„Meie tõehetk on saabunud. Siin saab olla ainult üks juht,” ütles ta ja tegi teatavaks, mida neil tuleb teha.
„Kuhu peaksin selle viima?” küsis Francesca, heites üle õla pikad blondjuuksed, mille tumedad juured seejuures pisut silma hakkasid. Nad õhtustasid Milanos Sempione pargi lähedal ühes väikeses kallis restoranis.
„Torinosse,” vastas mees ja ütles tänava nime. Ta sõi parimat Piedmonte vasikaliha battutu, mida oli kunagi maitsenud, ja rüüpas peale suurepärast Sagrantino veini. „Vii ainult ära ja kõnni minema.”
„Aga raha?”
„Enne kui sinu mehed jõuavad paar meetrit astuda, saavad nad ülejäänud raha.”
„Kas sa ikka mõistad, et Camorras ei anta teist võimalust?” küsis naine.
„Kas sa ei karda siin Camorrast rääkida?” imestas mees, silmitsedes hästirõivastatud õhtustajaid naaberlaudade ääres.
„Milleks karta? See paik on minu oma,” vastas naine sügava kontraaldiga naerdes. „Samuti paljud teised. Sind üllatab naissoost capa, eks? Camorras on kombeks, et kui abikaasa sureb või pannakse prigione’sse, siis võtab naine äri üle. Hea komme. Me peame sellest kindlalt kinni,” ütles ta oma rinda puudutades. „Siiski oled sa üllatunud. Näen seda sinu silmist.”
„Mind üllatab ainult sinu veetlus.” Ta oli neljakümnendates naine, nahk pruunika jumega, punane disainerkleit rõhutas tema kaunist figuuri, rinnad nii täiuslikud, et neid võinuks luua ainult temasse poolenisti armunud maailmaklassi kirurg.
„Non c’è male, pole paha,” ütles naine, limpsides suunurgast piisakese spagetikastet. „Kuula. Kas tahad mu voodisse viia? Mis töö see on? Ütle mulle ja sind ootab parim öö sinu elus.”
„Ahvatlev. Ühtaegu ohtlik – pealegi enam kui ühel viisil,” vastas mees, silmitsedes kaht ihukaitsjat, kelle saatel naine oli saabunud ning kes seisid nüüd kahel pool välisust, pintsakunööbid lahti.
„Sa ei karda. Näen, et sina pole mees, kes kardab. Peaksid teadma, et meie, naised, oleme uudishimulikud nagu kassid. Ärata naises uudishimu ja ta kuulub sulle.”
„Kas iga naine?”
„Iga naine maa peal – ja samuti taevas,” vastas ta sigaretti läites. „Kas sa tahad mind?”
„Ma ei ütle sulle. Mitte kunagi.”
„Võib-olla ma ei hooligi,” ütles ta jälle juukseid heites. „Võib-olla tahan ma sinuga voodis chivare’t teha.” Naine kallutas ennast lähemale, nii et mees nägi ta rinnakumerusi.
„Ehk võtaksid lihtsalt raha. Kuuskümmend tuhat praegu, nagu oli kokku lepitud.”
„Näed nüüd! Sa ikkagi mõistad naisi. Kus see on?” küsis ta tõustes.
„Pakis. Jätsin selle maître d’hôtel’i kätte.”
Naine kallutas ennast lähemale ja suudles teda, keel libises suhu, maitstes spagetikastme järel homaari-ragôut’d. „Järgmisel korral kepin sind põhjalikult, caro,” sosistas ta. Naine tõusis ja lahkus, peatudes maître d’hôtel’i juures, kes andis paki ühe ihukaitsja kätte.
Pärast restoranist lahkumist liikus Palestiinlane ligi tunni siia-sinna põigates, hämaratel linnatänavatel ja autostrada mahasõitudel ühtepuhku suunda muutes, eeldades, et Francesca laseb teda jälitada. Arvates, et on kõik kannult raputanud, sõitis ta Milano keskvaksalisse, kus istus Rooma hilisõhtusele Punase Noole kiirrongile. Hommikul lendas ta Roomast Moskvasse. Camorra on üsna ohtlik ning see, mida ta pidi Venemaal tegema, veelgi enam, mõtles ta pikal lennul. Pealegi häiris teda jälitaja vari, mingi tundmatu tapja nagu näo või nimeta luupainaja tema lapsepõlvest. Ainult et ta polnud enam laps. Nüüd oli tema see, keda kardetakse. Illuminaatorist alla lumistele Alpidele vaadates meenus talle araabia vanasõna, mida oli isalt poisipõlves kuulnud: „Lammaste vägi, keda juhatab lõvi, lööb lõvide väge, kelle eesotsas on lammas.”
Saksamaa, Hamburg
Kõigepealt nägi ta seda naist teleriekraanil hiiglaslikus Saturni elektroonikakaupluses, kus tema kujutist kordasid sajad samale Saksa N-TV uudistekanalile häälestatud vastuvõtjad otsekui mingil sürreaalsel elektroonikakunsti näitusel, ning alles pärast seda märkas ta teda lihalikul kujul keset tänavat suure türkiissinise mošee ees, valjuhääldi käes, nõudes „islami naisteahistamise” lõppu. TV-jutusaate ekraanil jättis see naine vaimustava mulje. Tema kuldne nahk oli sile, läikivmustad lühikeseks lõigatud juuksed olid jahmatavas kontrastis akvamariinsiniste silmadega, ripsmetušš rõhutas silmi, mis vihjasid Levanti päritolule. Ta ei kandnud peasalli ning ehkki tekstiribal ekraani allservas oli tema nimi Najla Kafoury, kõnetasid kõik teda lihtsalt Najlana, otsekui oleks ta juba saavutanud ühe nime seisundi, mis nüüdsel ajal osutas tõelisele kuulsusele, nagu Harris oli kunagi virilalt maininud. „Sa oled kas ühe nimega või nimetu,” ütles Harris.
Naine seisis keset meeleavaldust mošee ees, sihvakas inimkogu, vöötatud Burberry vihmamantel seljas, väiksem kui mees oli TV-kujutise järgi arvanud. Tema laitmatus saksa keeles kõlarist kaikuv hääl nõudis, et islami juhid lõpetaksid behandlung von Frauen wie Sklaven, naiste orjadena kohtlemise. Schutzpolizei rivi, igal mehel kiiver peas, seisis kõneleja ning nii naistest kui ka meestest koosneva vihaste moslemite jõugu vahel. Nood püüdsid teda maha karjuda, mõnel käes plakatid Feinde des Islam, islami vaenlane, Verräter, reetur või Haretiker, ketser.
„Prohvet käskis naisi hästi kohelda, kuid teie tunnete ainult neljandat suurat, mis nõuab naiste peksmist!” hüüdis ta.
„Hea mosleminaine on kuulekas ega vaja peksu!” karjus keegi rahvasummast farsi keeles.
„Das ist Europa, see on Euroopa, mitte kuuenda sajandi Araabia. Aitab juba neliteist sajandit kestnud ülekohtust! Ühtki naist ei tohi kunagi peksta!” hõikas naine saksa keeles vastu.
Rahva hulgast lendas tema poole mitmesuguseid esemeid, patju, mune, apelsine. Schutzpolizei rivi liikus edasi, aga naine koos oma väikese meestest ja naistest koosneva kaaskonnaga taganes. TV-operaator nihkus võtte saamiseks lähemale.
„See naine sai, mida tahtis,” kommenteeris keegi mees Skorpioni lähedal rahvahulgas enda lähedal seisvale paparazzo’le. „Täna õhtul esineb ta Heutes”, vihjates igaõhtusele TV-uudistesaatele.
„Natürlich. Najla saab hakkama ainsa asjaga, millest telemaailmas kõik hoolivad. Reitingu tõstmisega,” vastas paparazzo kikivarvule tõustes, et salvestada kaader, kuidas naine kätt kergitades ennast kaitseb. „Tema on meine Liebsten,” lausus ta naeratades, kui oli saanud soovitu.
„Kui palju selle eest makstakse?” küsis Skorpion.
„Sõltub asjaoludest. Niisugune võte – kaks-kolmsada eurot. Kui saaksin palja ülakehaga Najla pildi, siis teeniksin kakskümmend tuhat,” irvitas paparazzo.
„Ta on tühisus. Ainult väljanägemine on kena,” arvas mees tema kõrval.
„Just sellepärast on ta iga eurot väärt.” Paparazzo pilgutas silma ja pani oma asjad kokku.
Skorpion nihkus eemale, rahvahulk juba hõrenes, sest naine oli koos oma väikese kaaskonnaga kahes autos minema sõitnud ning Schutzpolizei vehkis, et ka ülejäänud läheksid laiali. Skorpion kõndis ümber mošee maa-ala, segunedes möödujatega, kes olid peatunud meeleavalduse jälgimiseks ning kiirustasid nüüd koju õhtusöögile. Ta püüdis märgata mošee ümbruses häireseadmeid ja sidesüsteeme. Silma hakkas Deutsche Telekomi kleebis ühel telefoniliinil, mistõttu võis arvata, et Internetti pääsemiseks kasutatakse