„Kas sa tead, mis see on?” küsis indialane, dr Kumar.
Hassan raputas pead. Ta vaatas abiotsivalt minu poole, aga ma kehitasin õlgu. Teadsin vaid, et kirurgi juurde mindi siis, kui oli pimesoolepõletik. Teadsin seda, sest üks mu klassikaaslane oli eelmisel aastal surnud ja õpetaja oli meile rääkinud, et vanemad olid liiga kaua viivitanud tema kirurgi juurde viimisega. Me mõlemad vaatasime Ali poole, aga tema puhul ei saanud ju kunagi aru. Ta nägu oli ilmetu nagu alati, ehkki tema pilku oli ilmunud mingi mõistmine.
„Oh,” ütles dr Kumar, „minu tööks on korda teha seda, mis on inimese kehal halvasti. Mõnikord nende nägusid.”
„Oh,” sõnas Hassan. Ta vaatas dr Kumarilt Baba otsa ja siis Ali poole. Ta käsi puudutas ülahuult. „Oh,” kordas ta.
„See on ebatavaline kink, ma tean,” ütles Baba. „Ja vahest mitte see, mida sa olid lootnud, kuid see kink jääb igaveseks sinuga.”
„Oh,” ütles Hassan. Ta tõmbas keelega üle huulte. Selitas kurku. „Agaa sahib, kas see… kas see…”
„Ei tee midagi,” sekkus dr Kumar lahkelt naeratades. „See ei tee sulle mitte üks raas haiget. Tegelikult annan sulle rohtu ja pärast ei mäleta sa sellest kõigest enam mitte midagi.”
„Oh,” ütles Hassan ja naeratas kergendust tundes. Igatahes natuke kergendust tundes. „Ma ei kartnud, agaa sahib, ma ainult…” Hassanit sai ju alt tõmmata, aga mind mitte. Mina teadsin, et kui arstid ütlevad, et see ei tee haiget, siis võisid kindel olla, et asi on tõsine. Hirmuga meenutasin oma ümberlõikamist eelmisel aastal. Arst oli minuga samamoodi rääkinud, veennud mind, et see pole üldsegi valus. Aga kui tuimastuse mõju oli öösel hiljem lahtunud, oli mul tunne, nagu oleks keegi surunud punaselt hõõguva söe mu nimmesse. Et Baba ootas mu kümnenda eluaastani, enne kui laskis mind ümber lõigata, on üks neid asju, mida ma talle kunagi andeks ei anna.
Soovisin, et ka minul oleks mingisugune viga, mis tekitaks Babas kaastunnet. See polnud aus. Hassan polnud teinud midagi, et olla väärt Baba kaastunnet, ta oli lihtsalt sündinud selle tobeda jänesemokaga.
Operatsioon läks hästi. Olime kõik veidi vapustatud, kui sidemed esmakordselt ära võeti, aga hoidsime naeratust endist viisi näol, nagu dr Kumar oli meid käskinud. See polnud kerge, sest Hassani ülahuul oli groteskne võrk paistes värskest koest. Ootasin, et Hassan hakkab õudusest nutma, kui õde talle peegli ulatas. Ali hoidis Hassani kätt, sel ajal kui Hassan pikalt ja mõtlikult peeglisse vaatas. Ta pomises midagi. Ma ei saanud aru. Panin oma kõrva ta suu juurde. Ta sosistas uuesti.
„Tašakor.” Tänan.
Siis ta huuled liikusid ja seekord teadsin, mida ta teeb. Ta naeratas. Just niisamuti, nagu ta oli naeratanud oma ema kehast välja tulles.
Aja jooksul paistetus alanes ja haav paranes. Peagi oli see ainult roosa sakiline kriips, mis huulelt ülespoole jooksis. Järgmiseks talveks oli sellest saanud vaid kahvatu arm. Mis oli irooniline. Sest see oli talv, kui Hassan lakkas naeratamast.
KUUS
Igal aastal esimese lume ajal teen just seda: astun varahommikul majast välja, ikka veel pidžaamas, hoides kätega enda ümbert kinni, et soojem oleks. Leian sõidutee, isa auto, müürid, puud, katuseharjad ja mäed kõik kolmekümne sentimeetri paksuse lume alt. Ma naeratan. Taevas on ühegi pilveviiruta ja sinine, lumi nii valge, et silmadel on valus. Topin peotäie värsket lund suhu, kuulatan summutatud vaikust, mida rikub vaid vareste kraaksumine. Kõnnin esitrepist alla, paljajalu, ja kutsun ka Hassani välja vaatama.
Talv oli iga Kabuli poisi lemmikaastaaeg, vähemalt nendele, kelle isa suutis osta korraliku raudahju. Põhjus oli lihtne: koolid olid jäiselt külmal ajal suletud. Talv tähendas minu jaoks lõppu pikkadele jagamistehetele ja Bulgaaria pealinna nimetamisele, ning kolm kuud kestvat kaardimängu ahju ees Hassaniga, tasuta Vene filme teisipäeva hommikuti Cinema Parkis, qurma’d magusatest kaalikatest riisiga lõunaks pärast hommikupoolikul lumememmede ehitamist.
Ja muidugi tuulelohesid. Lohede lennutamist. Ja nende järele jooksmist.
Mõne õnnetu lapse jaoks ei tähendanud talv kooliaasta lõppu. Olid olemas nn vabatahtlikud talvekursused. Ma ei tea ühtki poissi, kes oleks vabatahtlikult neile kursustele läinud; vanemad olid muidugi vabatahtlikud nende eest. Minu õnneks Baba nende hulka ei kuulunud. Mäletan ühte poissi, Ahmadit, kes elas meie lähedal üle tänava. Minu mäletamist mööda oli tema isa vist arst. Ahmadil oli langetõbi ja ta kandis alati villast vesti ning paksude mustade raamidega prille – tema oli üks Assefi regulaarseid ohvreid. Jälgisin oma magamistoa aknast, kuidas nende hazarast teener lükkas sõiduteelt lund, puhastades teed mustale Opelile. Mulle oli tähtis näha, kuidas Ahmad ja tema isa autosse läksid, Ahmad oma villases vestis ja talvemütsiga, koolikott täis raamatuid ja pliiatseid. Ootasin, kuni nad liikuma hakkasid ja siis nurga taha kadusid, seejärel lipsasin flanellpidžaamas tagasi voodisse. Tõmbasin teki lõuani ja vaatasin aknast põhja pool kõrguvaid lumiseid mäetippe. Vaatasin neid, kuni jäin uuesti magama.
Ma armastasin Kabuli talve. Ma armastasin seda, kuidas lumi öösel pehmelt minu akna vastu potsatas, ja seda, kuidas värske lumi minu mustade kummikute all rudises, armastasin malmahju soojust, sel ajal kui tuul kiunus aedades, tänavatel. Eelkõige armastasin talve aga sellepärast, et kui puud külmusid ja jää kattis teed, sulas jää minu ja Baba vahel veidike. Ja põhjuseks olid tuulelohed. Baba ja mina elasime samas majas, kuid erinevates sfäärides. Lohed olid nende sfääride ainus paberõhuke kokkupuutepind.
Igal talvel peeti Kabuli eri rajoonides lohevõitluse turniire. Ja kui sa olid poiss ja elasid Kabulis, oli turniiripäev vaieldamatult kogu külma aastaaja kõrgpunkt. Ma ei saanud turniirieelsel ööl kunagi und. Visklesin küljelt küljele, tegin seinale varjuloomi, istusin pimedas isegi rõdul, tekk ümber mässitud. Tundsin end nagu sõdur, kes üritab enne järgmise päeva suurt lahingut kaevikus und saada. Ja see polnudki tõest nii kaugel. Kabulis oli lohevõitlus tõesti nagu omamoodi sõjapidamine.
Nagu igas sõjas, pidid sa ka selleks lahinguks valmistuma. Mõnda aega tavatsesime Hassaniga tuulelohesid ise ehitada. Hakkasime juba sügisel säästma nädalaraha, lasksime münte väikesesse portselanhobusesse, mille Baba oli kunagi Herātist toonud. Kui talvetuuled hakkasid puhuma ja lumi potsatades langema, võtsime klambri hobuse kõhu all lahti. Läksime turule ja tõime bambust, liimi, nööri ning paberit. Me veetsime iga päev tunde, voolides bambusest õhukesi liistakuid keskosa ja ristpulkade jaoks, lõigates siidpaberit, mida oli vaja kergeks langetamiseks ja taastõstmiseks. Ja siis pidime muidugi tegema omaenda nööri ehk tar’i. Kui lohe oli püss, siis tar, klaasiga kaetud lõikenöör, oli kuul. Me läksime välja aeda ja lasksime kuni sada viiskümmend meetrit nööri libiseda läbi klaasipuru ja liimi. Seejärel riputasime nööri puude vahele kuivama. Järgmisel päeval keerasime lahinguvalmis nööri ümber puust pooli. Selleks ajaks, kui lumi ära sulas ja algasid kevadvihmad, olid igal Kabuli poisil kõigist talvistest lohevõitlustest sõrmedel reetlikud sügavad horisontaalsed armid. Mäletan, kuidas mina ja mu klassikaaslased tavatsesime esimesel koolipäeval punti koguneda ja oma lahinguarme võrrelda. Sisselõiked tegid valu ega paranenud veel paari nädala jooksul, kuid sellest polnud midagi. Need olid mälestused armastatud aastaajast, mis oli liiga kiiresti mööda läinud. Siis puhus klassivanem vilet ja juba me marssisime rivis klassidesse, igatsedes järgmise talve järele, kuigi meid tervitas selle asemel veel ühe pika kooliaasta tont.
Kuid õige pea sai selgeks, et Hassan ja mina olime paremad lohevõitlejad kui lohetegijad. Üks või teine puudus meie kavandis määras alati lohe saatuse. Seepärast hakkas Baba viima meid Saifo juurde lohesid ostma. Saifo oli peaaegu pime vana mees, kes oli elukutselt muutši – kingaparandaja. Kuid ta oli ka linna kõige kuulsam lohemeister, kes töötas tillukeses kuuris Jadeh Maywandil, rahvarohkel tänaval Kabuli jõe mudastest kallastest lõuna pool. Mäletan, et vangikongisuurusesse töötuppa sisenedes pidi kummarduma ja tõstma seejärel