«Aga ma ei maksa kaheksat, ja sellega olgu lõpp!» «Lööme siis autole hääled sisse, me võime koju sõita,» ütles Dick ja ronis aeglaselt kastist alla.Kaht tundi polnud ammugi veel möödunud, kuid «kohalikud» asusid juba liikvele. Nad püüdsid kinni oma muulad ja hakkasid neid saduldama.
Kui mõned peoonid juba niikaugel olid, et muuladele istuda, hüppasid Antonio ja Gonzalo äkki üles, heitsid oma laiad kübarad kõrgele õhku ja kukkusid kiledal häälel laulma:
Eks kanna kuningas mu ande ja miljonär ja president…
Mehed lakkasid otsemaid oma loomade juures askeldamast ja jäid seisma liikumatult nagu sõdurid pärast käsklust. Nad ei olnud seda laulu iialgi kuulnud, vaevatud inimese vaist aga ütles neile kohe, et see on nende laul, et see laul on streigiga, esimese streigiga, mida nad kogesid, niisama tihedalt seotud kui koraal kirikuga. Nad ei teadnud, mida tähendab organisatsioon, mis on klass. Kuid laul vapustas neid, sõnad tabasid nende oleluse hingust. Laul sepistas nad ühtseks pronkspangaks. Neis virgus esimene vargne teadlikkus liitunud proletaarlaste ühise tahte tohutust jõust ja võimsusest.
Kui esimene refrään kordus, laulis juba kogu põld. Mis vahest sündida võiks, kui viimane refrään algab enne soovitud vastust saamata, seda ma teadsin. Olen seda kogenud. Laul, nii ühetooniline ja nii lihtne oma meloodias, kuid nii elastne nagu õhuke teras oma helisevas rütmis, nakatas mind. Ma ei saanud teisiti, hakkasin kaasa ümisema.
«Muidugi! Teie kah!» ütles mister Shine poolpilkavalt, poolmõistvalt. «Ma ju teadsin seda!»
Kui kõlas teine refrään, pöördusid seni sundimatult vabas rühmituses oma muulade juures seisnud mehed üksmeelselt meie suunda, mistõttu laul muutus väljakutsuvaks ja isiklikuks.
Mister Shine lõi käe närvlikult selja taha ja nööpis lahti nahkse revolvritasku, kuid sulges selle kohe uuesti žestiga, mis võis väljendada kohmetust, aga niisama hästi häbi või koguni ükskõiksust.
«Kurat võtku!» karjus ta siis. «That means business, neil näib olevat tõsi taga.»
«Küllap vist,» sõnas Pet mäludes, «ja kui need kord juba minekut on teinud, siis tuleb meil häda näha, et neid jälle tagasi tuua.»
«Hüva!» ütles mister Shine. «Ma maksan kaheksa, aga ainult tänasest alates. Mis makstud, on makstud, seal pole midagi juurde anda. Gales, olge ometi nii kena ja kutsuge mehed siia!»
Hõikasin ja kogusin kogu jõugu kokku.
«Noh, mis nüüd?» küsisid mehed, kui nad kaalule küllalt lähedaie jõudsid.
«Niisiis, olgu!» ütles mister Shine pooleldi vihaselt, pooleldi üleolevalt. «Maksan teile kilo eest kaheksa, aga…»
Antonio ei lasknud tal lõpetada:
«Ja juba kogutud kilode eest?»
«… maksan kaks sentaavot juurde. Nüüd aga käbedasti tööle pihta, et me kogu selle krempli veel kuivalt kätte saaksime.»
«Hurraa, mister Shine!» röökis Abraham.
«Pea lõuad, neetud pigilõust, sinult pole midagi küsitud!» karjus farmer raevukalt.
«Aga mis ma nüüd teiega peale hakkan, Gales?» ütles ta siis minule. «Teie saate juba kaheksa.»
«Jah,» ütlesin. «Mina jään pika ninaga, mister Shine.»
«Seda ei tohiks olla. Ühe mehe puhul pole see mulle tähtiski. Ja kuna olete valge, ainus valge, peate saama kiimme.»
«Ühes juurdemaksuga?»
«Ühes juurdemaksuga! Olen fair businessman. Mis te nüüd veel ringi vahite? Katsuge, et tööle saate! Oleme, jumal hoidku, peaaegu terve tunni täitsa maha lobanud. Aga just selle tunni võrra võib vihm meile varem kaela tulla. Selle tõmban ma maha teilt mõlemalt sänikaelalt, võite kas või mürki võtta!» paiskas ta poegadele, kes parajasti asusid kaalu uuesti üles seadma.
10
Nii kestis siis tormamine järgmised paar-kolm nädalat edasi. Ilma eriliste sündmusteta. Päevast päeva traavijooks, töö, jooks, toiduvalmistamine, magamine, traav, töö. Kui ma ühel pärastlõunal põllult koju tulin, läksin missis Shine’i juurde ja küsisin temalt, kas ta müüks või laenaks pühapäevani mulle kilo pekki, kuna olin unustanud seda tuua lasta.
«Võite saada, Gales, sularahas või tagasiandmisega, just nagu soovite.»
«Hästi,» ütlesin, «olgu siis maksu eest. Mister Shine võib selle laupäeval mulle arvesse panna.»
Kui ta parajasti pekki kaalus, jõudis mister Shine linnast tagasi. Ta oli toonud posti ja ostnud mõningaid tarbeasju.
«Seal te oletegi nagu kutsutud, Gales!» ütles ta tuppa astudes. «Mul on teile uudis».
«Mulle? Kust see küll peaks tulema?»
«Otse linnast. Poes kohtasin 97-nda campi mänädzeri. Ta istus seal ja jõi õlut, pudeli pudeli järel. Mees oli suures hädas. Nende campis oli juhtunud väike õnnetus. Kaheksaliste torude vahetamisel kümnelistega põikas üks toru kõrvale ja vigastas sandisti ühe puurija paremat kätt, sest keegi indiaanlane ei pannud jällegi tähele ega haaranud õigeaegselt torust kinni. Puurija on tubli, kogenud ja usaldusväärne mees, keda nad ei taha ära lasta. Nüüd otsitakse head asendajat kolmeks kuni neljaks nädalaks. Nii kaua läheb küll aega, enne kui mees jälle töötada saab. Aga just praegu on nad täbaras olukorras. On jõudnud seitsmesaja jala sügavusse, savikihti, ja kui nüüd ühtki head töömeest ei leidu, võib juhtuda, et puurimine läheb kõverdi. Noh, ja mida see tähendab, mihukesi sekeldusi, ajakadusid ja kulusid see põhjustab, seda teate isegi, olete ju õliväljadel töötanud. See annab alati lopsu puurijatele, tooldresserile, mõnikord kogu campile.»
«Tean,» vastasin. «Midagi säärast võib juhtuda isegi kõige osavama mehega, ole kui hoolikas tahes. Üksainus kivi, mille kurat on visanud just sinna, kus seda kõige vähem võiks oodata, võib kakskümmend tuhat dollarit maksma minna.»
«Väga võimalik, mina ei taipa sellest midagi,» lausus mister Shine. «Nüüd on mänädzer mures, mis ta tegema peaks. Uhe vahetuse on ta juba ise puurinud, kuid kaua see kesta ei või. Kui ta nüüd kompaniile telegrafeerib, läheb ikkagi oma kolm-neli päeva, enne kui ta mehe siia saab. Ja kas ta saab just säärase mehe, nagu vaja, seda ei tea ta kah. Sest tubli tööjõud ei võta midagi vastu kolmeks nädalaks, kui ta selle tõttu võib ehk käest lasta teise koha, mis on kindel kuueks kuuks. Ütlesin siis mänädzerile: «Well.» Ütlesin: «Teie olete just mees, keda ootasin, mister Beales.»»
«Aga ma ei mõista ikka veel, mis minul sellega õieti peaks tegemist olema,» sõnasin.
«Kannatage ometi, Gales, kohe kuulete. Kolme, kõige enam nelja päeva pärast on meie puuvill koristatud. Mida te siis peale hakkate?»
«Seda ma praegu veel ei tea. Ma võin niisama hästi nii põhja kui lõunasse, niisama hõlpsasti itta kui läände minna. Õigupoolest mõtlesin Guatemaalasse, Kostariikasse ja Panamasse põigata. Vahest koguni Kolumbiasse. Seal olevat õliga lõöki laialt.»
«Top!» ütles mister Shine. «Eks minagi mõelnud, et teile on ükspuha; Guatemaalasse ja kõigisse teistesse kolgastesse jõuate aga ikka veel küllalt õigel ajal. Niiviisi ütlesingi mänädzerile: «Well.» Ütlesin: «Teid ma just ootasin. Mul on seal üks fellow, üks puuvillanoppija, üks valge mees, valge niihästi näolt kui maniski alt, poiss, kes teie kuradima puurimisega kõige hullemas pasaski toime tuleb.» Noh, kui tahetakse midagi kätte saada, tuleb ju natuke kah liialdada, Gales. Niisiis, ütlesin, mister Beales, saadan selle mehe siia. Mis te nüüd kostate, poiss, ah? Kas pole peenelt tehtud? Minge homme juba varakult store’i. Storekeeper tunneb teed campi ja võib teile informatsiooni anda. Kella viieks pärast lõunat olete juba campis ja võite kohe süüa saada.»
Söögivõimalus oli igatahes ahvatlev.
«Ega sellestki suurt kahju ole, kui töö seal teile