei kannata oodata.
„Las Angerjas keerab,” üritasin jälle keelduda.
„Ei mõtlegi, mind ei huvita. Muide, see on arvatavasti seesama tegelane, kellest flinn meile rääkis.”
Nii kui on tarvis teha mingit räpast tööd (ütleme, tuua Hrad Speinist Vikerkaare sarv ära või keerata laip teisipidi), tuleb kõigile kohe Garret meelde. Ei tea, miks küll?
Ohkasin ja tegin seda, mida mult paluti, ning samal hetkel jõudis Laternamees tõrvikuga kohale.
„Kas te pole varem surnuid näinud või?” torises ta pahuralt.
„Too tõrvik lähemale,” ütles Kli-Kli vastamise asemel. „Tõmba tal kapuuts tagasi, Garret.”
Tegin nii, nagu paharet palus, ja me nägime surnu nägu. Seda ma poleks küll oodanud, et sõdalane osutub verinooreks poisiks. Vanust võis tal olla kõige rohkem kaheksateist aastat.
Kahvatu, veretu nägu, õhukesed sinakad huuled, laubale kleepunud kastanpruunid juuksed. Hall katki tõmmatud keep, värvimata villasest riidest kore särk. Rinnal rippus jäme hõbekett. Keti otsas oli pikliku kujuga suitsuhall kristall.
Ma kummardusin surnu kohale, et salapärast kivi lähemalt silmitseda.
„Kli-Kli, kutsu kähku Egrassa!” pahvatas järsku Angerjas.
„Misjaoks?” imestas paharet.
„Ei meeldi see mulle… Ta kisti pooleks, kuid kusagil pole tilkagi verd.”
Ning selsamal hetkel tegi surnud mees, kelle kehast oli järel ainult ülemine pool, silmad lahti. Käsi sööstis mao kiirusel minu poole ja kahmas mu kuuekraest kinni.
„Te ei tohi… sarve võtta… tasakaal… võib… paigast ära minna!”
Ma püüdsin lahti rabeleda, kuid käsi hoidis kõvasti. Hallid silmad vaatasid ainiti mulle otsa, nende iirised polnud suuremad kui nööpnõela pead.
Surnud mees oli ellu ärganud! Kuid mitte see ei ehmatanud mind. Inimese (ja see, kes meie ees lamas, oli kindlasti inimene) suus välgatasid peenikesed valged kihvad.
„Ärge võtke… kuulete? Tasakaal…” kähises poiss.
Keegi tõmbas tugevasti mind õlgadest tagasi ja tundmatu haare lõdvenes.
Kli-Kli karjus Alistani ja Egrassat appi.
„Garret, jäid sa terveks?” küsis Angerjas.
„Jah.” Püüdsin hoida oma häält värisemast.
Haldjas tuli jooksuga:
„Mis siin juhtus?”
„Ta ärkas ellu ja krabas Garretist kinni!” pistis Kli-Kli seletama, näidates peaga hirmunult tundmatu mehe poole.
„Ära räägi lollusi, narr,” ütles milord Alistan kulmu kortsutades. „Ta on kaheks tükiks rebitud, kuidas ta sai kedagi krabada?”
„See on tõsi, milord,” kinnitasin ma Kli-Kli sõnu ja teenisin kaardiväekaptenilt umbuskliku pilgu.
„Ei midagi erakordset. Nad räägivad õigust.” Haldjas põlvitas noormehe kõrvale.
„Ettevaatust!”