Oskasin ma siis pikisilmi oodatud vaba aega ja üksiolemist nautida? Muidugi mitte. Kui oled järsku iseendaga, siis on see sama ootamatu nagu Eesti võit Eurovisioonil. Olin pool tundi päikest võtnud ja lugenud läbi esimesed leheküljed, kui tundsin, et igav on. Vaatasin ringi ‒ tühjus. Võtsin aerud ja läksin vanaema paadiga sõitma. Aerutasin, siis tuli sääseparv. Panin mõlad paati ja loksusin. Külm hakkas. Takerdusin kõrkjatesse. Polnud jaksu paati lahti lükata, pidin hüppama kõhuni mutta. Issand, kaanid! Lõpuks paadis tagasi olles kirusin: pidin ma siia üldse tulema!
Jõudsin tuppa üsna väsinuna. Mudane käterätt lontis kotis ja tuju ei-tea-kuhu kadunud. Vanaema ootas heeringa ja keedetud kartulitega. Aitäh, aga praegu pole aega! Pidin ju veel tänase päevaga jõudma selle raamatu läbi lugeda. Homseks oli plaan vaarikale minna. Ja siis veel need rohimata peenrad! Kust ma selle aja võtan?
Olin õhtul voodis, kui taipasin. Ma ei tulnud siiagi ju päriselt puhkama. Ikka sama mudeli järgi: aja planeerimine kellast kellani. Söön hommikust. Kella kümnest aitan tööd teha. Kaheteistkümnest üheni võtan päikest. Kolmest neljani olen. Viiest seitsmeni vestlus vanaemaga.
Ajuvaba.
Lülitasin telefoni sisse tagasi. Oli saabunud üks sõnum. Keegi juba tundis minust puudust! Aga see oli teade Sportlandi klientidele. Hinnaalandus –20 %.
Kas nii ma siis oma puhkust veeta kavatsengi? Kindlasti mitte. Helistasin paarile sõbrale kutsega homme autole hääled sisse panna ja ujumisriided kaasa võtta. Nad tulidki.
Järgmise nädala veetsime kõige mõnusamal moel. Iga päev võttis meie paadiköks Laine suuna allapoole jõge, spinningud vees taga lohisemas. Vahepeal tegime peatuse, et käia aleviku poes. Õhtuti istusime vanaisa meisterdatud Puupaku baaris metsa all. Kuum saun ja kapaga läigatatud vesi kerisel.
Mõni õhtu kõlasid kilked ja naerupahvakud kuni hommikuse päikeseni välja. Mis siis. Kuskile polnud kiiret. Kui linna tagasi sõitsime, olid vanaema kartulivaod stiilipuhtalt puhtaks rohitud. Tema ise õnnelik ja hingel olnud jutud jagatud. Kõik toimus plaanipäratult, aga ütlemata nautimisväärse kulgemisega.
Olen pikka aega oma elus olnud kui vabanemislootuseta vang. Kui tekkis arusaam sellest, kui palju on iseenda mõtlemises kinni, läksid justkui kambriuksed lahti: sa oled vaba! Esimese hooga ei teadnudki mina, kõigele käega löönu, mida ette võtta. Peas oli vaid arusaam: nüüd saan kõike teha, mida tahan. Kõike!
Kujutad seda tunnet ette? Et oled pimedas, loetud ruutmeetritel, ja järsku päikese käes. Linnud laulavad sarapikus ja ise seisad tohmaka näoga eluga silmitsi. Usun, et paar esimest momenti ei oskaks keegi midagi teha. Hakata jooksma? Astuda esimesed arglikud sammud, olles varitsevaks ohuks valmis? Seista nagu puukuju edasi? See on olemise täiesti talumatu kergus.
Ma unistasin kaua enda ajast, aru saamata, mida see tegelikult tähendab. Kõlab kui trendilause “Mul pole aega”. Ometi, tähtsate asjade jaoks on ju alati. Pigem on küsimus selles, mis päriselt oluline. Peame kuidagi vastu, küll tuleb aeg iseendale? Kunagi. Ükskord. Ehk?
Ma ei õhuta kedagi üles jätma igapäevakohustusi sinnapaika. On tõesti asju, mida peab tegema selleks, et saaks ühel hetkel mõnusalt ja pingeta juhtme välja tõmmata. Aga kas proportsioonid kohustuste ja soovide vahel on ikka paigas? See on ju sinu enda valik, ära unusta.
Sinu enda määrata on, millele väärtuslikku aega ja energiat paned. Mõne jaoks pole pere ja lapsed ja Tema Ise kõige olulisemad. Igaühel on oma See Kõige Kõigem. Tee endale üks mõnus kuum jook. Peatu korraks. Mis on sinu õnnelik olemise viis? Millele kohustuste kõrval igas päevas kas või hetk leida või sentimeetrine samm lähemale astuda?
Kui on selge olulisim, püüa aru saada viisist, kuidas soovitut saada. Leia midagi nautimisväärset ka teekonnas, mis selleni viib. Et saaks hiljem tõeliselt õnnelik olla päris hetkedes. Kõigil meil on päevas aega kakskümmend neli tundi. Kaugeltki kõik ei torma sellegipoolest.
Kuhu sina siis kiirustad?
Valges öös ei kuku käod
Ma pole end kunagi pidanud inimeseks, kes keerab teise põse ette, kui teda tabab ülekohtu hoop. Proovin põhjustest teadlikult ja objektiivselt aru saada. On tee selleni olnud kerge? Kindlasti mitte.
Kui perre sünnib laps, muutub kõik. See, mis oli enne tavapärane, enam ei kehti. Mis on nüüd, vajab harjumist. Lootusega südames: ehk kunagi jälle oleme need, kes varem.
Mul polnud raseduse ajal iiveldusi, depressiivseid lisakilosid, liigseid sentimeetreid kätel ega tagumikul. Mees hoolis, oli uhke. Kaks nädalat enne sünnitust nägin välja justkui naine, kes on võimlemispalli alla neelanud. Kümme päeva pärast sünnitust tõmbasin jälle jalga teksad nr 26. Kõik oli hästi. Suured muutused tulid hoopis tütre sünni järel.
Olin juba poolteist aastat olnud kodune, kui mõistsin, et sellest, mis oli kunagi paarisuhe, on saanud ühemeherakend. Mõlemale poolele. Vedasime vaikselt, kuid kindlalt. Väga erinevates suundades. Mis siis ometi nii valesti läks?
Ma armastasin oma abikaasat väga. Kõigest hoolimata. Mul polnud tema jaoks millestki kahju. Kõlab klišeena, mis siis. Ma ei oleks osanudki teisiti. Aga sellest alati ei piisa.
Ühel hetkel oli kogu senine maailm Laps. Mähkmed, loetud tunnid. Polnud aega endagi jaoks, muust rääkimata. Kui varem tegime peaaegu kõike koos ‒ käisime nädalalõppudel üle Eesti, vahel hotellides, spaades, vahel lihtsalt kala püüdmas, teinekord kaisus teleka ees ‒, siis nüüd olin kodus. Üksi. Peas päevakava ja varastatud hetked duši all.
Mehele jäid ikka omad käimised, peod ja sõbrad. Alguses olime koos paljudel päevastel üritustel, siis osal neist. Lõpuks väga harva üldse kuskil. Temal oli vaja. Mina ei saanud. Helena oli nii väike, et ma ei usaldanud teda ka kellegi hoolde jätta. Andsin rinda aasta ja kolme kuuni. Algne plaan oli vähem. Läks teisiti. Esimest korda käisin pärast rasestumist väljas siis, kui laps oli kaheksakuune. Kaheks tunniks.
Meie kirglikud ööd said meenutusteks. Üksi õhtusöögi söömine harjumuseks. Lisaks küsimused: kus sa oled kell üksteist laupäeva hommikul? Ja kui lõpuks saabusid, siis ei lugenud, et tulid sõbrad. Oli see ja see. Ootamine ja pettumus olid liiga suured, et hommikukohviga tervitada. Pigem oleks visanud näkku.
Sa ju lubasid.
Ma enda arust nii väga olin. Tegin ei vähemat kui kõik. Ometi vimm aina kasvas. Miks sa ei näe? Miks sa ei hooli? Triikisin sirgeks särgid, millega läksid uuele õhtule vastu. Lootsin südames – see kõik on mööduv. Ei olnud. Riputasin riidepuule abikaasa pluusid, kuid varruka vahele jäid solvumise kortsud. Kaugenesime teineteisest. Mina kahtlesin ja kahtlustasin. Tema vaikis ja läks. Elasin koos mehega ja olin kahe lapsega. Üks neist vere järgi minu. Teine südame järgi niisamuti. Hinges kallid mõlemad.
Tunnistan, minus polnud jõudu, oskust ja tarkust suhte hoidmiseks. Ja alati polegi selles asi. Tangot tantsitakse ikka kahekesi, eks? Ka piimalõhnaliste riietega tahtsin olla ilus, märkamist väärt. Mitte ainuüksi koduhoidja, majapidajanna. Tahtsin olla armastatud, imetletud. Naine.
Ega mehelgi kerge olnud. Ka tema otsis kohta, kus leiaks mõistmist ja lohutust. Sõbrakätt ja lahket sõna. Mina pakkusin vaid etteheiteid suurel kandikul.
Ühel hetkel ei suutnud enam olla konkurentsis, räsituna igapäevamuredest. Mis naine ma ikka olla sain, kui ainus, mida tulle heita, olid enesehaletsuse halud?
Nüüd ma ehk olen targem?
Olen alati hinnanud iga inimese privaatsust. Õigust oma hetkedele. Oma asjadele. Kui aga oled armukadedusest