Üks asi on kahtlustamine, teine see, kui seisad asjaga silmitsi. Minul kadus jõud hetkega kogu kehast. Olin kui toasoe sült põrandal maas. Ma ei suutnud uskuda. See oli liiga sürrealistlik. Kuidas see võimalik sai olla? Pea iga päev me ju kohtusime, naersime, olime justkui head tuttavad. Sina? SINA!
Mõeldes toona kodus valitsenud õhkkonnale, tulevad külmavärinad peale. Jah, oli probleeme ja põhimõttelisi vastuolusid. Ometigi murdus midagi lõplikult just seal, vannitoas. Siis tuli meeletu raev, viha ja põlgus. Kes ütles, et hundid kodu ümbert ei murra? Aga kui päris elus murtaksegi just sealtsamast?
Loomulikult polnud kelleski kolmandas meie lahkumineku põhjus. See oli vaid tagajärg. Pitser toimunule. Aga ikkagi. Kodus ja südames polnud enam kohta kompromissiks. Pool aastat elasime samas majas koos, enne kui sain võimaluse lahkuda. Kaalusin nelikümmend kaheksa kilo, näost hall.
Uue elu alguses oli meie suhtlemine nagu maamiinide vahel kõndimine. Tihti ei läbinud ma rada puhtalt. Õnneks suutsime kokku leppida väga olulises. Lapse heaolus. Selles osas on elu tõeliselt laia suuga naeratanud. Helena on kui puhasvalge lunastus olnule. Armastuses lapse vastu olime kindlad ühtemoodi.
Jagasime nädalas ajad ära ja siiamaani on asi toiminud nagu kellavärk. Ausalt öeldes usun tõesti, et Helena saab parima osa meist mõlemast. Mitte kunagi ei mõelnud ma sellele, et hakkan last isast lahutama või muid trikke tegema.
Nii nagu elus kõik on mööduv, sai mööda ka must periood. Ei saaks öelda, et ma hakkasin mehi vihkama. Aga minus ei tekitanud mitte ükski tõeliselt huvi. Peale ühe kindla eesmärgi mõnel vabal õhtul. See polnud kättemaksuhimu, tagasitegemise kius. Polnud midagi. Oli lihtsalt täielik tühjus.
Praeguseks pole alles jäänud midagi peale mõistmise. Olen mõistnud ka seda, mida ise valesti tegin. Oli, mis oli. Ma ei saa seda muuta. Saan vaid edaspidi targem olla. Mu lapsel on maailmatore isa. Parim, keda üldse soovida.
Me suhtleme juba täislausetega. Ilma kolmekordsete hüüumärkideta. Ja toonis on vastastikune respekt. Meid seob südamearmastus lapse vastu. Kokkuvõttes on hea, et tal on kaaslane, kes suudab ta õnnelikuks teha viisil, mida mina ei osanud.
Mina olen vaba. Päevades on jälle värve. Kulus aega ja ka professionaalset nõu, enne kui oskasin asju näha muust vaatevinklist. Andestamine pole kerge, kui oled täistabamuse Kalašnikoviga otse südamesse saanud. Üsna lihtne on tõmmata ümber tume ohvrikuub ning märtrinööbid kinnitada. Kui täiesti emotsioonivabalt vaadata, on selge, et kõik oli asjade loogiline kulg. Kui palju me raiskame energiat vihkamisele, enesehaletsusele, kättemaksuhimule! Kui lihtne on jääda mineviku vangitorni. Veelgi enam – kui palju see meid õnnetuks teeb, ilma et me ise taipaksime minevikust lõplikult lahti lasta ja uuesti jalule tõusta.
Minu südamesse pole jäänud vihkamist. Puudub kibe sarkasm. Tõepoolest – valges öös ei kuku käod. Ma olen andestanud. Talle. Endale. Kõigile asjaosalistele.
Ja nii kuradi hea tunne on olla ilma sõnnikukoormata selja taga!
Kas sa mängid aumeeste mängu?
Olen olnud Vanem Naine siis, kui olin kakskümmend viis. Olen olnud Noor Tüdruk samas eas. Kui loen ajakirjadest lugusid vanusevahest, mõtlen ikka: see pole iga, mis loeb. See on keemia. Täiuslikkuse tunne, mis saab tekkida kahe inimese vahel. Vajame enda kõrvale kedagi, kes paneb meid tundma elusana. Annab usku edasi minna. Vahel suudavad leegi tekitada ka olulise vanusevahega Teised. Selles pole midagi erakordset. See paistab vaid rohkem välja.
Mingil ajal olin kummalises seisus. Olin noor ja rahutu. Ma ei otsinud armastust. Otsisin iseennast. See polnud eesmärk omaette. Lihtsalt kujunes nii.
Mu elus oli 19aastane vene poiss, kellega veetsin tihti vabu õhtuid ja nädalavahetusi. Ta oli ütlemata kena, südamlik ja heatahtlik. Paljas nagu püksinööp. Mis mind nii tema poole kiskus? Olime koos alati siis, kui hinge hiilis tühjus. Ta ei esitanud kunagi küsimusi, ei süüdistanud, ei heitnud ette. Lihtsalt oli lahke, hooliv, tähelepanelik. Olemas. Peaaegu alati vastas telefonis küsimusele: “Mis teed ja kus oled?” “Tak prosto, v parke, igraju na gitare.” Kohtusime ja läksime minu kulul peole. Hommikul jooksis ta jalgpallitrenni ja tõmbas käega läbi mu juuste: “Tõ krassivaja kak skazka.”
Vahel ta küsis: “Mida sa minus näed, mul pole sulle midagi pakkuda?” Ometi andis just tema mu hingele nii palju lohutust. Olin tema jaoks see, kes ma enda jaoks veel polnud – Naine. Ilus, kaunis, äge. Tema õpetas mulle oskust tunda rõõmu eimillestki. Tänu temale sain alati jõudu edasi minna. Ta oli nii süüdimatult elurõõmus. Mina olin tema jaoks omakorda see, kellega võis kartmatult õrn ja soe olla, avastada endas mehelikku poolt. Mis siin vanus luges?
Kui ära kolisin, kinkisin talle uued kitarrikeeled ja soovisin südamest head. Tema rikkumatus ja süütus aitas mul säilitada usku ilusasse ja heasse.
Toona kohtusin tihti ka ühe vanema mehega. See on väga rumal üldistus, et noored naised otsivad vaid pirakat tengelpunga. Võib-olla meeldisid mulle vanemad mehed seepärast, et olen enamiku elust isata kasvanud? Nendes nägin ma alati autoriteeti, sain kindlustunnet. Ja ma ei ole peaaegu kunagi valikutes eksinud.
Temaga kohtusin teatris. Vastupidi mu noorele sõbrale oli tema vägagi kindlustatud. Tal oli pere, täiskasvanud lapsed. Me sõlmisime vaikiva kokkuleppe, mis kehtis lõpuni välja. Mina ei sekku ja tema ei sekku. Oleme koos nii kaua, kui on hea. Veetsime suurepäraselt aega.
Tal polnud iial rahast kahju ja talle sobis vaid parim. Meil oli hingepõhjani minevaid vestlusi ja arutelusid vahel hommikuni. Just tema õpetas mulle selgeks elu põhireeglid. Kui tahad Mängu astuda, tee see endale kõigepealt selgeks. Sisemine ilu on oluline, aga keegi ei näe seda, kui pakend ei kutsu. Ole aus iseenda vastu ja julge lõpetada, kui tunned, et pole šansse võiduks. Naudi mängu võlu. Ära kuritarvita kunagi kellegi hinge. Kui see juhtub kogemata, palu südamest andestust ja tee selle heastamiseks nii palju kui võimalik. Meil polnud seksuaalsuhet, erootiline fluidum aga hõljus õhus kogu aeg. Just tema ütles ikka ja jälle: “Ära riku kõike ilusat.”
Ta pakkus turvatunnet, mida mul nii väga vajaka oli. Käisime restoranides, kunstinäitustel. Jalutasime, olime. Mõnikord harva muutus ta kurvaks. Nägin, et tal oli raske. Vaid üks kord kogu tutvuse ajal ütles: “Oleks ma seitseteist aastat noorem!” Toona ma ei saanud aru, miks. Aga ta ütles, et ühel päeval ma taipan. Ja ma mõistsingi. Ta mängis aumeeste mängu.
Me vajasime teineteist. Ta oli Mees. Olin tema jaoks seesama kitarriga unistaja pargis. Tema puhul mõtlesin mina: mida ta minus küll näeb? Nüüd tean. Seda, mida mina nägin oma noores sõbras.
Ka samaealistel inimestel juhtub suhtes, et mängitakse koos valedel põhjustel. Ealise vahega tuleb see lihtsalt jõulisemates toonides välja. Inimesed on ikka üksteist ära kasutanud ja teevad seda ka edaspidi.
Minul vedas, sattusin õige laua taha mängima. Tookord. Olen olnud ka kaotaja. Olen haledalt tünga saanud. Viga polnud alati lepetes, mis ei kehtinud. Ma ei osanud oodata jokkerit. Õnneks vähemalt tahtlikult pole kellegagi ise sohki sobitanud.
Kas sina oled oma suhtes reeglid paika pannud kohe alguses? Jaganud õiglaselt kaardid? Hoidnud lubatust kinni? Mida teha siis, kui mäng võtab teise pöörde? Jääda aumeheks, tunnistada oma läbikukkumist või püüda teist alatult üle kavaldada? Loota, et kaotuse korral on võimalus alustada uuesti, targemana? Koos?
Mõtle oma praegusele seisule. Kas kaardid on õiglaselt jagatud? Tead reegleid?
Mängid aumeeste mängu?
Armastuse aeg
Meil