Eesti varustaja ja Vene värk. Marti Uibo

küll. Esiteks pidi sul olema poes tuttav, kes jagas infot defitsiitsema mööbli liikumise kohta. Teiseks, kui sul juba oli teada, et väärt kaup on laos ja järgmine päev läheb müügiks, tuli terve oma pere kokku ajada. Peret oli vaja selleks, et oleks kergem, vahetustega, terve öö poe ukse taga järjekorras seista. Kuna rahvast oli palju, siis hakkajamad pidasid korda. Jagati välja pisikesed paberitükikesed numbritega, et keegi „pätt“ ometi hommikul, kui kauplus avatakse, vahele ei trügiks. Öelge veel, et Vene värk ei ole korralik.

      Aga nüüd tagasi Venemaa tehase väravasse. Varustajate telefonijärjekord oli vahest kolm tiiru ümber selle eelpoolmainitud majakese. Eriti „tore“ oli muidugi talvel oodata, kusagil keset „suurt ja laia maad, mis on mu kodu ja kus nii vabalt hingata võib rind“. Kui keegi veel ei tea, siis niisugused olid laulusõnad, mida meile koolis pähe tambiti. Meie laulsime kooli saalis seda aga nii: „Suur ja lai on saabas, mis mul jalas, kus nii vabalt hingata võib jalg“.

      Kui olid juba mitu päeva seal telefoni juures teiste tolkatšikutega maadelnud ja lõpuks oskasid turustuses mõne daamikese pehmeks rääkida, siis kirjutati sulle välja luba. Seda kuni luba väravasse jõuab, tuli ka ikka mõni tunnikene oodata. Kui nüüd olid õnneseen ja juba tehase territooriumil asusid, siis polnud muud kui hakka aga tegutsema. Need Venemaa tehased, kus mul oli au viibida, olid suurem osa kõik „imepisikesed“. Kui mul nüüd väravast oli vaja mõnda tootmishoonesse jõuda, siis tuli vantsida kolm või vahest veel rohkem kilomeetrit. No nagu näete vähemalt sportliku poole pealt oli elu täiesti korras. Eelpool mainitud torutehases oli näiteks viis tootmishoonet ja selles, kuhu minu sammud viisid, töötas viisteist tuhat inimest. Tehase territooriumil oli kolm raudteejaama ja seitse autobaasi. Meie tehase vajadus oli võib-olla mõni sajandik või tuhandik selle „pisikese“ ettevõtte toodangust. Võite siis arvata kui „tähtis mees“ oli seal Tallinna varustaja, minu isikus. Ilma „määrdeta“ seal muidugi kaugele ei jõudnud. Oli siis see määre ainult meie tuntud liköörikene või midagi vägevamat, aga vaja teda igatahes oli. Varustajate kiituseks peab ütlema, et nad suhtlesid nagu „valged juudid“, kuigi ma ei tea tänapäevani, mida see peaks tähendama, nagu ma juba ka varem olen maininud. Jumal sellega. Kaup toodi lõpuks igatahes alati ära.

      3. PEATÜKK

      Vene talvega maadlemas

      Nendest Venemaa kurikuulsatest talvedest on juba niigi pakse raamatuid kirjutatud, nii et pole enam mõtet üle korrata. Läänes arvati muidugi, et teiselpool Moskvat on ainult üks suur lumetuisk ja karud jooksevad ringi. Eks sellel on ka oma tõetera sees.

      Mul oli igasuguseid imelikke juhtumisi nende lumetormidega. Mõned naljakamad, mõned tõsisemad, aga kokkuvõttes hullu ei midagi. Ega siis kanget Eesti varustajat ei saa ometi mingi Napoleoni sõduriga võrrelda.

      Üks nali oli raudteel, kusagil siinpool Uurali mägesid. Rong jäi keset ööd suure lume tõttu seisma. Millal edasi saame, ei õrna aimugi. Kuna rahvast oli palju, siis õhk oli parajalt umbne ja viisakalt öeldes halvalõhnaline. Ronisin vagunist välja värsket õhku hingama. Vaatan, seisab mingi kena väike jaamahooneke. Astusin sisse ja selgus, et igavesti tore kohakene. Ahi küdes ja ei ühtegi hingelist. Viskasin pingi peale pikali, panin oma koti pea alla ja jäin rahulikult magama. Hea, et olin koti kaasa võtnud, sest seda rongi ma enam ei näinud. Küll on ikka noorel inimesel mugav elada. Hing on muretu sees ja ei mingit hirmu, mis saab edasi. Ärkasin raputamise peale üles. Algul arvasin, et kindlasti jaamakorraldaja tuleb ütlema, et rong hakkab liikuma, aga rong oli juba läinud. Jaamakorraldaja asemel olid hoopis kolm vatijopedes kuju.

      Kõige naljakam oli see, et ühel kutil oli silma peal must lapp ja mul tulid kohe esimese reaktsioonina meelde mereröövlid. Kuna aga meri oli mitme tuhande kilomeetri kaugusel, siis vist ikka ei olnud. Siiski tundus asi päris kahtlane. Minu poole pealt oli olukord igatahes väga nadi, kui asi oleks halva pöörde võtnud. Kuna olin pingi peal pikali, siis ei oleks ma saanud just väga kergelt vastutegevust alustada, kui nad näiteks minu koti oleks ära tõmmanud. Aga ära ikka mõtle kohe seda kõige halvemat. See vend, kes mind äratas, küsis: „ Kuule, kas sul suitsu on?“ Ma ei osanud sellepeale muud öelda: „Kahjuks ei ole suitsumees.“ Kutid siis viisakalt vabandasid, et mul magada ei lasknud, pöörasid ringi ja marssisid uksest välja. Kadusid sinna lumetuisku, kust nad olid tulnudki. Vaat siis kui kenad seltsimehed. Minule vajalikus suunas rong tuli alles järgmisel päeval. Vana pilet kehtis ja oligi kõik jälle okei.

      Pisemaid jamasid juhtus varustajal kogu aeg ja millegipärast ikka talvel. Aga eks need jäid lihtsalt paremini meelde.

      Ühel korral oli küll nii, et palju ei puudunud kopsupõletikust. Tavaliselt saadeti mulle materjali veoks oma tehasest suur veoauto järgi. Kui ma siis järjekordselt kusagil Leningradi kandis selle suure „käruga“ kodu poole veeresin, juhtus üks päris naljakas lugu. Kuna oli öö, siis ma lasin soojas kabiinis rahulikult silma looja. Äkki jäi auto seisma ja juht ütles, et tahab loomulikke vajadusi rahuldada. Küsis, kas mul ka on vaja? Ma ütlesin, et ei viitsi soojast kabiinist välja ronida, õiget häda ka veel nagu ei ole. Kargas siis vend välja ja mina tukkusin edasi. Siis aga mõtlesin, et peaks vist ikka ära käima, muidu hakka mõne aja pärast jälle autot kinni pidama. Hüppasin siis ka oma külje poolt välja. Ajan oma asja nagu peab, kui auto hakkab äkki liikuma. Algul mõtlesin, et vend teeb veidikene „pulli“ ja tõmbab autot mõned meetrid edasi. Siis aga vaatan, no mis kurat see nüüd on, panebki minema. Punased tagatuled lähevad aga kaugemale ja kaugemale. Mina olin särgiväel ja palja peaga. Väljas oli nii kusagil kahekümne kraadi ümber külma. Nii tore ju, et isegi vanduda ei oska. Vastutulevad autod peavad kinni. Saavad aru, et see mees siin öösel vist ikka ennast karastama ei tulnud. Ma näitan käega, et sõitke aga edasi. Mõtlesin, et kui nüüd minu autojuht seal pimedas kabiinis avastab varustaja kadumise ja otsa ringi keerab ning siis mind tee pealt ka enam eest ei leia, on tal mini-infarkt kindlustatud. Panin mööda teed edasi punuma. Muidu oleks vist varsti kringliks külmunud. Ime, et keegi alla ei ajanud. Siis veel niisugused vajalikud vidinad nagu helkurid puudusid. Läks päris jupp aega enne, kui minu auto kohale ilmus. Ja oleks veel rohkem läinud, kui poleks olnud liiklusmärki – tee remont.

      Need Vene veokid, millega meie kaupa vedasime, olid pika kuuemeetrise järelhaagisega. Meie nimetasime neid pullmanideks, nagu nüüd on kõik suured masinad rekkad, kuigi mõlemal nimetusel ei ole vist eesti keelega erilist pistmist. Kabiinid olid neil autodel mõeldud kolmele inimesele. Minu ja juhi vahel oli alati mingi hulk meie üleriideid ja ka igasuguseid muid kodinaid. Kui nüüd juht peale liiklusmärkki tahtis mind hoiatada tugeva rappumise eest ja käe sirutas, oli ehmatus suur. Seal kus pidi varustaja vaikselt tukkuma, oli ainult kuhi riideid. Kõik lõppes hästi. Igatahes seekord talvisel ajal „vee laskmine“ kopsupõletikku kaasa ei toonud.

      Siinkohal veel üks näide, kuidas varustaja trenni tegi. Tähtis ju ometi, et tervis korras ja keha vormis oleks. Läks meie autol kumm katki ja tuli hakata ratast vahetama. No milles küsimus, aga ikka jälle nagu needus, keset sügavat lund. Tee kõrval kraavid ka muidugi lund täis. Kes kurat teadis, kui sügavad need on ja polnudki ju mingit vajadust järele uurida. Kui see rattakene, mis mehele peaaegu rinnuni ulatus, meil käest ära libises ja kraavi lendas, siis oli juba hilja kahetseda. Oleks vist ikka kohe pidanud mõõtma selle kraavi sügavust ja eks siis me oleks kindlasti ka hoolikamad olnud. Tuli välja, et see „pisike“ kraavike oli parajasti nii kahe mehe sügavune. Me olime noored mehed ja mõlemad üle tsentneri rasked ning natukene seda va jõudu ka vist ikka oli. Aga mida kraavist välja ei saa, see oli ratas. Lõpuks muidugi saime, aga ma arvan, et trenni sai tehtud kahe kuu jagu ette.