„Pane palun uks kinni,” sõnas Eva, „ja tule istu, tahtsin sinuga rääkida.”
Hinnov heitis pilgu uksele. „Uks on kinni,” sõnas ta muutumatul ilmel, „ja mul on aeg minna operatsioonituppa,” lisas ta kellale pilku heites.
„Kohe lähedki, ainult enne vastad ühele minu küsimusele.” Eva jättis paberid laual rahule ning vaatas üksisilmi meest. „Ma tahaksin väga teada, kuidas sa suhtud oma uude peaarsti?” küsis ta otse.
„Mis tähtsust see omab?” Hinnov kehitas õlgu. Tema ilme oli kärsitu. „Ma pean tõesti minema operatsioonile ja kui see on kõik, siis …”
„Aga ikkagi ma palun enne vastata sellele küsimusele.” Eva tuli üle põranda ning jäi seisma otse Hinnovi ette. „Peaarst peab teadma, kuidas suhtuvad temasse tema lähemad kaastöötajad. Kas meeskond toetab teda? Ja ta loodab, et tema töötajail jätkub julgust olla otsekohene.”
„Miks sa seda vajad?” küsis Hinnov umbusklikult vastu.
„Järelikult vajan, niisiis?”
„Ei suhtu mitte kuidagi.” Mehe vaade oli sünge. „Miks sa seda vajasid?” purskas ta järsku. „Milleks oli sul seda tarvis? Üks korralik kirurg ei võtaks kunagi …”
„Vabandust, aga Marta oli samuti korralik kirurg, sa ise ütlesid mulle,” katkestas Eva teda teraval toonil.
„Oli, nimelt oli, see on vahe, eks? Ma poleks kunagi uskunud, et sina võiksid seda teha auahnuse pärast.”
„Miks mitte?” Naine oli võitnud endas ärrituse ning vaatas teda rahulikult. „Kui teie võite, miks siis mitte meie. Eriti kui meid toetatakse ja palutakse seda teha.”
„See on siis tõsi?” Hinnov naeratas korraga, aga see oli jahe kõver naeratus, avalikult pilkav.
„Mis asi on tõsi?” küsis naine tasa. Tema näoilme oli korraga pingul.
„See, et kohtade määramised toimuvad mõnikord kuskil magamistubades?”
„Sa … vastik …”
Hinnovit tabas tugev kõrvakiil. Nad vaatasid mõne hetke teineteisele vaikides otsa. Olles andnud oma kätele voli, oli Eva Soone ilme juba murelik. Ta kavatses midagi öelda, aga enne, kui tema huuled jõudsid vormida sõnu, pöördus Hinnov ümber ning lahkus. Eva vaatas talle järele, viha ja mure läbisegi näos. Ta seisis paigal ennast kogudes.
Jälle polnud ta suutnud ennast valitseda. Miks ta ometi oli andnud järele Martale, oli lasknud end veenda? Ta lihtsalt ei sobi peaarstiks. Nii ta kinnitaski Martale, ei sobi ja kõik. Ja ta ei taha, ei tahagi sobida … Laual helises telefon. Eva vaatas selle poole, aga ei liikunud paigast. Hommepäev, ei, juba täna läheb ta tervishoiuosakonda ning palub määrata keegi teine. Miks tema? Pakkugu Rein Laane seda kohta Veimerile või Hinnovile endale. Nad mõlemad sobivad temast kümme korda enam. Aga siis peab üks neist lahkuma, selles oli Rein Laanel õigus. See oligi ainus argument, mis Evat veenis. Ja Martale antud sõna, rumal ja kergemeelne lubadus, millele Rein samuti vihjas. Aga ta ei suutnud Martale siis lihtsalt ära öelda. Keegi Eva asemel poleks suutnud. Ja eks Martagi ainult sellepärast. Need kaks meest olidki kogu tema haigla, kogu tuumik ja vundament. Kuidas ta võis ometi anda voli oma kätele? Kas Toomas tõesti usub, et tema ja Rein Laane vahel on midagi? Jah, Toomas on solvunud … Telefon helises kannatamatult, nõudes Eva tähelepanu. Veel viivu ennast kogunud, läks ta laua juurde.
Tõesti, doktor Eva Soone isiklik elu valmistas viimasel ajal muret talle endalegi. Möödunud tormidele järgnes rahu, mis oma loiu kindlusega näis täitvat kõiki tema järgnevaidki aastaid. Ja mida muud võiski ta loota pärast kõike toimunut? Naine temas oli surnud – nii oli ta sageli kinnitanud endale. See, mis juhtus tal Hinnoviga, oli eksitus. Pealegi polnud ta tundnud sellest mingit naudingut, pigem võõristust. Kui mees oleks olnud ehk pealetükkivani, võinuks see muutuda ka vastikuseks. Kas polnud ta tundnud selle sugemeid enda kehas juba tol hetkel? Aga Hinnovgi oli tõmbunud tema kombel tagasi ning võõristus oli sumbunud, selle asemel et muutuda vihaks. Veel paaril korral, kui nad endid unustasid, oli Eva lasknud end kiskuda kaasa pigem sõbralikkusest kui soovist. Rein Laanega oli teisiti. Linna tervishoiuosakonna uue juhatajaga kohtus Eva üsna varsti peale tolle määramist sellele kohale. Rein Laane oli veidi üle neljakümne suurt kasvu ägeda loomuga mees. Tervishoiuosakonda tuli ta juhatama mingi rajoonihaigla peaarsti kohalt. Räägiti, et minister Nikolai Must oli ta ise välja otsinud ning lootvat temast kasvatada endale järglast. Need kaks meest sarnanesid tõesti isegi väliselt. Ka maneerid, kuidas nad alluvatega käitusid ning probleeme lahendasid, olid neil lähedased. Aga tõeline tutvumine uue tervishoiuosakonna juhatajaga toimus Eval alles rongis, kui ta kevadel sõitis Tallinna ja Vilniuse arstide sõpruspäevadele. Marta oli Eva saatnud enda asemel, veennud teda, helistanud kuhu tarvis ning ajanud kõik korda. „Sa pead puhkama,” oli ta öelnud Evale, „puhkad ilusas linnas kolm päeva ja rabeled siin edasi.” Rein Laane oli olnud nende delegatsiooni juht. Juhuse tahtel olid nad sattunud samasse kupeesse. Peale nende kahe olid kupees veel kaks meespeaarsti. Välja sõideti Tallinnast varahommikul. Lõunat käidi söömas restoranvagunis. Kaasa võeti pudeliõlut ning üks peaarstidest korkis hiljem lahti konjakipudeli. Rein Laane jõi vähe. Eva märkas, kuidas ta murelikult silmitses mõlemat purju jäävat peaarsti ning lõpetas viimaks nende pidutsemisegi ära. Aegajalt tundis Eva mehe uurivat pilku ka endal. Lobiseti, keegi rääkis anekdoote, siis soovitas Rein Laane mõlemal mehel veidi puhata. Nood puiklesid vastu, üks neist kavatses minna tagasi restoranvagunisse uue pudeli järele, aga Rein Laane muutus ootamatult resoluutseks. „Kui te kahe tunniga end parajalt kaineks ei maga, saadan ma teid kohe esimese rongiga Tallinnasse tagasi,” teatas ta kuival toonil meestele. „Ja muidugi arutame teie personaalküsimust.” Mõlemad mehed taltusid silmapilkselt. Viis minutit hiljem norskasid nad oma naril. Eva Soone ja Rein Laane istusid teineteise vastas järsku üsna vaikse ja tühjana tunduvas kupees. Eva kõhkles samuti, kas heita pikali, kuid und ei olnud. Aga niisamuti istuda tundus samuti imelik ning ta otsis välja kaasavõetud kirurgiaajakirja, valmistudes seda lugema. Mees jälgis teda rahulikul tõsisel ilmel ning naeratas korraga.
„Teate, see on meie inimese tüüpiline kompleks, oskamatus lihtsalt niisama olla,” sõnas ta. „Eriti puudutab see meie naisi ja väga harituid. Suutmatus end lõdvestada, nautida ümbrust, enda olemist ja palun väga kasvõi lihtsalt enda eksponeerimise võimalust. Kas te olete kirurg?”
„Jah.” Evagi naeratas. „Tõepoolest, niimoodi istuda tundus mulle lihtsalt totter.”
„No näete, aga teie sookaaslased näiteks Itaalias tunneksid taolisest võimalusest lausa naudingut. Ja kahtlemata paljudes muudeski maades. Need rängalt rõhutud kapitalimaa naised oskavad miskipärast puhata ja ei tõmble kasutamaks iga sekundit.”
„Te olete käinud Itaalias?” päris Eva, aga pigem moepärast. Kuidagi lahedaks ja mõnusaks olid mehe sõnad muutnud istumise siin kupees.
„Olen küll.” Mees naeratas uuesti. „Ja nüüd te tahate öelda, et mul on vedanud seamoodi, et ma võisin käia neid seal imetlemas.”
„Ei, et te võisite näha Michelangelo ja Tiziani töid ja Sixtuse kabelit ja sõita gondlitel mööda Veneetsia tänavaid.”
„Vaat seda kõike just ei olnud. Ma olin seal ainult kaks päeva ühes neetud tehases Milaano lähedal. Moskva eraldas