„Ühel päeval saab ta meist teada. Eriti veel nüüd, kui ma siia elama kolisin. Kas poleks arukam talle rääkida? Lõppude lõpuks, mis halba see enam teeks?”
„Ei, ei,” Cordelia raputas pead. „Veel mitte… liiga vara.”
Mees surus ta tugevasti enda vastu ja naine libistas käed tema ümber, pea vastu mehe südant, ning hoidis teda kõvasti.
Neljas peatükk
Chadwickid olid elanud Kindluses üle saja kuuekümne aasta. 1840-ndate aastate alguses oli Edward Chadwick naasnud Inglismaale, olles veetnud veerandsada aastat Kaug-Idas märkimisväärset varandust kokku ajades. Ta vaatas läbi terve rea võimalikke investeeringuid ja otsustas hakata peaaktsionäriks ja direktoriks ühes äriettevõttes, mis oli moodustatud selleks, et omandada Lõuna-Devonis suur maatükk, millest hakata kaevandama maapinna all peituvat portselansavi.
Kui see otsus oli tehtud, oli tema järgmiseks sammuks otsida sobiv maja. Tal ei vedanud. Kuid ta leidis ja ostis endale ühe vana mäekindluse varemed nõmmede ja mere vahel ning sealseid kive kasutades ehitas kolmekorruselise sakmelise kantsi, millele andis nimeks Kindlus.
Ta abiellus kena, heast perekonnast tütarlapsega, kes oli temast poole noorem, aga tema meeletu energia oli põhiliselt suunatud portselansavi tehase edu kindlustamisele, nii et enne surma oli tema varandus kahekordistunud ning seejärel veel kord kahekordistunud.
Tema meessoost järeltulijad, kes jäid endiselt firmasse, tegid karjääri kuninglikus mereväes – kuid jätkasid Kindluse säilitamist ja kaasajastamist. Kahe korruse kõrgused tiivad, mis algse maja kummaski küljes tahapoole kaardusid, lisati järeltuleva põlve poolt ning ehitati juurde kõrge kivimüür, et moodustuks sisehoov, millesse sai siseneda võlvja katuse alt, mis ühendas kaht väikest väravamajakest. Sisehoovi müüridel ja uuematel tiibadel ronisid vanaaegsed roosid ja visteeria, aga torni askeetlik hall kivimüür püsis kaunistamata. Kindlus ja sisehoov avanesid lõunasse, viljapuuaiaga piirnev aed aga laius läände. Põhja ja ida küljel langes maapind järsult alla; karmid rohtukasvanud nõlvad laskusid jõeni, mis kõrgetelt nõmmedelt alla tuhises. Kobrutades tormas külm turbane vesi läbi kitsa kaljusängi alla tasasele viljakale põllumaale. Liikudes seal palju aeglasemalt voogas jõgi edasi laia jõesuudmesse, kus soolase mereveega segunes.
Istudes soojas vaikses köögis hommikusöögilaua taga, voltis Hal Chadwick kirja kokku ja torkas selle tagasi ümbrikusse, märgates, kuidas naine teda vaatab ning kehitas kergelt õlgu.
„Nõndaviisi siis,” ütles ta pisut põiklevalt.
Flissi näis see lõbustavat. „Sa tahad öelda et: „Kuidas me lahendame probleemi nimega Maria?” pakkus ta naljatlevalt. Kui mees kulmu kortsutas, muutus naine valvsaks, valmistudes ebameeldivusteks. Sellest ajast peale, kui Hali endine naine aasta alguses leseks jäi, oli saabunud temalt ebatavaliselt suur kirjade ja kaartide lasu. „Mida ta siis tahab?” küsis Fliss. Ta ei lisanud „seekord”, kuigi tema toonist võis seda selgesti välja lugeda ja mees reageeris sellele viivitamatult.
„Oh, jäta nüüd, armas,” ütles ta. „Küllap on tal seal üksinda raske.”
„Muidugi,” nõustus Fliss, määrides mett röstsaiale. „Sellest saan ma aru. Talle mõjus Adami äkiline surm kohutavalt, aga tal on Salisburys palju sõpru, kas pole? Mina tahaksin teada vaid seda, miks meie äkki nii populaarsed oleme?”
Hal näis end ebamugavalt tundvat. „Noh, me oleme ju üks perekond.”
Fliss surus alla terava vastuse. „Mida ta siis tahab?” kordas ta.
„Ta küsib, kas võib Jolyoni sünnipäevale tulla.” Mehe toon oli õigustav. „Ta tahab teada, kas ta võib kaheks ööks jääda?”
„Oleks vist kalk küsida, miks, pärast nii pikka aega – viitteist aastat? – tahab tema ema äkki temaga sünnipäeva tähistada? Mida Jo sellest kõigest arvab?”
„Usun, et ta tahab enne minu seisukohta kuulda.” Hali näole kerkis lepitav ilme, mis näis lootvat, et Fliss nõusse jääb. „Ta ütleb, et talle nii meeldis see nädalavahetus, kui ta pärast Adami matuseid meie juures käis ning ta tahaks meid jälle näha. Ta arvab, et Jo sünnipäev võiks olla hea aeg „suhete silumiseks”, vähemalt nii ta seda nimetab.”
Fliss mõtles: „Ja mina paistan nagu üks igavene mõrd, kui sellele vastu olen.”
Valjusti lausus ta aga rahulikult: „Noh, ma arvan, et see sõltub Jolyonist, kas pole? Tal võivad muud plaanid olla.”
„Noh, muidugi.” Hali kergendus oli tuntav. „Kas sa tead, kus ta on?”
„Ta tormas korraks sisse, et hommikust süüa, ja läks siis koertega välja. Ta on vist ikka veel mäe peal või siis kabinetis. Kas sa kohvi tahad?”
„Jah, palun.” Ta vaatas, kuidas naine seda kallab. „Kuule, see ei ole minu süü, et Maria on üksik. Aga mida saan ma teha, Fliss? Ta oli Adamist nii sõltuv.”
„Jah, oli küll. Maria ongi teistest sõltuv naine ja ma ei taha, et meie peaksime Adamit asendama hakkama, ongi kogu lugu. Ta jättis su viisteist aastat tagasi maha ja kogu selle aja oleme teda vaevalt näinud. Nüüd äkki oleme meie kuu eripakkumine ja mind teeb see murelikuks. Lisaks kõigele muule ei ole see Jo suhtes õiglane. Ed oli alati Maria lemmiklaps – ta ei teinud katsetki seda varjata – ja nüüd, kui Ed on ära Ühendriikidesse läinud ja Adam surnud olete teie Jo’ga nagu imeväel jälle hinnas.”
„Aga mida saame sinna teha?” küsis mees taas. „Meil on nii vedanud, Fliss, kas pole? Kas me ei saa pisutki Maria heaks teha?”
Fliss jäi vait. Mees oli pannud ta end süüdlasena tundma ning sügaval sisimas haaras teda suur nördimus.
„Loodan, et see on nii,” ütles ta lõpuks – ja pööras kergendusega pilgu Halilt, kui tolle ema kööki astus.
Prue Chadwick, kes nägi kaheksakümne kolmesena välja seitsmekümnene, hindas olukorda (Hm, köögis on külmavõitu) ning suudles esmalt Flissi ja seejärel Hali, nagu tal igal hommikul ja õhtul kombeks oli. „Sellepärast,” armastas ta öelda, „et minu eas ei või iial teada, millal eneselegi ootamatult vedru välja viskad. Pole midagi hirmsamat kui jumalaga jätmata lahkuda.”
Neile sai osaks põgus kuiv huultepuudutus ja see parandas otsekohe tuju. Fliss naeratas talle.
„Ma teen sulle paar röstsaia.” Ta kallas kohvi Prue suurde Royal Worcesteri tassi, millel peal olid kenad lillepärjad. Kas sa said eile õhtul oma kirjad valmis?”
„Oh, kullake, ma ei näiksegi neid päris valmis saavat. Mul tuleb alati mõni uus mõte, millest on vaja kirjutada. Kas sul on ka niiviisi?”
„Ei,” lausus Hal kohvi rüübates. „Aga ega minul ole ka seda naiselikku suhtlemisvajadust.”
„No sellele tuleb sul küll vastata.” Fliss kergitas ümbrikunurka. „Kiri Marialt,” ütles ta Pruele. „Ta tahab Jolyoni sünnipäevale tulla.”
Prue rüüpas kohvi: ah siis selles peituski jaheda õhkkonna põhjus.
Teda haarasid mure ja süütunne. Temal oli oma osa Hali ja Flissi noorusarmastuse purunemises – kui rumal see praegu tundus, see tõega suur hirm vennalaste abiellumise ees – ja ta oli olnud nii rõõmus, kui Hal Mariaga abiellus. Kuidas olekski ta võinud teada, et see lõpeb lahuselu ja lahutusega, või et Jolyoni hakatakse tõrjuma, eelistades tema nooremat venda Edi? Muidugi oli Jolyon tulnud koos Haliga tagasi Kindlusesse elama ja nüüd näis ta päriselt oma koha leidnud olevat – aga kas ema väljailmumine ei vii teda taas rööpast välja? Prue käed värisesid pisut tassi alustaldrikule asetades.
„See on sellepärast, et ta on üksik,” ütles ta, soovimata Mariat kaitsta, vaid lootes Flissis kaastunnet äratada. „On alles vähe aega möödas, kas pole?”
Ta jäi vait, mõistes, kuidas Fliss võib end tunda, kuid teades ka oma poja hingeüllust ja valmidust külalislahkust üles näidata. Hal ei taha aru saada, et sellest