Lohevõitluse turniir oli Afganistanis vana talvine traditsioon. See algas võitluspäeva varahommikul ega lõppenud enne, kui taevasse oli jäänud üksainus – võitnud – lohe; mäletan, et ühel aastal kestis võitlus veel pärast päikeseloojangutki. Inimesed kogunesid kõnniteedele ja katustele, et oma lapsi ergutada. Tänavad olid täis lohevõitlejaid, kes nõksutasid ja sikutasid nööre, heitsid kõõrdpilke taevasse, püüdes saada sellist asendit, et saaks läbi lõigata vastase nööri. Igal lohevõitlejal oli abiline – minul Hassan –, kes hoidis pooli ja söötis nööri.
Kord rääkis üks lontrusest india poiss, kelle perekond oli hiljaaegu naabrusse kolinud, et tema kodulinnas on lohevõitlusel ranged reeglid ja piirangud. „Sa pead mängima kindlal alal ja pead seisma tuule suhtes õige nurga all,” rääkis ta uhkelt. „Ja sa ei tohi klaasnööri tegemiseks kasutada alumiiniumit.”
Vaatasime Hassaniga teineteisele otsa. Kiidukukk. See india poiss õpib õige pea, mida britid olid õppinud juba varem sel sajandil ja mida venelased lõpuks ära õppisid 1980. aastate lõpus: afgaanid on sõltumatud inimesed. Nad peavad kalliks tavasid, kuid jälestavad reegleid. Ja sama oli lohevõitlusega. Reeglid olid lihtsad: polnud mingeid reegleid. Lennuta oma lohet. Too vastased alla. Edu sulle.
Kuid see polnud kaugeltki kõik. Tõeline lõbu algas siis, kui lohe oli alla toodud. Siis tulid mängu lohejooksjad, poisid, kes jahtisid tuules triivivat lohet, kuni see spiraali mööda mõnel põllul alla tuli, kellegi aeda, puu otsa või katuseharjale laskus. Jaht kujunes üsnagi metsikuks: terved lohejooksjate hordid tormlesid tänavatel, tõuklesid üksteisest mööda nagu need Hispaania inimesed, kellest olin kunagi lugenud, kuidas nad härgade eest ära jooksevad. Ühel aastal oli naabripoiss männi otsa lohe järele roninud. Oks aga murdus ta raskuse all ja ta kukkus kümne meetri kõrguselt maha. Murdis selgroo ega saanud enam kunagi käia. Kuid ta kukkus alla, lohe ikka veel käes. Ja kui lohejooksjal olid käed juba lohe peal, ei tohtinud mitte keegi seda temalt ära võtta. See polnud reegel. See oli tava.
Lohejooksjate jaoks oli taliturniiri kõige ihaldatum auhind viimasena allakukkunud lohe. See oli autrofee, midagi, mida sai kinnitada korstnale, et külalised seda imetleksid. Kui taevas oli lohedest puhas ja ainult kaks viimast üles jäänud, oli iga lohe jooksja valmis võimaluseks, et just tema saab tolle auhinnalohe. Ta seadis end kohta, kus arvas saavat parima stardi. Pingul lihased olid valmis tööle asuma. Kaelad kõverdusid. Silmad olid pilukil. Tekkis kaklusi. Ja kui viimane lohe oli maha langenud, läks päris põrgu lahti.
Aastate jooksul olin näinud paljusid poisse lohejooksu tegemas. Kuid Hassan oli kindlasti parim lohejooksja, keda olen kunagi näinud. See oli peaaegu üleloomulik, kuidas ta alati jõudis lohe maandumiskohale enne, kui lohe tegelikult maandus, nagu oleks tal olnud mingi sisemine kompass.
Mäletan ühte lauspilves talvepäeva. Tegime Hassaniga lohejooksu. Ma tormasin tema järel läbi naaberkvartalite, hüppasin üle rentslite, kihutasin mööda kitsaid tänavaid. Olin aasta vanem kui Hassan, aga Hassan jooksis kiiremini ja mina hakkasin maha jääma.
„Hassan! Oota!” karjusin, ise lõõtsutav ja raevunud.
Ta keeras korraks ümber, viipas käega. „Seda teed!” hõikas ta enne järjekordse nurga taha kadumist. Vaatasin üles ja nägin, et suund, kuhu jooksime, oli vastupidine sellega, kuhu üks lohedest triivis.
„Me kaotame selle! Me läheme vale teed!” karjusin.
„Usalda mind!” kuulsin teda eespool hüüdvat. Jõudsin nurgani ja nägin Hassanit edasi lidumas, pea maas, heitmata pilkugi taevasse, särk seljal higist märg. Komistasin kivi otsa ja kukkusin – ma polnud Hassanist ainult aeglasem, vaid ka kohmakam; kadestasin alati tema loomupärast osavust. Kui ma jälle püsti sain, nägin hetkeks Hassanit, kes kadus ümber järgmise tänavanurga. Komberdasin talle järele, kriimustatud põlved tegid haiget.
Nägin, et ta oli jõudnud rööpajälgedega mudasele teele Istiqlali keskkooli lähedal. Ühel pool oli põld, kus suvel kasvas salat, ja teisel pool terve rida hapukirsipuid. Leidsin Hassani istumas ristijalu ühe puu jalamil ja söömas peost kuivatatud mooruspuumarju.
„Mida me siin teeme?” ähkisin, tundes ärritusest iiveldust.
Ta naeratas: „Istu minu juurde, Amir-agaa.”
Vajusin ta kõrvale, heitsin pikali õhukesele lumelaigule ja lõõtsutasin. „Sa raiskad meie aega. Lohe lendas teises suunas, kas sa siis ei näinud?”
Hassan viskas järgmise mooruspuumarja suhu. „Ta tuleb,” sõnas ta. Mina suutsin vaevu hingata, tema häälest ei kostnud aga mingit väsimust.
„Kuidas sa seda tead?” küsisin.
„Ma tean.”
„Kuidas sa saad teada?”
Ta pöördus minu poole. Üksikud higipisarad veeresid üle ta palja kolba. „Kas ma saaksin sulle kunagi valetada, Amir-agaa?”
Äkki ma otsustasin teda veidi õrritada. „Ma ei tea. Kas sa siis ei saaks?”
„Pigem söön muda,” sõnas ta pahasel ilmel.
„Tõsiselt? Ja sa teeksid seda?”
Ta heitis mulle arusaamatu pilgu. „Teeksin mida?”
„Sööksid muda, kui ma sind käsiksin,” sõnasin. Ma teadsin, et olin julm, nagu siis, kui õrritasin teda sellepärast, et ta mõnda sõna ei teadnud. Kuid selles oli midagi lummavat – omamoodi haiglast, selles Hassani narritamises. Umbes midagi niisugust nagu putukate piinamises. Välja arvatud see, et nüüd oli tema sipelgas ja mina hoidsin luupi.
Ta uuris pikka aega mu nägu. Seal me istusime, kaks poissi hapukirsipuu all, kes äkitselt vaatasid, tõeliselt vaatasid teineteist. Ja siis juhtus see jälle: Hassani nägu muutus. Vahest ei ole õige öelda – muutus, mitte päriselt, kuid äkki oli mul tunne, et ma nägin kahte nägu korraga, ühte, mida ma tundsin ja mis oli minu esimene mälestus, ja teist, mis varitses otse pealispinna all. Olin näinud seda ka varem juhtuvat – ja see vapustas mind alati natuke. See lihtsalt ilmus, too teine nägu, sekundi murdosaks, kuid küllalt pikaks ajaks, et jätta mulle häiriva tunde, nagu oleksin seda kuskil ennegi näinud. Siis pilgutas Hassan silmi ja oli jälle tema ise. Seesama Hassan.
„Kui sa käsiksid, sööksin,” sõnas ta lõpuks, vaadates mulle otse silma. Lasin pilgu maha. Tänase päevani on mul raske vaadata otse silma niisugusele inimesele nagu Hassan, inimesele, kes mõtleb täpselt seda, mida ütleb.
„Aga ma mõtlen,” lisas ta, „kas sa tõesti kunagi käsiksid mul niisugust asja teha, Amir-agaa?” Ning nüüd oli ta lihtsalt heitnud minule omaenda väikese testi. Kui mina kavatsesin temaga mängida ja panna proovile tema lojaalsuse, siis mängib ka tema minuga, testides minu ausameelsust.
Soovisin, et ma poleks kogu seda vestlust üldse alustanudki. Sundisin end naeratama. „Ära ole rumal, Hassan. Sa tead, et ma ei teeks seda.”
Hassan vastas minu naeratusele. Välja arvatud see, et tema naeratus ei paistnud sunnituna. „Ma tean,” ütles ta. Ja just nii on asi inimestega, kes mõtlevad täpselt seda, mida ütlevad. Nad arvavad, et kõik teised talitavad samamoodi.
„Siit ta tulebki,” sõnas Hassan taeva poole osutades. Ta tõusis ja astus mõne sammu vasakule. Vaatasin üles ja nägin lohet püstloodis meie poole langemas. Kuulsin jalgade müdinat, hüüdeid, lohejooksjate lähenevat summa. Kuid nad raiskasid ainult aega. Sest Hassan seisis, käsivarred laialt avatud, naeratades, lohet oodates. Ja et Jumala välk – see tähendab, kui Jumal on olemas – lööks mind pimedusega, kui too lohe ei kukkunud täpselt tema väljasirutatud käte vahele.
1975. aasta talvel nägin Hassanit viimast korda lohejooksu tegemas.
Tavaliselt korraldas iga piirkond oma võitluse. Kuid sel aastal kavatseti turniir korraldada minu piirkonnas, Wazīr Akbar Khānis, ja mõned teised piirkonnad – Karteh-Char, Karteh-Parwan, Mekro-Rajan ja Koteh-Sangi – olid kutsutud. Peaaegu kuskil polnud võimalik käia, ilma et oleks kuulnud jutte eesootavast turniirist. Liikus ringi kumu, et tegu on kõige suurema turniiriga viimase