Peale kena veikleva „diskovalguse” olevat virmalistest isegi kasu: nimelt usuvad jaapanlased, et taevase vaatemängu ajal tehtud tited tulevat üliandekad. Huvitav, kui palju on eskimote seast võrsunud Nobeli preemia laureaate?
Tihti võib lugeda-kuulda, et magnettormid mõjutavad meie tervist ka maa peal. Tõepoolest on andmeid, et sel ajal halveneb paljudel enesetunne, ägenevad mitmed kroonilised, eriti südamehaigused. Astronoom Peep Kalv soovitas: „Jälgige ennast, kui tunnete end vahel halvasti, siis pange päev kirja. Ärge kuu aega lugege magnetilisi ennustusi ja vaadake tagantjärgi, kas magnettormipäevad ja päevad, mil ennast kehvasti tundsite, langevad kokku.”
Magnettormide ennustusi võib leida internetist õige mitmest kohast. Näiteks edastab neid NOAA kosmoseilma ennustuskeskus iga 10 minuti tagant (vt www.swpc.noaa.gov). Paljud inimesed tunnevad ennast seepärast halvasti, et võimalik oht püsib silme ees, teistele on see aga suureks lohutuseks analoogiliselt astroloogilise horoskoobiga.
Võrreldes aga tavaliste ilmaennustustega on magnettormi prognoose kaugelt riskantsem teha. Mitmel korral on kõige vägevamad kosmoserajud jäänud hoopis ennustamata.
Eestlased peavad uhked olema: nende piigad on nii ilusad, et isegi Päike ning Kuu on neil kosjas käinud (vt „Kalevipoeg”, esimene lugu). Paraku peab Linda ja Salme korviandmiste pärast kannatama kogu inimsugu. Kui Kuu ärapõlgamise tõttu vaevlevad vaid naisterahvad ja sedagi periooditi, siis vihase Päikese, kes „läks puhkides lävelta” – ilmne viide päikesetuulele – , tekitatud magnettormid mõjutavad senini kogu planeedi inimeste eluolu. Mis sa teed – ülikõrgel kohal olijad on tavaliselt ka ülitundlikud.
Arvatakse, et Päikese aktiivsuse tase mõjutab samuti ühiskondlikke liikumisi. Vaid üks näide: 1917. aastal 15. tsükli maksimumi ajal alanud kommunismi võidukäik sai kabelimatsu 22. tsükli maksimumi ajal 1991. aasta augustis.
Kui astroloogiausklikud killerid valivad kuuldavasti atentaatideks kaduneljapäevi, siis poliitikud peaksid võimuhaaramisi planeerima samuti sobivate kosmiliste näitajatega aegadel. Alati see siiski ei toimi: kuigi riigikukutamiseks pole viimased aastad olnud eriti sobivad: päikeseaktiivsuse 24. tsükli maksimum aastail 2012–2013 on olnud saja aasta nõrgim, on näiteks araabia kevaded, nagu ka Ukraina rahvaliikumine hoogustunud just sel perioodil.
5. Maa. Atmosfäär
Kui ebaõige on nimetada seda planeeti Maaks, kui ta on selgelt Ookean!
Meie elupaika on kutsutud ka kosmoselaevaks nimega Maa, millele pole kaasa antud kasutamisjuhendit ega päästepaate. Teame vaid, millal ta umbes loodi ja millal võiks otsa leida. Aga nüüd põrutame koos kogu Päikesesüsteemiga Heraklese tähtkuju poole kiirusega 20,1 km sekundis. Vähe sellest – samal ajal tiirleme ka ümber Päikese kiirusega 30 km sekundis. Kuue sekundiga Tartust Tallinna!
Vesi maakeral
Maakera on tõesti kera, veidi lopergune, keskmise läbimõõduga 12 746 km. Arthur Clarke’il on õigus – enamik planeedi pinnast, 71 % on kaetud veega, hüdrosfääriga. Ameeriklased on teinud efektse arvutuse: kui kogu maakera veed koondada üheks tilgaks, siis oleks selle diameeter 1385 km, magevee tilk oleks märksa väiksem, 272,8 km, joogivett jätkuks vaid 56,2-kilomeetriseks tilgaks!
Maakera ümbritseb gaasikiht, mida nimetame atmosfääriks (kr k aurukera) ehk õhkkonnaks. Esimesena hindas atmosfääri kõrgust 1025. aastal araabia teadlane Alhazen. Hämariku kestuse mõõtmiste alusel leidis ta õhkkonna piiriks 74 kilomeetrit. Huvitaval kombel ühtib see kõrgusega maapinnast, kus õhurõhk on võrdne tavaliste baromeetrite mõõtmise täpsusega (0,1 mm Hg).
Tänapäeval teame, et toda näitajat on üldse raske täpselt määratleda, kuna Maa atmosfäär läheb üle kosmosesse difuusselt, sujuvalt.
Meteoroloogias loetakse kokkuleppeliselt atmosfääri ülemiseks piiriks kõrgust, kus suudame jälgida Maa atmosfääris toimuvaid nähtusi, virmalisi, s.o 1000 kuni 1200 km.
Atmosfääri mass ei jaotu kogu atmosfääri ulatuses ühtlaselt – suurem osa asub tema alumistes kihtides. Džomolungma tipust (umbes 9 km kõrgusel) allpool asub umbes 70 % kõigist õhumolekulidest, 50 km kõrguse nivoost juba 99,9 %.
On arvutatud, et meetrise läbimõõduga gloobusel kujutaks inimtegevusele kättesaadav õhkkond vaid millimeetripaksust kihti.
Atmosfääri kihistus
Nagu öeldud, ei ole atmosfäär ühtlane keskkond, tema koostis ja omadused muutuvad vertikaalsuunas, võimaldades jaotamist kihtidesse. Taolise jaotamise tähtsaim parameeter on temperatuur.
Troposfäär(tropos – kr k pööre). See on atmosfääri kõige alumine osa, ulatub aluspinnast umbes 10 km kõrguseni. Selle kihi kõrgus oleneb nii geograafilisest laiusest (ekvaatoril kuni 18 km) kui aastaajast. Näiteks ulatub Tallinn–Harku aeroloogiajaamas lastud raadiosondide andmeil troposfäär märtsis keskmiselt 9,6, augustis aga 10,6 km kõrguseni.
Mis iseloomustab seda õhukihti? Kõigepealt temperatuuri langus õhu hõrenemise tõttu, keskmiselt 6 kraadi kilomeetri kohta. Teiseks toimuvad pea kõik ilma- ja elunähtused just selles kihis.
Atmosfääri kihid ja temperatuuri sõltuvus kõrgusest
Tropopaus. Vahekihti troposfääri ja kõrgemal asuva sfääri vahel nimetatakse tropopausiks. Selle paksus on 1–3 km. Temperatuuri langus peatub. Palja silmaga on vahel näha, kus algab tropopaus – seal, kus võimsate rünksajupilvede ülemine osa moodustab nn alasi.
Alasiga rünksajupilv
Stratosfäär. (strato – kr k kiht). See õhkkonna osa on kihiline, temperatuur üldiselt hakkab tõusma. Umbes stratopausi lähedal kasvab see pea 0 ºC! Temperatuuri kasv on tingitud Päikese ultraviolettkiirguse neeldumisest 15–30 km kõrgusel nn osoonikihis.
Paar sõna osoonist.
„Kui valite mind, muudan teie linna osoonirikkaks” – nii lubas kümmekond aastat tagasi ühe Eesti kuurordi linnapeakandidaat. Kuigi too mees võitis, pääsesid linnakodanikud elusalt. Nimelt on osoon terava lõhnaga kole kange mürk, vist sinihappestki kõvem. (Osoneeritakse ju joogivettki, tappes pahasid mikroobe.) Nii et vahel on kasugi, kui ei täideta valimiseelseid lubadusi!
Kui stratosfääris paarikümne kilomeetri kõrgusel on too aine väga oluline, kaitstes meid liigse UV-kiirguse eest, on ta väga ohtlik maapinna lähedal (tekib näiteks autode heitgaasidest päikesekiirguse mõjul). Muide, hea õhk männimetsas ei tulevat sugugi osoonist, vaid eeterlike õlide aurudest, mida eritavad okkad.
Osoonikihi paksust mõõdetakse nn dobsoni ühikutes (DU), mis väljendab atmosfääri vertikaalsest sambast maapinna (merepinna) tingimustele taandatud osoonikihi paksust tuhandikes sentimeetrites.
Globaalselt keskmiseks osoonikihi paksuseks loetakse 300 DU (ehk kihi taandatud paksus 3 mm).
Kujutage nüüd ette: vaid kolmemillimeetrine gaasikiht peab olema elusloodusele kilbiks kurikuulsa UV-kiirguse eest!
Lehtedest on aeg-ajalt lugeda osooniaukudest, st kahanenud osooniga laikudest atmosfääris. Meile otseselt ohtlikke juhtub meie kanti õnneks harva. Kurikuulsad on aga tohutud augud osoonikilbis Antarktika kohal (kuni 97 DU). Hoolimata kõiksugu heitgaaside, eriti nn freoonide (külmutuskappides ning aerosooliballoonides kasutatud gaaside) atmosfääri paiskamise vähendamisest, on raske „lappida” neid kõige suuremaid aukusid. Osoonikihi kaitsmise rahvusvahelisel päeval 16. septembril 2008. aastal nentis ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, et kulub veel pool sajandit,