Maja ette tegime laagritule, millele lähedane võsa piiramatul hulgal sööta andis. Üsna uduse lootusega, et lähema kolme nädala jooksul vahest sadada võib, pesime end kõigepealt ühes vanas gasoliininõus. Kolm päeva polnud me vett ihule saanud.
Ajasin habeme maha. Kuitahes näruselt mu käsi käiski, habemenuga ja kamm ning hambahari olid mul ikka kaasas.
Ka pilusilm raseeris ennast.
Siis tuli minu juurde Antonio ja palus habemenuga. Ta oli juba peaaegu kolm nädalat raseerimata ja nägi välja nagu kohutav mereröövel.
«Ei, kulla Antonio!» ütlesin, «Habemenuga, kammi ja hambaharja ma ei laenuta.»
Minu keeldumisest sai hiinakaski julgust ja ütles naeratades, et säärane kõva habe teeks tema pehme noa otsekohe nüriks, ja siin pole tal mingit võimalust seda teritada lasta. Tal endal olevat üksnes hõredad harjased.
Antonio jäi mõlema äraütlemisega rahule.
Keetsime endale õhtusööki, mina riisi hispaania pipraga, keegi teine musti ube pipraga, kolmas ube kuivatatud loomalihaga, neljas praadis mõned kartulid vähese pekiga. Kuna meil juba hommikul kella neljaks tuli tööle minna, küpsetasime oma pannidel veel valmis leivakakudki järgmise päeva pruukostiks.
Pärast söömist riputasime oma kehvad toiduvarud paelaga maja aampalgi külge. Poleks me olnud nii ettevaatlikud, oleksid sipelgad ja hiired öö kestel kõik laiali tassinud.
Kell võis olla kuus läbi, kui päike loojus. Pool tundi hiljem valitses pilkane pimedus.
Meie ümber lendlesid pähklisuuruste tulukestega hõõgputukad. Ronisime oma majja magama.
Ainult pilusilmal oli moskiitovõrk. Meid teisi piinasid puduelukad hirmsal kombel, ja me kirusime ja raevutsesime, nagu oleksid need põrgusaadikud sellest midagi hoolinud. Mõlemat neegrit, kes külg külje kõrval magasid, enne uinumist koledasti tülitsesid ja teineteisele tüsedaid kõrvakiile jagasid, paistsid loomakesed mitte häirivat. Otsustasin selle öö piinale vastu pidada, homme aga mingit abi otsida. Juba enne päikesetõusu olime jalul. Igamees keetis endale pisut kohvi, sõi juurde tüki leiba, edasi läks juba peaaegu traavis. Puuvillaväljani oli poole tunni tee.
Farmer ja tema kaks poega olid juba kohal. Kõigil meil tuli kaela riputada vana kott, vööd tõmmati kindlalt kinni, et meie räbalad kaotsi ei läheks, ja töö algas. Igamees võttis ühe rea.
Kui puuvill on hästi valminud, ennekõike – kui ollakse küllalt vilunud, piisab iga villatupsu kitkumiseks ühestainsast haardest. Kuna aga kuprad, mis sarnanevad kastanikestadega, pole kõik võrdselt küpsed, tuleb neist pooli ikkagi mõned head korrad tublisti sakutada, enne kui saab õrna sisu kestast välja kiskuda ja kotti heita. Täisküpsuse ja põõsaste soodsa asendi puhul võib otsekohe pärast vilumuse omandamist kitkuda erinevatest kohtadest ühtaegu mõlema käega. On aga saak keskpärane ja põõsad kehvad, tuleb pahatihti kasutada kaht kätt üheainsa kupra tühjendamiseks. Lisaks peab veel lakkamatult küürutama, sest kõik kuprad ei ripu põõsa küljes mõnusas kõrguses, vaid kasvavad sageli päris maadligi. Kui aga on sadanud ootamatult tugevat vihma, on kuprad mulda pekstud ja neid tuleb sealt välja urgitseda. Mida rohkem aeg lõunasse jõuab, seda kõrgemal seisab päike ja seda vaevalisemaks muutub töö. Kehakatteks pole midagi peale kübara, särgi, pükste ja kingade, kuid kõik nõretavad higist. Alalõpmata poeb kõrvadesse tibatillukesi tüütuid kihulasi, ja moskiitod teevad elu samuti üsna kibedaks. Pole veel viga, kui tõuseb kerge tuul – see peletab moskiitod eemale, täieliku õhuvaikuse puhul aga läheb piin iga tunniga suuremaks. Kella üheteistkümne paiku, pärast peaaegu seitsmetunnilist vahetpidamatut tööd, oled omadega läbi.
Otsisime varju hõredas puudesalus, milleni jõudmiseks kulus rohkem kui kümme minutit. Sõime kuiva, pannil küpsetatud leiba, mis – minul vähemalt – oli täiesti kõrbenud, ja heitsime siis pikali, et magada kaks tundi, kuni päike jälle hakkab allapoole laskuma. Meid vaevas kohutav janu. Läksin farmeri juurde vett paluma.
«Kahju küll, aga mul ei ole. Ütlesin teile ometi juba eile, et mul on endal veega väga kitsas. Hüva, täna veel annan teile natuke, homme aga peate janukustutuse eest ise hoolitsema.»
Tema käsul ratsutas üks poegadest koju ja tuli peagi tagasi kannutäie vihmaveega.
Puuvill on kallis. Seda mõistab igaüks peatselt, kui ta endale pealisrõivaid, särki, käterätti, sokipaari või ainult taskurätigi ostab. Kuid puuvillanoppijal, kes teeb kõige rängema ja vaevarikkama töö, et saada riiet, mida kannab kuningas või miljardär või lihtne maamees, on rõivastise kõrges hinnas kõige väiksem osa.
Kilogrammi puuvilla noppimise eest saime kuus sentaavot, mina erandina kaheksa. Ja üks kilo puuvilla on peaaegu väike mägi, mille kogumiseks alatasa kummardudes halastamatu troopikapäikese all peab tühjaks sakutama kakssada kuni viissada kupart. Lisaks kõige tagasihoidlikum toitlustus, millest inimesed kuskil maamunal iganes võiksid elada. Ühel päeval mustad oad pipraga, järgmisel päeval riis pipraga, ülejärgmisel jälle oad, siis uuesti riis; sinna juurde omaküpsetatud nisuvõi maisijahuleib, kas nätske või söeks põlenud; kuude kaupa ikka sama vana roiskunud vihmavesi, omakõrja kivil peeneks hõõrutud kohviubadest keedetud joomaaeg, mida tuleb magustada väikeste odavate, halvasti lehkavate, mustjaspruunide toorsuhkrukoonustega. Kasutatav sool on meresool, mis enne tarvitamist veel puhastarnist vajab. Paar kilo lisaks ostetud sibulaid nädala kohta on peaaegu delikatess, vahetevahel endale lubatud viil ,kuivatatud liha on aga juba luksus, mis sagedamal kordumisel ei jäta palgast järele reisirahagi järgmisse suuremasse linna, kust võiks leida uut tööd. Kui väga usinasti töötad ja söögi eest ühtki sentaavot välja ei anna, jätkub nädalasest teenistusest parajasti kõige odavanna kingapaari ostmiseks, mida poes leida.
Mitte alati ei põhjusta valmiskaupade kõrgeid hindu ka puuvillafarmer. Ta on pahatihti sügavalt võlgades ja suudab paljudel juhtudel noppimistasu maksta ainult siis, kui ta saagi eest avanssi võtab.
6
Lõpetasime kell neli pärast lõunat, et veel päevavalgel «koju» jõuda ja endale toitu keeta.
Mina võtsin ette kolimise. Maja lähedal, ainult umbkaudu kakssada meetrit eemal, olin avastanud omalaadse ulualuse. Mis otstarvet see täitis või oli täitnud, jäi mulle teadmatuks. Tal oli laineplekist katus, aga ei ühtki seina, kui mitte nimetada seinaks mõnda puutüve, mis ühel küljel vastu katust toetusid.
Selles katusealuses oli midagi lauataolist. Maasse oli rammitud neli vaia ja kaetud paari lainepleki-plaadiga. Valisin katusealuse endale elamuks ja laua voodiks. Pikk neeger tahtis ulualust minuga jagada. Ta tuli sinna, vaatas olukorda ja see meeldis talle.
Äkki hüüatas ta:
«A snake! A snake!»
«Kus?» küsisin.
«Seal, otse teie jalgade ees.»
Tõepoolest, maas siugles umbes meetripikkune tulipunane madu.
«Pole viga,» ütlesin. «See mind kohe nahka ei pane, moskiitod on hullemad.» Neeger lahkus.
Mõne aja pärast tuli Gonzalo. Punane uss oli vahepeal kadunud.
Kõik