Tallinna majakas, ilmajaam 1882–1895, 1915–1948
Maist 1920 läks ilmateenistus jälle Tartusse, ülikooli alla.
Kuni saatuslike neljakümnendate aastateni. Siis vahetusid nii võimud, nimed, ilmateenistuse asukohad jne. (Kõige pikem nimi oli asutusel, muide, 1980. aasta paiku – Eesti NSV Vabariiklik Hüdrometeoroloogia ja Looduskeskkonna Kontrolli Valitsus.)
Nõukogude korrast oli midagi ka kasu: vaatlusi pidid tegema kolhoosides ja sovhoosides töötavad agronoomid, seega mõõdeti sademeid üksvahe ligi paarisajas kohas üle riigi.
Värsked tuuled hakkasid puhuma taasiseseisvunud Eestis 1991. aastal, kui moodustati Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (2013. aastast ilmateenistus Eesti Keskkonnaagentuuri koosseisus). Järgmisest aastast sai riik Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) liikmeks.
2014. aasta algul töötas Eesti meteoroloogilises vaatlusvõrgus 14 meteoroloogiajaama ja 12 rannikujaama, üks aeroloogiajaam (Tallinn–Harku), üks järvejaam (Tiirikoja), 6 sademete mõõtejaama ning 53 hüdromeetriajaama.
Meteoroloogiajaamad
Asukoht
Meteoroloogiajaamade esmaülesanne on andmete kogumine kliima uurimiseks ja ilma ennustamiseks. Seetõttu valitakse jaamade asukohad nii, et nende vaatlusandmed annaksid võimalikult tõetruu ülevaate atmosfääri füüsikalistest omadustest antud territooriumi kohal, teaduslikumalt öeldes – koht peab olema representatiivne (esinduslik).
Meteoroloogiline vaatlusvõrk
Nii iseloomustab Väike-Maarja ilmajaam Pandivere kõrgustiku, Tiirikoja (Mustvee) järvejaam Peipsi äärse madaliku, Kuusiku jaam Raplamaa, Tooma soomaastiku ning Vilsandi avamere ranniku kliimat.
Tallinnas ja Tartus on vaatluskohad sageli asukohta vahetanud.
Mitme ilmajaama asukohaga on probleeme – mõnel halveneb näiteks nn horisondi kaetus, sest jaamasid ümbritsevate puude kõrgus hakkab vaatlusi segama. Pärnu – meie tähtsaima kuurortlinna ilmajaam peaks olema võimalikult rannakeskne. Nimetatud jaam aga on saanud tuntuks hoopis kui „antropoloogilise kliimamuutuse” näitaja.
Milles asi? Kuurortlinnas alustati vaatlustega juba 1842. aastal. Kuni 1990. aastani mõõdeti ilma ranna piirkonnas, siis tuli kolida 14 aastaks kesklinna. Ka seal ei leitud korralikku platsi vaatlusväljakuks ning meteoroloogid pidid ümber asuma sisemaale, Sauga lennuväljale. Kohe muutusid kuurortlinna ilmanäitajad: kahanes päikesepaiste, kasvas pilvisus, ööd külmenesid jne, mis muidugi vähendavad suvituskoha atraktiivsust.
Väljak
Ilmajaam koosneb vaatlusväljakust ja tööruumist. Enamik meteoroloogilisi mõõteriistu asub vaatlusväljakul. Väljak on tavaliselt jaama tööruumi läheduses sadakonna meetri kaugusel võrkaiaga eraldatud maa-ala. Seal mõõdetakse õhutemperatuuri ja – niiskust, pinnase temperatuuri, tuule suunda ja kiirust, sademeid, lumikatet ja teisi meteoroloogilisi elemente, hinnatakse pilvisust ning nähtavust.
Vaatlustoas asub baromeeter ja barograaf õhurõhu mõõtmiseks. Suuremate meteoroloogiajaamade tööruumides on veel mitmesuguste isekirjutavate (näiteks aktinomeetriliste) mõõteriistade registreerivad seadised, arvutid jne. Vaatlustoas toimub vaatlusandmete esialgne töötlemine, ilmateadete ja tormi- või muude hoiatuste vastuvõtt ning vaatlustulemuste edasiandmine keskusesse Tallinna.
Meteoroloogiaväljak rajatakse lagedale, tuulele avatud, tasasele ja võimalikult rõhtsale kohale. Igasugused kühmud ning lohud mõjutavad lumikatte ladestumist, õhu termilist režiimi maapinna lähedal. Vaatlusväljaku lähedal ei tohiks olla metsatukka, viljapuuaeda või ehitisi, sest need võivad mõjutada mõõteriistade näitusid. Nii näiteks väheneb nende mõjul jaama ümbruses tuule kiirus, muutub temperatuur ja seega näiteks öökülmade esinemine.
Meteoroloogiaväljaku standardsuurus on 26 x 26 m, erijaamades, näiteks Tõraveres on suurus 50 x 50 m. Väiksema töömahuga jaamades võivad väljaku mõõtmed olla väiksemad, kuid mitte alla 20 x 16 m.
Tartu-Tõravere ilmajaam
Mõõteriistad tuleb väljakul paigutada nii, et nad ei mõjutaks üksteise näite ega õhuvoolude loomulikku režiimi. Seetõttu paigutatakse kõrgemad seadised, näiteks tuulelipud, väljaku põhjaossa, pinnase termomeetrid aga lõunasse, küllalt kaugele tarast, et see termomeetreid ei varjutaks.
Miks mõne jaama rekordeid ei kinnitata?
Mõnikord, eriti talvel, tekitab sageli arusaamatust asjaolu, miks mõned temperatuurinäidud ei leia kinnitust päeva või kuu ilmarekorditena, kuigi on kõige „kõvemad”.
Siinkohal võib leida analoogiat spordiga. Mõni sportlane võib ületada kehtiva ametliku jooksurekordi, aga seda ei tunnistata kehtivaks – näiteks puhus lubatust tugevam taganttuul või oli rada allamäge. Heal juhul märgitakse tulemus ära meedias.
Nagu öeldud, peab ilmajaam andma ülevaate laiema piirkonna ilmaoludest. Näiteks iseloomustab Tõraveres asuv Tartu-Tõravere jaam küll Tartumaa kliimaolusid, mitte aga linna mikrokliimat. See on ka põhjus, miks jaamasid linnadest välja paigutatakse, ehkki sageli kostub kriitikat – miks meid petetakse, kui Tartu temperatuurid pärinevad hoopis oma 15 kilomeetrit eemal asuvast Tõraverest?
Mis neist erinevustest rääkida – sageli on suured vahed isegi ühe linna piires – talvel Tartus 3–4, Tallinnas koguni 9 kraadi!
Roomassaare ilmajaam pärast tormi
Paaril talvel on väga pakaselised näidud saadud Korela hüdromeetriajaamast, mis asub Eesti kagunurgas Piusa jõe orus. Ent neid näitusid pole rekordite tabelis ära toodud. Miks?
Hüdromeetriajaamade põhiülesanne on anda hüdroloogidele infot jõgede voolurežiimist, veetemperatuurist, üleujutustest jne. Enamikul nimetatud jaamadest (varasemaist mõõdupostidest) on olemas ka õhutemperatuuri andurid. Nende näidud tekitavadki sageli segadust ilmahuviliste seas. Talvel registreerivad hüdromeetriajaamad madalamat õhutemperatuuri kui mõne kilomeetri kaugusel asuv „päris” ilmajaam: külm, raskem õhk valgub sügavatesse jõeorgudesse.
Nii mõõdeti 2014. aasta 20. jaanuari hommikul Elva jõe orus viis kraadi madalam näit kui lähedal asuvas Tõraveres, mis teatavasti asub kõrgemal platool. Päris sageli on ka eelnimetatud Korela jaama näidud talvel madalamad, suvel aga kõrgemad mitte kaugel asuva Võru omadest.
Mõnikord on ka ranniku ja sisemaa temperatuurierinevused üpris rabavad: näiteks 18. detsembril 2009 mõõdeti Roomassaare sadamas õhutemperatuuriks –5°, samal ajal kui vaid kilomeetri kaugusel Kuressaare lennuväljal oli see –15,7 kraadi!
Miks on siis saartel ilmajaamad rajatud vaid mere äärde? 19. sajandi keskel lubati rajada eeskätt rannikujaamasid meresõiduohutuse eesmärgil. Sellest ajast pärinevadki pika vaatlusreaga Vilsandi, Sõrve, Kõpu ja Pakri (Paldiski) jaamad. Sisemaale püstitati vaatlusjaamasid tunduvalt harvem. Uute ilmajaamade rajamine on aga väga kallis lõbu.
Alati aga mitte – 1940. aastate lõpul oli kahe ilmajaama – Tartus Liivi tänaval Eesti hüdrometile kuuluva ja Balti mere laevastiku oma – vahemaa vaid mõni meeter! Vaatlusi tehti üheaegselt, ainult et teise jaama andmed olid salastatud.
4. Päike
Kõige eest, mis on maakeral head, võlgneme tänu Päikesele.
Kumb on tähtsam, kas päike või kuu? Loomulikult kuu, sest ta paistab öösel, kui on pime, päike aga päeva ajal, kui on niigi valge…
Igipõlistest