Nebeliks kutsutud mees elavnes pisut. Silmapilud laienesid ning Hinnovit tabas vesiste silmade kurb melanhoolne vaade. Üle laua ulatati lõtv käsi. Käsi oli nii räpane, et Hinnov pidi seda puudutades alla suruma vastikustunde. Punapea jälgis neid rahulolevalt kõrvalt. „Häbi, härra Nebel,” kommenteeris ta muiates, „need käed ei tee au isegi võidurikkale proletariaadile, olete neist mööda kihutanud, härra advokaat, päris põhja.”
Advokaadi huuled kõverdusid pisut. „See on teist inetu, äärmiselt inetu,” pomises ta nõutult, „ma nõuan respekti.” Tema sõrmed liikusid Hinnovi pihus, justkui kavatseks ta kätt tagasi tõmmata, aga hääl muutus samas, sellesse ilmus isegi mingi nautlev väärikus. „Leo Nebel, eraadvokaat,” sõnas ta aeglaselt.
„Endine, härra Nebel, unustasite lisamast, endine,” täiendas punapea irvitades kõrvalt. Olgu kehitades ütles Hinnov oma nime. Kõik tundus pisut jampslik. Nüüd sirutas ka punapea talle pidulikult oma käe. „Mattias Korol, sõpradele ja vaenlastele lihtsalt Mati. Perekonnanime pärast tahtsid nad mulle esiotsa veel viis aastat otsa laduda,” vatras ta lõbusalt. Hinnov kuulas teda. Kõik tundus talle kuidagi groteskne, kuid samas meelitas poolehoid, mida punapea näis tema vastu tundvat. Mingi vaist ütles talle, et hakkab purju jääma. Kuid kas ta ei soovigi seda, kas ei tulnud ta siia, et unustada kõike seda mis väljas? Las mähkub pea vatti, tapku uim selles hirmu. Näe kanngi on jälle tühi … „Vaata neid.” Punapea viipas peaga selja taha. „Pooled neist pidasid kunagi majateenijat, mulisesid kohtutes või tegid plekki oma pankades. Minu ema oli ühe taolise juures, nüüd käib ta minu juures õlleraha nurumas. Pasahunnik! Ja neist ei tõuse mitte keegi, seda ma ütlen, hunnik sitta,” kordas ta huuli põlglikult torru ajades. „Hädavaresed. Peab oskama elada. Mõni oskas seda sealgi, aga nemad ei õppinud, ei õpi enam midagi.” Lõbus naeratus ilmekal lihaval näol, tõstis punapea oma õllekruusi. „Alati peab õppima, kes ei õpi, on pühkmehunnik, igaüks lükkab nurka. Minu kord on välja teha, aga ma teen seda mujal, väga mõnusas kohas, doktor. Mida sa ravisid, soolikat, südant? Süda on mul korras, tipp-topp.”
„Ma olin kirurg.”
„Hüva, kirurg siis kirurg, minu järel, kirurg. Täna tuleb üks õige pidu.”
Punapea pööras end ümber ning trügis vastust ootamata läbi meestesumma välisukse poole. Hinnov järgnes talle, pisut hämmeldunud teise maneeridest. Ta ei tahtnud siia üksi maha jääda. Pealegi mõtles ta juba murega eelseisva öö peale. Küllap oli punapeal mingi koht. Mis ta nimi oligi – Mati, Mattias? Aga punapea on parem, palju parem. Ta kutsub teda punapeaks. Hinnov märkas, et advokaatki tuli nende järel. Me oleme üsna omapärane punt, mõtles ta muiates.
„Sa tulid sealt siis alles hiljuti,” konstateeris punapea rahulikult.
„Need tarud lendasid seal nüüd vist tühjaks, muidugi kes teab kui kauaks?” Punapea toon oli praegu asjalik. Ta näis täiesti kaine. Nad läksid kõrvuti mööda öist tänavat. Advokaat vantsis mõned meetrid nende järel. „Siis on sul kõik alles ees,” jätkas punapea samal toonil. „Nodi leida on praegu raske, peab nuppu olema. Muidu jäädki nurka, sitsid ja ootad, et keegi halastaks. Nagu see seal.”
Punapea peatus ning vaatas irvitades tagasi. „Kuhu ruttate, härra Nebel, võib-olla koju? Minu ema oli vist hea teenija, te armastasite teda ju nii väga, eks, härra Nebel, ja me oleme peaaegu sugulased … pask, härra Nebel, te olete lihtsalt pask.” Advokaat seisis ning vaatas teda, nagu põrganuks vastu posti. Tema käed liikusid abitult. „Te ei tohi, miski ei anna teile õigust,” pomises ta, „nõuan respekti.”
„Ei anna õigust?” Punapea naeris laginal üle tänava. „Miks te ei lähe siis oma koju, kui ma ei tohi?” Tema hääl oli külm ja põlglik. „Rääkige mulle parem minu emast, kuidas ta teid ümmardas, kuidas ta teid kasis ja te ikkagi teda armastasite. Olen vahel mõelnud, et võib-olla olete isegi minu lihane isa, tore mõte, mis, härra pask?”
„Teie ema oli väga korralik inimene, aga teie olete jultunud.” Advokaat hingeldas erutusest. Tema ärritusest vabisev hääl oli kõrge ja kriiskav. Punapeagi näis advokaadi ootamatust reageeringust veidi üllatunud, seiras teda muiates kõrvalt, tõstis siis käe ning patsutas talle rahustavalt õlale. „Muidugi ma vabandan härra kunagise advokaadi ees, heameelega vabandan, sest nüüd on tal idee. Ma jumaldan häid ideid. Võib-olla meeldib see teilegi, härra doktor?” Punapea korraga teravnenud uuriv pilk riivas Hinnovit. „Head ideed on selleks, et käpad ruttu maha saada, mitte jääda sitsima.” Nad läksid üle puusilla ning keerasid Peetri kiriku poole. Juhtis punapea. Laisa pika sammuga astus ta veidi eespool, käed surutud helekreemika kevadmantli taskutesse. Erinevalt oma kahest kaaslasest kandis ta kalleid hästiistuvaid riideid. Hinnov oli seda märganud juba õllesaalis. Järgmisel tänavanurgal jäi punapea seisma ning uuris kella randmel. Pöördus siis Hinnovi poole. „Kuidas on, oled end juba sisse seadnud või alles nuusutad, nii nagu tema?” Ta viipas peaga endise advokaadi suunas, kes seisis leplikult oodates eemal laternaposti kõrval. Lõug määrdunud presentmantli rinnale laskunud, paistis ta uuesti tukkuvat. Hinnov vaikis ning teine noogutas mõistvalt. „Noh olgu, tuled kaasa, ütlesin ju, et kostitan.” Uuesti uuris ta kella ning paistis millegi üle järele mõtlevat. „Kunas sa sealt tagasi tulid?”
„Kolm päeva tagasi.” Hinnov vastas vastumeelselt. Ta kahetses juba, et oli kaasa tulnud. Lõpuks oleks ta võinud minna ka Lange juurde või kasvõi istunud seal varemete vahel, öö oli ju soe. Ta lähebki kohe ära, ärgu too mõelgu, et tal pole kuhugi minna. Ta ei taha lasta end kellelgi üle kuulata.
„Oota, kuhu sa’nd?” Punapea käsi hoidis teda õlast. „Siis tõesti päris värske, lausa roheline.” Punapea itsitas korraga. „Kuule, naist tahad? Oled proovinud juba või ei, ahh?”
Hinnov vaikis. Ta polnud sellele mõelnud, polnud sellele mõelnud juba kesteab kui kaua.
„Pole, kindlapeale pole.” Punapea vaatas teda lõbusalt. „Kuule, mees, aga just sellest peabki alustama, kõik muu tuleb hiljem. Kurat, kus sul on aga vedanud, et minu peale sattusid. Oota siin, tulen silmapilk tagasi.” Punapea keeras lähedalasuvasse põiktänavasse, mille ääres seisid vanad kahekordsed puumajad. Hinnov seisis ja vaatas talle järele. Ta ei suutnud otsustada, kas peaks praegu ära minema. Ilmselt oli õigem kohe ära minna, ainult kuhu? Võib-olla siiski Lange juurde, aga samas meenus Hinnovile, et oli kulutanud kogu Lange antud raha. Ja kas ei andnud Lange raha just sellepärast, et ta endaga ise hakkama saaks? Ta ei lähe mingil juhul Lange juurde. Ärgu too mõelgu, et ta ei saa üksi hakkama, küllap saab. Kindlapeale saab, kinnitas ta endale juba jonnakalt. Hinnovist mõni meeter eemal seisis lõdvalt postile toetudes endine advokaat. Jalad veidi harkis ning selg tihedalt vastu posti, näis ta püstijalu magavat. Tema hall pulstunud juustega pea oli vajunud sügavalt rinnale. Käed laigulise presentmantli taskutesse surutud, tukkus ta pealelangevas laternavalguses. Tänav nende ümber oli öiselt vaikne, kuid nüüd kuulis ta imelikku krõbinat. See lähenes ja siis nägi Hinnov koera. See oli suur kollakaspruuni tokerja karvaga peni. Laterna valgussõõri serval ta peatus ning vaatas Hinnovi suunas, sörkis siis laisalt advokaadi juurde ning kastis jalga tõstes selle kõrval posti. Inimese lähedus paistis teda siiski häirivat. Toimingu katkestanud, seisatus ta advokaadi ees, kes oli vajunud posti mööda alla ning istus praegu kägaras selle all. Peni nuusutas teda, karvad turjal turris, valmis iga hetk eemale kargama. Hinnov kummardus, otsides maast kivi, kuid koer märkas tema liigutust. Üleni pinevil jälgis ta kätt ning urises tasa. Eemal põiktänaval, kuhu ennist oli kadunud punapea, avanes majauks ning samas kuulis Hinnov jutukõma. Koer taganes posti juurest, pööras samas ümber ning kadus paari hüppega tänavahämarusse.
„Saage tuttavaks, Rita, see on doktor, päris doktor kohe, tuli külmalt maalt ning vajab hirmsasti sooja. Meie härra advokaat