Üks korralik Vene hing ei saa pärast nii lahket vastuvõttu ometi võlgu jääda. Naabrimees muidugi kohe nõus. Ja täiesti arusaadav ka. Läks ju see tutvumine talle „kalliks maksma“. Ta ostis nimelt oma raha eest selle esimese veinipudeli. Mis sellest, et hiljem käristas juba uus sõber välja. Kui Moskvas oli juba kaks nädalat korralikult pidu peetud, leidis naabrimees, et peaks vist hakkama kodu poole tüürima.
Milles küsimus, mees teab, mis mees teeb. Uus sõber aga ei saanud ometi nii toredat kambajõmmi tühjade kätega ära lasta. Kuidas see tal kõik õnnestus, aga igatahes oskas ta valmis nihverdada niisugused paberid, mille järgi üks uus „mosse“ läheb proovisõidule ja proovisõitja on vaat sellenimeline mees Tallinnast. Pole vist raske arvata, kes see mees oli. Proovisõit kestis nii umbes kolm aastakest. Lõpuks viis naabrimees selle neljarattalise Moskva tehasesse tagasi ja ei mingit mokakobinat.
No oli ju üks tore süsteem see nõuka süsteem. Ärge ainult puhta kullana seda võtke, kui ma nii ütlen. Üks kuradi nihverdamine ja varastamine käis igal pool.
2. PEATÜKK
„Vana kala“
Nii siis olin igasuguste ootamatuste vastu, mis Venemaal juhtuda võivad, hästi kindlustatud. Mul oli tihti tunne, et ega see inimene, kes elas sellises suures linnas nagu Moskva või Leningrad (nüüd Peterburi) ei teadnud pooli asju, mis tema suurel kodumaal toimusid. Esimene komandeering (tänapäeval on vist õigem nimetada ärireis) varustajana oli mul Leningradi ühte suurde kontorisse, kus jagati tähtsate plaanide alusel värvilist metalli tervele Loode-Venemaale. Sinna kuulus muidugi ka meie pisikene Eesti.
Kuna sotsialistlikus riigis ei tohtinud olla tööpuudust, siis oli määratud kümme inimest sama töö peale, kus „neetud kapitalistide“ juures oli võib-olla üks või kaks inimest. Sama põhimõtte järgi oli ka muidugi meie aparaaditehases töö jaotatud. Varustusega tegeles kaks osakonda. Ühes olid daamid, kes muretsesid igasuguseid vidinaid nende aparaatide sisse, mida meie tehas valmistas. Teises jälle olid seltsimehed ja „seltsinaised“, kes seisid hea selle eest, et nendel aparaatidel ka kest ümber oleks ja oleks ka mille külge neid vidinaid kinnitada. No selles teises osakonnas töötasin ka mina.
Nagu juba mainisin, oleks selle töö läänes ära teinud mõne inimesega. Meil oli neid tegelasi seal, kahe varustuse toa peale kokku, nii tosina ringis. Aga see oli muidugi ka igavesti tore. Mõelge kui palju sünnipäevasid aasta jooksul sai ära pidada. Öelgu veel keegi, et Vene riigis ei olnud lõbu laialt.
Meie olime küll muidugi oma kallis Eestis, aga mis see meie maagi sel ajal muud oli kui üks suur Venemaa, kuigi seda keegi tunnistada ei tahtnud. Näete siis kuidas Nõukogude riik hoolitses oma rahva eest. Peaasi, et keegi ennast tööga ära ei tapaks. Kuidas selle nn tööviljakusega suures riigis asjalood on, oli juba teisejärguline.
Oli siin meil kuidas oli, aga no Venemaal olid igatahes mastaabid palju vägevamad. Rahvast ja ruumi jätkus. Mis siis nüüd see vaene varustaja pidi tegema, kui ta otsis seal, tohutu suurtes ruumides sadade töölaudade vahel, seda n-ö õiget inimest, kes tema probleemiga tegeleks.
Sa olid seal nagu mingi tüütu putukas, kes kogu aeg nende „tähtsat tööd“ tegevate kontoriinimeste kõrva ääres piriseb ja nende tööd segab. Kui nüüd keegi arvab, et miks see varustaja nii loll oli ja infost ei küsinud, siis ta ei kujuta Nõukogude süsteemi ette. Muidu oli inimesi jalaga segada, aga nõuka malli järgi niisuguse „tobeda“ jobi peale, nagu seda oli mingi info jagamine asutuses, polnud küll vaja inimesi raisata.
Hakkasin siis vapralt ühe laua juurest teise juurde käima ja uurima, kes võiks tegeleda selle ja selle küsimusega. Minu puhul mingi värvilise metalliga, mis oli meie tehasele nende Moskvas tehtud plaanidega ette nähtud. No nüüd oli siis vaja n-ö tagant tõugata, et see ülalmainitud plaan ka ikka toimima hakkaks.
Muide Venemaal hüütigi varustajaid tolkatšikuteks ehk kui eesti keelde ära tõlkida, siis taganttõukajateks. Tabavalt öeldud ju, kas pole. Naised istusid seal laudade taga kahe suure virna toimikute vahel, mis olid kuhjatud laua mõlema nurga peale. Kõik olid seda nägu, et tähtsamat tööd kui neil just praegu käsil on, ei ole terves maailmas. Katsu veel siis midagi küsida ja ka teada saada.
See jama oli kõikjal täiesti sarnane, üle terve suure Nõukogudemaa, kus ma ringi liikusin. Ikka sajad lauad ja naised suurte toimikuvirnade vahelt tähtsate nägudega välja vaatamas. Ärge jumala pärast meid segage, muidu võib terve maa majandus uppi minna!
Esimestel kordadel, kui kogemused puudusid, kuidas Venemaal asju korda ajada, ma lihtsalt astusin tuppa ja viisakalt küsisin esimese laua juures, kas oskab keegi öelda, kes seda probleemi võiks lahendada. Tõsteti pilk ja vaadati niisuguse näoga, et mida see järjekordne putukas siin jälle piriseb. Saadeti järgmise laua juurde ja siis järgmise jne, kuni lõpuks tuli välja, et on õige laud küll, aga täna seda teie asja kahjuks kuidagi lahendada ei saa. Tulge homme tagasi, siis vaatame, mida teha annab. Tihti kestis see homme nädal või kaks. Mul oli ka komandeeringuid, mis venisid isegi kuu pikkuseks. Üle kuu ei lastud, vähemalt varustajatel mitte, kuna siis oleks pidanud uued paberid tegema ja mingi bürokraatlik jama veel sinna juurde. Sellest hoiduti ja anti vähemalt osa nõutud kogusest varustajale kätte. Küll ta tuleb varsti uuesti ja saab jälle midagi.
Millised rahad selleks kulusid, et need varustajad ja osade kaupa välja aetud materjalid liiguksid kogu aeg ühest punktist teise, ei huvitanud vist kedagi. Peamine oli, et töö käis ja kõik ikka nagu õigustaksid oma olemasolu. Oli alles „vägev“ süsteem.
Hiljem, kui ma olin juba varustajana n-ö vana kala, läks asi palju lihtsamaks. Kui ma kusagil kontoris tuppa astusin, tuli esiteks kõige lähema laua peal toimikuvirn kõrvale lükata ja ise asemele istuda. Järgmisena ütlesin kõva häälega üle suure ruumi tere ja hakkasin kohe kiruma, mis kuradi linn teil siin ometi on. Ei ole siin korralikku söögikohta. Mina tulin just rongi või lennuki pealt ja nälg võtab silmanägemise ära. Ei ole teil siin ka õiget öömaja, aga mina muidugi olen surmani väsinud, nagu võite arvata. Kuhu ma nüüd ometi oma kondid saan puhkama visata? Oi, kuidas see mõjus! Igatahes on täiesti õige, et Vene hing tunneb kohe hädasolijale südamest kaasa.
Ei olnud enam mingit ülitähtsat tööd. Kõik naised kogunesid nagu nõiaväel minu ümber ja hakkasid üksteise võidu nõuandeid jagama. Kusagilt toodi kiirelt kohv või tee ja võileivad. Muidu kukub vaene väsinud varustaja veel äkki jala pealt maha. Jumal hoia selle eest. Siis hakati öömaja juhatama. Umbes nii, et siit kohe ümber nurga on täitsa normaalne koht ja mis kõige tähtsam, odav. No ja kui sinna äkki ei saa, siis ära sellepärast veel oma peakest hakka vaevama. Mõni naisterahvas leidis kindlasti, et tema naabril või siis sõbral on suur korter ja sinna saab igal juhul.
Kui see hoolitsemine oli juba mõnda aega kestnud, siis mõni nendest küsis, kust kandist sa tuled ja milles probleem on. No ma siis nagu muuseas näitasin oma pabereid, kus oli kõik kirjas, mida ja kui palju mul mingit materjali vaja läheb. Naised ütlesid kohe, et jäta nüüd need paberid siia. Ise mine söö kõht korralikult täis ja peale seda puhka ennast kenasti välja ning tule homme tagasi. Küll meie siin kõik järgi uurime, mida teha annab. Sul pole sellega vaja vaeva näha. Nii oli seal, kus varustaja kontorisse sisse pääses.
Suuremas osas tehastes, oli aga võimalik oma „tähtsat“ varustaja jobi ajama hakata kõigepealt alles sisetelefoniga, mis oli ettenähtud iga vähegi arvestatava vabriku või tehase väravasse.
Aga neid järjekordi selle telefoni juures ei kujuta tänapäeval keegi kindlasti enam ette. Tavaliselt oli väravas väike majake, kus siis need varustajad kõik trügisid ühe telefoni ümber.
Oli ju vaja turustusosakonnaga ühendust saada, maksku mis maksab. See ei ole niisama jutu jätkuks öeldud. Vana Tallinna liköör läks turustuse „muttidele“ alati kenasti peale,