Kahe nädala pärast aga olin rätsepa juures. Tokkroos oli puugi loo hoopis unustanud ning küsis, et mis sul, Silver, ka asja oli? „Kuidas nii,” ütlesin, „tulin oma looma järele!” Tokkroos aga hakkas koledasti oigama, et pea valutada, et ilm polla puugi tegemiseks põrmugi soodus, et tarvilisest materjalist olla parajasti puudus. Kui aga ma põrmugi järele ei jätnud, läks ta sootumalt pahaseks ning ütles, et hea küll, sina pead endale puugi saama! Aga kolme asja pead sa väga meeles pidama: koju sõites ei tohi sa milgi tingimusel tagasi vaadata, kuradi nime ei tohi nimetada ning halba lehka ei tohi ka lasta. Kui sa neid tingimusi ei täida, võib õnnetus juhtuda. Alles koju jõudes võid puugi vankrilt maha võtta ja teda vaadata. Nüüd aga istu vankrisse ja oota!
Istusin siis vankrisse ja ootasin. Varsti tuligi rätsep, hoidis midagi põlle all ning pani selle vankri pärale. „Sõida nüüd,” ütles ta jumalagajätuks, „aga pea meeles, mis ma sulle rääkisin!”
Sõidan siis kodu poole, ise õnnelik ja rõõmus. Ehitan ise igasuguseid plaane, et kuidas nüüd elama hakkan ning missugust tööd puugile muretsen. Kui aga olin versta viis ära sõitnud, tunnen äkki kärsahaisu. Mõtlen, et mis see küll peaks tähendama, ajab puuk suitsu või on midagi juhtunud? Et tagasi vaadata ei tohi, kihutan edasi. Kuid saan vaevalt verst edasi sõita, kui tunnen, et mu selg puha põleb. Hüppan siis vankrist maha ning näen: vankri pära üleni leekides, põhk põlenud, kott tuld täis, ka kuub seljas on kõrbenud. Katsun siis veel päästa, mis päästa on, ise koledasti vandudes ja rätsepat siunates. Oota sa mul, suur sunnik, või põlevaid süsi on ladunud mu vankrisse! Säärast ristirahva narrimist ei jäta ma, söögu mind kas või tuhat puuki ja vana sarviline ise!
Mõni päev hiljem, kui mul Lagrikülla jälle asja, lähen Tokkroosi juurde. Juba kaugelt mind silmates jookseb vastu ning küsib lõbusalt: „Noh, Silver, oled sa puugiga rahul?” „Kuule, kõrilõikaja,” hüüan, „mis pagana narrimine see oli?”
„Kuidas nii?” küsib Tokkroos hämmastusega.
„Aga nii,” vastan, „et põlevad söed oled mulle vankrisse pannud! Et narrinud oled mind nagu mõnd pudulojust, mõnd rumalat tõhku või midagi sarnast!”
„Ei,” hüüab rätsep veenvalt, „seda ma küll pole teinud! Või arvad sina, Silver, et mina sind, head ja ausat inimest, sedaviisi tüssata võisin? Häbi peaks sul olema sõpra säärases sigaduses kahtlustada. Viga peab peituma mujal. Ütle, kas sa kuradi nime kordagi suhu ei võtnud?”
– „Ei,” vastasin kindlalt. – „Aga kas sa üle õla tagasi ei vaadanud?”
– „Ei,” lausun, „vaatasin alles siis, kui vanker juba üleni oli leekides.”
– „Aga kas sa paha lehka ka ei lasknud?” päris Tokkroos. – „Ei, ka seda vist mitte; kui ehk juhtus, siis õige, õige natukene!” vastan.
„Noh, seal on, noh, seal on!” hakkas rätsep kisendama ning keerles minu ümber kui vurr. „Sa igavene loll, sa neetud sunnik, mida oled sa teinud!” karjus ta, järjest ikka vihasemaks saades. „Häbi oled sa mulle teinud, oma õnne oled sa nahka pannud – ning sinuga ei taha ma enam mingisugust tegemist teha. Söögu sind susi ning neelaku tont, head päeva!” Ning rätsep tõmbas mu nina alt ukse kinni. Hiljem olen tihti mõtelnud,” lõpetas Kudisiim jutustuse, „kas oli Tokkroos õiglane ja aus inimene või lihtne petis ning nadikael.”
Nähtavasti sünnitab puugi lugu veel praegu vanale metsavahile tuska ning kibedust, ta võtab seinalt püssi ning komberdab kiiresti välja.
„Vaatan, ehk juhtub mõni lind,” lausub ta süngelt.
„On inimesi, kes ei usu puukidesse,” lausub Loki äkki, „isegi seda nad ei usu, et haldjad on olemas, ütlevad seda suureks loriks! Küll on naljakad!”
Ning korraga lööb veri ta palgesse, ta kohmetab, on arg ja peidab häbelikult silmi.
„Inimesed on rumalad, Loki!” lausus Nipernaadi julgustavalt. „Midagi ei usu nad, midagi ei tea nad. Ainult seda võtavad heaks, mis laseb käega katsuda, ning usuvad seda, mis kõlbab suhu pista. Oh Issanda vägi, või mul endal vähe on tulnud maadelda puukidega või asju ajada haldjatega! Mine aga räägi sellest mõnele lollile – ta saab naerukrambi või arvab sind hullu olevat.”
Ta sattus hoogu ning lausus:
„Tõesti, Loki, kui ma nõnda sind vaatan, jõuan ikka kindlamale ja kindlamale otsusele, et pean sulle annetama ühe puugi. Mul on neid kodus terve tosin, vilistavad ja pladistavad teised kui papagoid puuris. Ütleme nii: ühe isase ja ühe emase, et nad tulevikus sigineksid ning et neid saaks palju kui rohutirtsuparvi. Kujutle vaid, Loki, kuidas viissada, ei, kuidas tuhat puuki ringlevad õhus, igaühe nokas midagi head sinu jaoks. Kuidas nad künnavad, külvavad ning lõikavad vilja, kuidas kaevavad mulda ning kuivatavad soid, karjatsevad pudulojuseid ning käivad karujahil, ehitavad maju ning hoiavad lapsi. Kõik kohad on täis nende tuld ning õhk lehkab tõrva ja suitsu järele. Väike Loki aga on kui kuninganna nende keskel, käsutada tuhat sõnakuulelikku orja!”
„Puugid ei sigine mitte, puugid on kätetöö,” lausus Loki arglikult vahele.
„Tõesti?” imestas Nipernaadi. „Kuidas pole ma seda veel tähele pannud? Ja mina arvasin, et kui kord koju tagasi jõuan, on mul neid loomi tosina asemel terve sada! Küll on naljakas. Noh, hea küll, arvan, et Lokil aitab esialgu kahestki, pole ju siin nii palju tööd. Kõige esiti on tarvis muretseda üks mullikas, üks seapõrsas, siis hurtsik tahab parandust.”
Ta võttis tütarlapse käest ning ütles:
„Vaeseke, kuidas oled sa elanud siin oma päevad? Talvel, kui tuuled undavad üle metsade, võib su hurtsik esimese puhanguga kokku langeda. Kas pole sul igav siin, kui üle metsade ja soode visatakse jäised sillad ning lumehangedes takerdavad vaid hundid ja näljased varesed? Pole sul sõpru ega ole sul inimesi – isa üksi ning seegi ei taipa enam nooruse vallatusi ja kirgesid. Kasvad kui puu lagedal väljal, ei kellegi poole ole sirutada oksi. Sul on pehmed käed ning soe süda, kuid su käte pehmus jääb sulle enesele ning südame soojust pole kellelegi näidata. Ah, Loki, peaksin vist ise kolima siia, et olla sulle sõbraks ja seltsiliseks. Ehk peaksid sõitma minuga kaasa ning ma näitaksin sulle maailma, missugust pole veel keegi näinud. On tõsi, et maailm on halb ja jälk ning elab kirest, patust ja võltsist, kuid ma arvan nõnda, et miks peaksin seda näitama Lokile? Tahaksin, et jääksid võõraks elule, et elaksid neist unenägudest, mis tekkisid siin metsades, ning et ükski hammas ei riivaks sind valusalt.”
„Hea küll,” ütles ta järsku, „miks räägime sellest.” Ta püüdis olla tõsine ning külm, kuid ei leidnud enam sõnu. Loki ei tõstnud kordagi silmi, ta õhetas ning värises. Nii polnud temaga veel keegi rääkinud. Silver Kudisiim tuli tagasi, võttis püssi õlalt ning hädaldas:
„Ei näe enam, silmad ei seleta, kus sa sedaviisi lindu saad.”
„Oota,” lausus Nipernaadi naeratades, „kui lubad, siis lähen mina omakorda.” Kui ta aga püssi võttis ning välja läks, tuli ka Loki tema järel, rippudes ta küljes kui ripats uuriketil.
Nipernaadi ei sõitnud minema, ei sel ega järgmisel päeval. Tal oli korraga teisi toimetusi ja asjaajamisi, mis võtsid kogu ta aja. Hommikust hilja õhtuni oli ta tegevuses Kudisiimu hurtsiku parandamisega, paikas katust, vahetas sarikaid ja pennipuid, isegi ahju seadis ta korda. Vana Kudisiim vaatas ja imestas, kuid ei julgenud midagi lausuda. „Ega see head tähenda,” kordas ta enesele, „ega see tõesti head tähenda!” Ta kutsus Loki kõrvale, raputas pead ning küsis tütrelt murelikult, mis kavatsused tol parvepoisil siin olevat. Loki vaid naeris ja laotas käsi.
Õhtul aga võttis Nipernaadi kandle, jooksis jõe äärde, mängis, laulis ning rääkis Lokile:
„Kas tead, Loki,” ütles ta, „kui ühel armsal tütarlapsel on korralik hurtsik, siis ei või seda kuidagi olla, et ta sinna kauemaks üksinda jääks. Küllap