Skorpioni reetmine. Andrew Kaplan

Teheranist?”

      Skorpion raputas pead. „Damaskusest. Täidan käske. Inshallah, olen siin, et sind abistada.”

      „Mis käske? Kes su saatis?” nõudis iraanlane.

      „Seesama kes sinugi,” kostis Skorpion.

      „See pole mingi vastus. Räägid küll farsi keelt, kuid sa ei ole iraanlane.”

      „Sina räägid saksa keelt, kuid pole sellegipoolest heledapäine ja siniste silmadega.”

      „Sa võid olla mõlemal poolel ükspuha kes,” ütles iraanlane. „Võid teenida BND-s või CIA-s. Võid olla Hezbollah’ või Iraani MOIS-i33 liige. Sa pole Parvize sõber.”

      „Olgu ma kes tahes, kuid me mõlemad teame, et sinagi pole see, kes näid olevat,” ütles Skorpion, tundes taskus sõrme all mobiiltelefoni klahvi. „Paistab olevat viigiseis.”

      Iraanlane näis otsusele jõudvat. Skorpion tõmbus pingule.

      „Tõuse ja pööra ringi. Ma seon su kinni,” teatas iraanlane.

      Skorpion tõusis, aga enne kui käsi taskust võtta ja selg iraanlase poole pöörata, vajutas ta telefoniklahvile. Väljast kostis vali häiresignaal.

      „Scheisse!” pahvatas iraanlane. Ta vaatas järsult Skorpioni poole. „Kas sa kohtusid Mostafariga Venezias?” küsis ta äkki.

      Skorpion võpatas mõttes. „Ma pole seal kunagi viibinud. Olen kuulnud, et seal on huvitavaid kunstiteoseid,” vastas ta. „Venezia” oli erakorraliste juhtumite parool. Iraanlane on salaagent, mõtles ta alarmi undamise saatel.

      „Mulle meeldivad Veronese maalid Doodžide palees,” lõpetas iraanlane leppelause. „Ka sa oled Skorpion?”

      „Kes sina oled?” küsis Skorpion.

      „Ütle mulle Ahmad. Ahmad Harandi. Olen kuulnud sinust sosistavat. Au kohtuda. Kol ha kavod,” lausus Harandi heebrea keeles. Ta on Mossadi salaagent, mõtles Skorpion.

      „Kui palju meil aega on?”