„Ei peagi. Ma tean seda kõike, ainult et mul on rohkem vedanud kui sinul. Minu teine perekond on endiselt ühes tükis. Päris raske sul siin niiviisi üksinda, kas pole?”
„Ma ei usu, et nemad seda niimoodi näevad. See tähendab, et nad tegelikult ei näe minu olukorda sellises valguses. Maggie ainus mure oli Susan ja lapsed siit minema saada, ja mina olin temaga päri. Ausalt öeldes oli see peaaegu kergendus. Ma ei tahtnud olla Tregunter Roadil, kus Iain edasi-tagasi oma asjadel järel käis.”
„Aga see on veidi liiast. Niisugusel ajal on sul sõpru vaja.”
„Maggie ütles, et ma võin inimesi siia kutsuda. Ta oli imetore. Lihtsalt ma ei taha sellest veel rääkida. Vähemalt,” ta tegi grimassi, „mitte ühistele sõpradele. Kõik need spekulatsioonid ja tagarääkimine, eriti mahlaste üksikasjade üles võtmine. Mul ei ole selleks tuju.”
Jolyon noogutas. „Ma mõistan seda.”
Henrietta mobiil helises. Ta võttis selle kummutilt ja heitis pilgu ekraanile, kõhkles, pomisedes: „See on mu ema,” ja vajutas klahvile. Ta pöördus mehest veidi eemale, õlad kühmus, ning too istus laua taha ja hakkas pominal koertega rääkima.
„Tere, ema… Jah, tegelikult on ta praegu siin… Jah, ma helistan sulle hiljem.” Ta katkestas kõne ja näis end ebamugavalt tundvat.
„Ma helistasin talle enne,” ütles ta mehele. „Pärast kõiki sõnumeid püüdsin ma välja nuputada, kellega võiks tegu olla. Ma küsisin emalt, kas ta tunneb kedagi Jo-nimelist ja just nüüd tuli talle äkitsi pähe, et see võiksid sina olla.”
„Oh.” Ta näis vaevumärgatavalt rõõmustavat. „Mis su ema nimi on?”
„Cordelia Lytton. Ta võttis pärast lahutust oma neiupõlvenime tagasi. Ta on ajakirjanik, kirjutab olemuslugusid. Ta kirjutab peamiselt suurtele klantsajakirjadele, aga on kirjutanud ka terve rea üsna omapäraseid pooleldi faktidel, pooleldi väljamõeldistel põhinevaid raamatuid vanade tuntud perekondade mustadest lammastest. Need on olnud väga edukad, nii et ta nimi võib olla tuttav.”
„Muidugi, ma tunnen teda. Ta tegi Country Life’le artikli Kindlusest. Ja ta on ka paaril isa peol viibinud. Ta on väga tore.”
„Oh, jaa. Ta on väga tore,” nõustus Henrietta.
Jo vaatas teda, muutudes tema äraootava tooni tõttu tähelepanelikuks. „Ma olen üllatunud, et me siis kohtunud ei ole.”
Henrietta kehitas õlgu. „Ma olen enamasti Londonis. Sõnumis sa ütlesid, et tuled Bristolist. Kas sa seal eladki?”
Mees raputas pead. „Ma elan endiselt Kindluses. See on meie maja South Hamsis, millest Cordelia artikli kirjutas. See on üks mõnus vana maja, aga seal on palju ruumi, ja mulle meeldib endiselt tegelda oma alustatud äriga, orgaaniliste köögiviljade kasvatamisega.”
„Enne kui sinust sai kuulus teletäht,” õrritas ta meest.
„Vaevalt nüüd, et täht, ja kindlasti mitte kuulus. Hullumeelne, kas pole? Kolme kerge sammuga aednikust telesaatejuhiks.”
Henrietta naeratas talle. „Esimesel suvel olid sa üheksanda päeva ime. Heldeke, kuuldused levisid väga kiiresti ja ema muudkui tuletas mulle meelde artiklit, mille ta oli sinu perekonnast kirjutanud. Ja sellele lisaks helistas Roger Susanile iga kord, kui sa televiisoris pidid olema, et saaksime kõik oma sõbrad kokku kutsuda ja kiidelda, et sind tunneme, ning seejärel võtsime istet ja peesitasime sinu kuulsuse paistel.”
„Oh, jäta nüüd. Ausalt, see oli lihtsalt õnnelik juhus, aga ma pean tunnistama, et naudin sellest iga minutit.”
„Aga ikkagi oli see hämmastav, kas polnud? Mida sa tegidki? Näitasid mingit haruldast roosi Chelsea lillenäitusel või midagi? Ja järgmisel hetkel oled sa Monty Don ja Ben Fogle ühes isikus.”
„See oli minu vanavanaema roos. Ta tõi abielludes istiku Kindlusesse ja see edenes jõudsasti, kuigi me ei teadnud, mis see on. Polnudki minu mõte seda lillenäitusele viia. Üks mu nõbudest rääkis mulle augu pähe ja organiseeris kõik ära, ja siis otsustas televisioonigrupp sellest väikese lookese teha, sest lill on haruldane, ning siis läks jutt suguvõsa ajaloole ning äkki oligi kõik juba kontrolli alt väljas.” Ta vangutas pead, ikka veel oma edust hämmingus. „Üllatav oli see, et kui me seda otseintervjuud tegime, tundsin ma end tõepoolest suurepäraselt. Telegrupp oli fantastiline ja meil kõigil oli väga vahva.”
„Ning pakkumisi hakkaski sadama?”
„Mitte päris nii. Ilmselt oli meie tehtud intervjuu kohta tulnud BBCle hulgaliselt e-kirju ning siis võttiski produtsent ühendust ja küsis, kas ma ei tuleks tema ja paari teise saatetegijaga kohtuma. Nad kutsusid mind teiseks saatejuhiks ühele West Country programmile – kodudest ja aiandusest – ja nii see läks. Tegelikult ma käisingi just Bristolis üht uut projekti arutamas. See on seotud laevaehituse ja vanade sadamatega ning me alles hakkame seda uurima. Sellepärast küsiski isa Rogerilt, kas ma ei saaks mõningaid tema raamatuid laenata. Ta on ju tõeline asjatundja alal, millega me tegelema hakkame.”
Ta lõpetas koogi ja heitis pilgu enda ümber, nagu valmistuks lahkuma. Henrietta oli täiesti veendunud, et tunneb kohe üksindust, kui Jo ära läheb, kuid ta ei suutnud välja nuputada ühtki viisi tema takistamiseks. Asi ei seisnud üksnes selles, et mees oma õlekarva juuste ja laheda olekuga nii võluv oli, vaid milleski palju enamas. Jo’l oli mingi omadus, mille olemasolu ta tunnetas, ning mis teda tõmbas, kuigi ta ei suutnud seda täpselt sõnastada. Ta kõndis poisi järel, kui too raamatud võttis ja välja autosse viis, koerad lootusrikkalt kannul. Jo seisatas hetke, autouks lahti, ja kumbki neist ei teadnud, mida öelda.
„Tule teinekordki, kui sul vahel rohkem aega on,” ütles Henrietta äkki. „Võiksime pubisse minna või koertega jalutama või midagi taolist.”
„Mulle meeldiks see väga. Oota üks hetk.” Ta võttis rahakoti ja tõmbas sealt välja visiitkaardi. „Ma helistan järgmisel korral, kui Bristolisse sõidan, aga selle peal on minu mobiili- ja kodunumber.”
Jo ulatas talle kaardi, kimbatuses, nagu ei teaks ta täpselt, kuidas hüvasti jätta, ning istus siis autosse. Henrietta saatis ta lehvitades teele ja uuris seejärel kaarti, millele olid trükitud sõnad „Keep Organics”. Juno ja Pan vahtisid lahkujale nördinult järele ja kutsikas niutsus kurblikult.
„Ma tean,” ütles Henrietta. „Ka mina ei tahtnud, et ta läheks. Pole viga. Me läheme hetke pärast välja, kuid kõigepealt pean ma laua koristama ja koogi ära panema.”
Juba märksa hiljem helistas ta ema mobiilile.
„Sul oli õigus. See oligi Jo Chadwick.” Henrietta jäi vait. Ema hääl oli summutatud, nagu suruks ta naeru tagasi, ja oli kuulda klaaside kõlksumist. „Kas sul on keegi külas?”
„Paar sõpra astusid väikseks dringiks läbi. Ah, et oligi Jo. Kas ta pole kena, mis? Kas ta meeldis sulle?”
„Jah.” Henrietta ei tahtnud oma tunnetest rääkida: see oli isiklik asi. „Jah, ta on väga kena. Aga hüva, ärme rohkem räägi, kui sul sõbrad külas on.”
„Sellest pole midagi. Kas Jo jäi õhtusöögile?”
„Ei, ei ta ei jäänud. Kuule, ma lähen nüüd duši alla ja pead pesema. Sa ju tead, kui kaua mul nende kuivatamine võtab. Räägime homme? Aga seniks head aega.”
Ta lõpetas kõne ja keerutas sõrmede vahel puhast, säravat juuksesalku, tundes süümepiina kõne järsu lõpetamise pärast, kuid ta ei tahtnud Jo’st kellegagi rääkida, eriti veel oma emaga. Tuttavlik äng ja pahameel ähvardasid rikkuda vastse õnnetunde ning ta raputas need maha, keskendudes Jo’le: sellele, kuidas ta naeris, nägu rõõmust säramas, ja sellele, kuidas ta oli silmapilkselt mõistnud Susani ja Iaini lugu. Ta soovis, et mees oleks jäänud kauemaks, aga mõistis samas ka tolle ettevaatlikkust. Ta sikutas Tackeri diivanil enda kõrvale ja kõdistas teda.
„Ta