Eriline ema
Minu ema on iseloomult selline inimene, et ta tegeles eluaeg eelkõige oma asjadega, mõtles omi mõtteid. Minul oli sellevõrra lihtne: võtad tõsise ja tubli poisi poosi ja võid tegelda, millega tahad. Ta hoidis mind väga, kippus isegi üle hoidma – ja ma olen talle ülitänulik, et ta toetas kõiki minu huvisid reaalselt, lausa ennastsalgavalt.
Ta võimaldas mulle kõike, mis oli seotud mu huvidega. Ma ei kuulnud tema suust kordagi, et seda ei saa või et see on liiga kallis või et raha ei ole – äärmisel juhul ainult: „Praegu ei ole võimalik“. Niikaua kui ma ennast mäletan, on mul olnud lausa põletav huvi looduse ja eriti loomade vastu. (Ma ei ütleks, et mu vanemad seda huvi samavõrd jagasid – liiati kui voodisse heites leiti selja alt siil või põrandal roomasid nastikud –, aga nad kõik, nii vanemad kui vanavanemad, respekteerisid mu kiindumust.) Ema tõi mulle zookauplusest loomi koju, hankis õpikuid ja otsis seltsilisi, kellega suheldes ma saaks oma huvi maksimaalselt arendada.
Aleksei Turovski ema Anita Lenderi gümnaasiumi õpilasena.
Töötades ise pedagoogilises instituudis (kus ta oli veel ka pensionieas3), võttis ema ühendust ühe tollase tuntuima zooloogi Villem Voorega ja küsis, kas ta võib oma aastase poja tema juurde suhtlema tuua. Sain Villem Voore4 käest valgeid hiiri ja vesilikke, õpetusi, raamatuid ja vastuseid igasugustele küsimustele. Ema ise valis tihedamaks läbikäimiseks endast tublisti vanemad kolleegid. Kõige lähedasem sõbranna oli temast siiski vaid aasta või kahe võrra vanem – nad said Kadriorus tuttavaks vastavalt kolme- ja viieaastasena. See käis nii – ja see jäi neile eluks ajaks meelde –, et nad keerasid kahepeale ühe tühja lapsevankri kummuli ja hakkasid selle rattaid keerutama. Suhted pani aga paika asjaolu, et kuigi vankril on neli ratast, tahtsid mõlemad tingimata üht ja sama ratast keerutada – siis saidki nad päriselt tuttavaks. See tulevane proua Eugenia Gurin-Loov5 – andku talle hingamist – oli mulle peaaegu tädi eest.
Ema Anita Turovskaja 25-aastasena.
Teised ema sõbrannad olid temast aga reeglina palju vanemad, samas eas kui tema enda ema, näiteks Ksenia Kärk, kes oli keemia ja loodusainete õppejõud, ning Hilja Tulp, kes õpetas tulevastele pedagoogidele geograafiat koos loodusainetega. Kui need prouad meil külas käisid, võttis ema alati ka mind lauda istuma – kuulasin nende juttu ja kui tahtsin tingimata midagi küsida, siis vaatasin emale silma ja sain seejärel sõna. Ema parim sõbranna oli tema vanaema (!) sõbranna, lastearst Rosalia Glikman, kelle seisukohad on meie peres eluaeg au sees olnud. Teda tsiteeriti alatasa, näiteks: „Mehed jõuavad – parimal juhul – murdeikka ja sinna nad jäävadki elu lõpuni… kui väga veab. Kui nende ümber on tugevad naised.“
Saatuslikud küpsetised
Väga oluline kolleeg ja sõbranna ema elus, meie hea sõber ja heategija, oli Tartu ülikooli kliinikumi lastehaiguste ja ka nakkushaiguste osakonna juhataja doktor Zinaida Saar – fantastiline naine, andku talle hingamist! Tänu temale sai ema väga keerulisel ajal töökoha. Küll tagasihoidliku palgaga, aga ometi töö, kusjuures just see koht – lastehaigla sanitari amet – andis talle suurepärase võimaluse oma kandidaaditöö jaoks materjali koguda, sest teema oli „Lapse liigutuste varajane ontogenees“.6 Kogu seda n-ö materjali, mille keskel ta olude sunnil ja saatuse tahtel silmapaistmatus ametis töötas, poleks ülikoolis päevast päeva loenguid pidades käepärast olnud.
Aleksei Turovski ema Anita 1926. aastal.
Saatus seadis nii, et Stalin käivitas oma „partei rahvuspoliitika elluviimise“ ja nii mu emal kui ka isal, kes töötasid mõlemad õppejõuna, tuli oma juudi päritolu tõttu töökohalt lahkuda. Ja õnne tänada, et kinni ei pandud. Kuigi nad olid tollal isegi partei liikmed…
Emale pandi süüks, et ta oli üritanud õppida heebrea keelt. Seda ta tõesti tegi, 13-aastaselt, lihtsalt eneseharimiseks. Eraõpetajaks oli üks noormees, kes oli tollal tulihingeline juutide Palestiinasse kolimise pooldaja. Selleks et endale uuel kodumaal elatis kindlustada, õppis ta parajasti pagariks ja kostitas keelehuvilist neiut oma õpilastöödena küpsetatud kookide ja küpsistega. Mu ema, viisakas inimene, näksis neid, nagu ta mäletab, täiesti söömiskõlbmatuid küpsetisi algul ikka püüdlikult naeratades. Aga ta oli imekaunis naine, nii et noor keeleõpetaja armus temasse peagi ja sealtpeale kulusidki keeletunnid peamiselt küpsetistele.
Kahe kuuga sai emal pagaripoisi küpsetistest villand ja keeletunde ta rohkem ei võtnud. Aga sellest piisas, et süüdistada teda sionistlikes kalduvustes – ta lasti töölt lahti.
Aleksei ema süles, vasakul vanaema Fanny Klaus, paremal ema ja vanaema ühine sõbranna Rosalie Glikman.
Üheksanda elukümnendi lävel proua Anita Turovskaja (kelle ema Fanny Klaus jumaldas kinokunsti ja pani talle seega nime tummfilmiajastul imetletud Ameerika filmitähe Anita Stewarti auks) on neljandat põlve tallinlanna. Tema isapoolses, iidsetest aegadest Tallinnas ja Pärnus elanud Klauside suguvõsas oli selline traditsioon, et kõik pojad ja 20. sajandi algul ka tütred saadeti Saksamaale õppima. Pere kodune keel oli saksa keel ja Saksamaa tundus tavapidi nii kodune, et kui Hitler võimule tuli, uskusid koolitatud perepojad viimse hetkeni, et mis tahes jutud füüreri juudivaenulikkusest on pelk nõukogude propaganda, ja jäid neljakümnendail Eestisse sakslasi ootama. Ootasid ära, saadeti koonduslaagrisse ja tapeti. Kõik mehed peale pereisa, kes suri juba noores eas vähki. Peretütar Anita, kes õppis Lenderi gümnaasiumis ja kellel oli absoluutne muusikaline kuulmine, unistas viiuldaja karjäärist, kuid sõrmede anatoomilise eripära tõttu ei võetud teda sellele erialale konservatooriumisse vastu. Ta pääses pagemisringiga läbi Siberi õppima Moskva ülikooli, tema kolm aastat noorem õde Lia Tamara, tollal veel gümnaasiumineiu, jäi sõja lõppedes emaga Tallinna, kus ta töötas pikki aastaid ETKVLi keemiakombinaadi Orto transpordiosakonna juhatajana. Tunnistajate sõnul austati ja armastati teda väga. Ta kasvatas üles kolm last ja jälgib nüüd suguseltsi tegemisi teispoolsusest. Anita Klaus aga kohtus Moskva ülikoolis psühholoogia esimesel kursusel kolmanda kursuse filosoofiatudengi Markus Turovskiga (kelle isa jumaldas keiser Marcus Aureliust). Armunud tudengid abiellusid ja 1946. aasta 4. augustil sündis neil poeg, kellele pandi kummagi tarkusejüngri lemmikõppejõu, filosoof Aleksei Fjodorovitš Lossevi 7 ja psühholoog Aleksei Nikolajevitš Leontjevi 8 auks