„Õde jäi magama ja ma arvan, et annan raha sinu kätte,” sõnab punapea. Ta seisatab Nelli kõrval voodi juures. Tema käsi pihku kägardatud rahaga libistab end üle Nelli õla ning poetab raha naise sülle. Veidi viivitab käsi uuesti õlal, aga kuigi naine vaikib, on ta olek selgelt tõrges ning käsi tõmmatakse tagasi. Nelli ei salli seda kätt, kuigi on pidanud seda taluma.
„Pole tarvis raha ja ärge enam neid siia tooge,” sõnab ta tasa. Nelli teietab, tema püüab nii alati, katsub sellega tõrjuda meest, kuigi teab, et see tollele eriti ei mõju.
„Raha on alati tarvis,” kinnitab mees. Temagi hääl on muutunud, on tusane ja kärsitu. Neetud pirtsakas eit, sõnab ta endale. Iga kord tuleb temaga uuesti. Aga punapea on kannatlik, head kohta ei anta kergelt käest. „Sul pole midagi karta,” lisab ta süngelt, „kohvritega on kõik korras, inimesed müüvad asju ja mina müün edasi – kõigil raha tarvis.” See naine siin on targem, palju targem kui ta lipakast õde ning punapea kergitab veidi katet. Kuigi mitte päris suudmest, vaid kõrvalt, aga nii, et see usutav näiks. Sest hirm on ka omamoodi ohtlik, seegi võib tuua pahandusi kaela. „Pabistada pole vaja, aga liigne silm on selles asjas, tead isegi. Ma võin maksta rohkem,” lisab ta pilku naisele heites kärmelt. „Äri läheb hästi ja ma võin maksta.”
Võib-olla ta ei valetagi, müüakse asju, sest kõigil on raha tarvis. Aga Nelli teab sedagi, et taoline müümine on keelatud ja kui keegi leiaks need kohvrid tema juurest, oleks see sulaselge õnnetus. Keegi ei usuks, et müüdud ja ostetud, nii et ikka teeb üks ja sama välja. Aga raha on tarvis, kohe hädasti tarvis, seet kogu nende majapidamine lasub Nelli õlul. Õe käes raha lihtsalt ei seisa. Raha lebabki Nelli süles, leplikult ja oodates rakendust. Lebab kutsuvalt, justkui muiates naise äsjaste mõtete üle. Raha lepitab, kinnitab kõrval seisvale mehele takka, kinnitab tolle õigsust. Ning punapeagi muigab juba rahulolevalt, märgates naise kõhklust.
„Ma tulen parem õhtul,” sõnab ta tasa ning käsi tõuseb uuesti naise õlale, laskub hellitavalt, kuid sundides. „Tulen õhtul,” kordab ta uuesti, pöörab ringi ja läheb tagasi üle toa. Palju tegemist ootab punapealt veel see päev. Nelli istub edasi, vaatab tuimalt enda ette põrandale. Jälle on ta järele andnud, jälle soostus ta mehega, keda teab, et ei salli. Ja korraks lahvatab viha. Käsi tõukab raha põlvedelt, lükkab selle põrandale. Ei taha, mitte midagi ei taha. Ei taha Nelli seda elu, mitte päevakestki temast, tundi, minutitki ei taha. Käsi sirutub ning avab öökapi ukse. Puudri ja kreemitopside taga seisavad pudel ja väike armas kristallpokaal. Itaalia toode – viimane järelejäänu Nelli pulmakingist. Kõik on müüdud koos lauahõbedaga ja serviisidega. Oleks müüdud seegi, aga üksikut ei taha keegi. Näed, klaasi saatus võib olla üsna sarnane inimese saatusega, sellepärast nad hoiavadki kokku. Ta valab klaasi ning joob. Joob väikeste lonksude kaupa, tilk tilga haaval, kui maha pestes oma häbi.
Hinnov tassib kohvrit. Vana advokaat seab sammu tema omaga. Raske on temalgi. Lühike tömp keha küürus, ahmib ta õhku, pühkides vaba käega higi verepaisust tumedaks tõmbunud näolt. Ees sammuv punapea peatub vahel ning ootab neid järele, kiirustab siis kärsitult tagant. Tõepoolest, sellise kaaskonnaga kõrbeb kiiresti põhja.
„Veel veidi maad, siinsamas,” sunnib ta teisi, uurides ise valvsalt tänavat.
See oli uus ja imelik elu, mis kestis terve suve. Õhtuti käis ta seal külas ning aitas vahel punapeal kohvreid tassida. Punapea maksis hästi ja tihti oli see ainus raha. Siis ostis ta leiba ja vorsti ning viis õekeste juurde kaasa. Vahel purjus peaga ta magas Ritaga ning tundis hommikul Nelli tusatseva pilgu ees häbi. See ei olnud armukadedus, vähemalt mitte tavapärases laadis. Nelli lihtsalt rääkis sel päeval temaga vähem, rääkis ainult hädapärast ning lasi igal moel aimata oma jahedat põlgust. Armukadedus ei saanud see olla juba sellepärast, et Nelli ei teinud temaga kunagi seda, mida ta lubas punapeale ja vahel teistelegi. See oli algul Hinnovit ärritanud, sest võõraid kohtas siin õhtuti sageli. Tuldi kaarte mängima ning jutu kõrvale napsitama, kuid tuldi ka lihtsalt jooma ning mõnikord hommikuti ei mäletanud ta midagi. Ta polnud leidnud tööd üheski haiglas. Ei olnud teateid ka Olga kohta. Inga laiutas käsi. „Ma küsisin kõikjalt järele,” kinnitas Inga, „teatris teda ei ole. Töötab kusagil mujal, praegu on paljud näitlejad teatrist lahkunud.” Nad tundsid talle kaasa ning aitasid kuidas oskasid. Lange pani mängu oma tutvused, et leida talle kirurgi koht kasvõi polikliinikus, aga ebamääraste esialgsete lubaduste järel leiti ikka põhjus keeldumiseks. Ja Lange arvas sedagi, et Hinnov ise teeb enda poolt liiga vähe murdmaks tekkinud müüri enda ümber. Lange oli teinud teravaid vihjeid tema elu ning välimuse kohta. „Sa pead välja nägema nagu arst, mitte kui õllebaari joodik,” oli ta öelnud kord vihaselt, „pead tekitama respekti.” Lange tundis tema pärast häbi ja küllap õigusega. Aga kust pidi ta võtma raha riiete jaoks, kui seda ei jätkunud tihti leiva tarviski? Muidugi oli ta end käest ära lasknud ning ta viletsad rõivad haisesid õlle ning tubaka järele. Sellele vaatamata ta solvus ning nad lahkusid tülis.
Õhk Hinnovi ümber oli raske ja läppunud. Keha imes seda endasse koos alkoholiuimaga nagu võõras tarbetuks muutunud käsn. Ta vihkas oma keha neil hetkil, selle iiveldama ajavat nälga sooja järele. Kas ei tulnud ta siia õllesaali igal õhtul just sellesama harjumuse ning soojanälja sunnil? Ja inimesedki tema ümber olid enamasti samad: juhutöölised, päeva lõpetanud sohvrid ning sõjainvaliidid. Ettekandjad olid naised, kelle nägudelt võis aimata põlgust. Muidugi oli see saast, linna tüüpiline elusihi kaotanud rämps. Vahel astus siia sisse miilitsapatrull ning kontrollis dokumente. Eelmine kord viidi neid siit ära terve autotäis. Nooruke miilitsaleitnant luges jaoskonnas kaua tema pabereid. „Miks ei ole tööle asunud?” käratati talle. „Kuhu?” oli ta vastu küsinud. „Ükskõik, kui ei lähe, viime konvoi all,” ütles leitnant. „Hulkurlust me karistame ja küllap leiame ka sinusugusele töö, paariks aastaks trellid ning kindla töö.”
„Ma otsisin.”
„Vähe otsisid, otsisid halvasti, aga raha paistab sul õlle jaoks olema. Varastad, mis? Selgitame välja, kus ja kellega.” Ja ohvitser oli noogutanud teda valvavale seersandile. „Jääb siia kuni selgitame, too järgmine.”
Ta oli tundnud hirmu. Tuttavliku jäise hoovusena voogas see kuskilt tema sisse, pühkides hoobilt kogu trotsi. Ta oli seisnud seal, arg ja allaheitlik, ning pomisenud kiirustades: „Sõber andis, ausõna, Ervin Lange, arst, võite kontrollida, seltsimees ülemus, ausõna, töötab kirurgina kliinikus, ta kinnitab, ausõna.” Ta oli välja ladunud kõik, mässinud Lange sisse, põlates omaenda häält ja iga sõna, kuid veel rohkem kartes oma kõigele alistuvat hirmu. Leitnant oli teda imestunult silmitsenud, polnud uskunud, et ta on arst, ning helistaski haiglasse. Ja ohvitseri numbrit valivat kätt silmas pidades oli ta uue ärevusega mõelnud sellele, et Langet ei saada kätte, et Lange on operatsioonil. Lange päästis ta, päästis seegi kord ning nad lasid tal minna. „Võtke end kätte, doktor,” oli ohvitser sõnanud talle järele ja ta oli aimanud nende sõnade taga peituvat põlgusega segunenud kaastunnet. Aga ta oli läinud tagasi õllesaali ning joonud ennast põhjalikult täis. Ja öösel oli ta läinud jälle koos punapeaga õekeste juurde. Võib-olla läheb tänagi. Ja see Lange abi, teab mis suur see oligi – kostis sõnakese ja kõik. Muidugi on ta Langele väga tänulik, aga tema abi ta enam ei kasuta. Saab isegi hakkama. Punapeal oli talle pisikesi töid ning ta maksab hästi. Punapeal ja advokaadil on mingi plaan, mis, kui korda läheb, teeb nad paugupealt rikkaks. Muidugi on see kahtlane ning ta peab olema ettevaatlik. Punapea ei räägi ka lähemalt, ütleb, et kui õige aeg, siis teatab. Advokaat teab ka, aga temagi on vait. Parem ongi, ta ei taha end taoliste asjadega siduda. Tal on kahtlus nende kohvritegi asjus. Aga ta pole ühtegi neist avanud ja see on juba punapea asi. Ei saa süüdistada inimest, kes kannab ainult kohvrit. Ja ikkagi ta peab leidma ruttu töö. Homme läheb ta uuesti polikliinikust läbi. Ta