Prantsuse romantika on sotsiaalsem ja inimkesksem, inglise oma ulatub tihti asotsiaalsuseni ja pürgib peaaegu inimesest välja. Raske oleks kujutleda Byronit, Shelleyt või Keatsi, kellest esimesed kaks küll poliitiliselt aktiivsed olid, angažeerituna parteipoliitikasse või lausa valitsuse liikmetena, nagu olid Lamartine, Chateaubriand ja muidugi Hugo, Napoleon III vastase opositsiooni vaimne juht.
Inglise romantika tekkimises on määrav tähtsus keldi folkloorist ja üldse keldi vaimust lähtuvatel impulssidel, prantsuse romantika kohta seda aga kuidagi öelda ei saa, kuigi kasvõi Chateaubriand ja Hugo olid pärit Bretagne’ist. Neid ja nende aatekaaslasi liigutas ikkagi valdavalt prantsuse kultuuri enda olukord ja romantikute selgesti kriitilises vastandumises klassitsistidele avaldub meile lastekirjandusest tuttav kultuuri suletus iseendasse ja sellest johtuv suurem süsteemsus. Prantsuse kirjanduse ja kultuuri lugu mahub paremini käepärastesse skeemidesse, voolude vaheldumine allub siin paremini korrapärale.
Prantsuse vaimsuse monism ja selgepiirilisus avaldub kirjanikkude loomingus erilise tähelepanuna kompositsioonile ja stiilile, taotluses teha oma teosest, vahel tervest oma loomingust lõpetatud täiuslik tervik. Proosakirjanikkudest meenub siin kohe fanaatiline stiilimeister Flaubert, luulevallast aga see, et prantsuse luuleloos tuntakse silmatorkavalt palju luule kogusid nagu Baudelaire’i Kurja lilled ja Gautier’ Emailid ja kameed.
Suletud maailma on hoopis lihtsam reeglistada-korrastada kui avatud maailma. Selline korrastamispüüd on prantsuse vaimule igatahes ülimalt omane võrreldes inglise vaimuga. Kui Suurbritannias tänini puuduvad konstitutsioon ja koodeksid, siis prantslased on oma seadusandluse korraldatuse ja üksikasjalikkusega kuulsad. Kuulus on muidugi ka prantslaste püüd oma kirjandust kanoniseerida. Boileau ja Prantsuse Akadeemiaga ei ole Inglismaal midagi võrrelda.
Rahvuslik vaim ei kajastu täppisteadustes vähem kui kaunites kunstides. On kerge veenduda, et inglased on siingi olnud endale truud ning kaldunud oma mõttekäike raamidest välja arendama. Nii tegi näiteks Newton, avardades matemaatika tegelema sellega, mida seni loeti lihtsalt lõpmata (ja määramata) väikseks ning suureks. Väga inglaslikult mõtles William Hamilton välja uued arvutaolised objektid – kvaternioonid.
Prantslased on matemaatikas olnud suured korrastajad – klassikalise matemaatilise analüüsi töötasid süstemaatiliselt läbi ja põhjendasid Lagrange, D’Alembert ja eriti Cauchy. Selle sajandi prantsuse matemaatikat ehib N. Bourbaki pseudonüümi all kirjutava teadlasterühma katse võtta ühtsesse süsteemi ja ühte raamatusarja kokku terve kaasaegne matemaatika.
Võib siiski arvata, et inglastele sobib paremini tegelemine stohhastiliste protsessidega, milles ranget korrapära on raske leida. Loomulik on vist, et geoloogia rajaja Lyell ja evolutsiooniteooria pioneerid Darwin ja Wallace olid inglased. Bioloog Kalevi Kull osutas mulle, et tänini on prantslased püüdnud evolutsiooniteooriasse tuua determinismi jooni, inglased-ameeriklased aga püsivad endiselt klassikalise darvinismi indeterministlikel positsioonidel. Prantsuse paleontoloogia klassik Cuvier välistas üldse evolutsiooni idee ja evolutsiooniteooria, klassik Lamarck kujutles evolutsiooni küllalt korrapärase arenemisena, kus organismid muutuvad tõhusasti vastavalt vajadustele. Hologeneetilistele-ortogeneetilistele ideedele on avaldanud vähemalt kõhklevat poolehoidu mõned meie aja prantsuse geneetikud ja darvinismiga ei ole heas vahekorras niisugused väljapaistvad prantsuse filosoofid nagu Bergson ja Teilhard de Chardin.
Darvinism ei ole prantsuse filosoofilist mõtet oluliselt viljastanud. Meenutame, et Inglismaal toetub sellele mitte eriti särav, kuid seevastu tohutult mõjukas Herbert Spencer.
Oluline erinevus on ka inglise ja prantsuse science fictioni vahel. Esimeses on H. G. Wellsist peale püütud ületada suuri kaugusi ajas ja ruumis ning püstitada globaalprobleeme. Valitseb traagiline elutunnetus, mis vahel ulatub sügava pessimismini. Piirid science fictioni, filosoofilise fantastika ja muu ilukirjanduse vahel ei ole kuigi selged, mida tõestab kasvõi Wellsi auväärne positsioon inglise ja maailmakirjanduses, ent ka näiteks science fictioni elemendid Shaw’ näidendis Tagasi Metuusala juurde, mida kannab paljudele inglise mõtlejatele iseloomulik püüd ületada inimisiksuse piire; mõelda välja uut ja paremat inimest.
Prantsuse kirjanduses on science fictionil hoopis tagasihoidlikum koht ja seda ei peeta seal väärikaks ega tõsiseks kirjanduseks. Ma ei tea, et prantsuse science fictioni autorid oleksid vaevanud pead mõtetega inimisiksuse transformeerumise võimalustest. Üksikud jutud, mida olen sattunud lugema, jätkavad Jules Verne’i tehnoloogilise optimismi suunda. Jules Verne’le, kes on omas laadis samasugune klassik kui Wells, ei anna teadustemaatika kasutamine võimalust mõelda suurematele ja rängematele probleemidele, tema kasutab seda ehtsa seikluskirjanikuna, et sündmustikku huvitavamaks muuta ja positiivsetele tegelastele seniolematuid eeliseid anda. Jules Verne’i meelest on elekter ja muud tehnikaimed andnud headele inimestele suuri eeliseid eneseteostuseks keset vaenulikku loodust ja vaenulikke metslasi. Kuigi prantsuse vanemas kirjanduses on näiteid filosoofilisest fantastikast Cyrano de Bergeraci ja kasvõi Voltaire’i näol, jätkab Jules Verne tegelikult pigem Alexandre Dumas’ põnevusjuttude joont. Igatahes avaldub siingi prantslaste kalduvus uskuda, et ihaldusväärt ja väga võimalikult ka saavutatav eesmärk pole mitte pääsmine ühiskonnast ja isiksusest, vaid nende parandamine, milleks nüüd teadus ja tehnika tõhusaid vahendeid annavad. Prantsuse kirjanduses kohtame vaimustust tänapäevast ja tehnika progressist, mis ei võta küll nii radikaalseid vorme kui futurism Itaalias, kontrasteerub aga ometi inglise tõrjuva suhtumisega tehnikasse ja püüdega loodusele ligemale, mis avaldub kasvõi William Morrise võitluses masintootmise vastu ja Ebenezer Howardi aedlinnateoorias.
Mis puutub pargiarhitektuuri, siis tuntakse juba ligi kaks sajandit kaht suunda – prantsuse ja inglise parki. Veidi utreeritult võib öelda, et prantsuse pargiaednikud püüavad loodust inimestada, inglise pargiaednikud aga inimese keskkonda ja seega inimest ennast looduslikumaks muuta.
Siin paistab selgesti silma, et prantslased usuvad rohkem inimesse ja ühiskonda, peavad mõlemat põhiliselt normaalseks ja heaks, kuigi mõlemad vajavad korraldamist, kasvatamist, täiustamist. Inglased seevastu näivad tundvat sügavat umbusku inimese ja ühiskonna võimaluste vastu üldse ja otsivad teed nendest välja. Nii on prantslaste suletus loomuldasa põhiliselt optimistlik, inglaste avatus aga pessimistlik.
Inglastele iseloomulik avatus paistab välja ka nende vahekordadest teiste rahvaste ja kultuuridega. On öeldud, et prantsuse keeles on raske öelda les cultures (kultuurid), kuna prantslastele oli kultuur ikkagi vaid prantsuse omas tipnev Euroopa kultuur. Prantslased on olnud väga ülbed talupoegade ja muulaste vastu. Veel Voltaireale oli lihtrahvas vaid rahvarämps (canaille) ja rahvalooming väärtuseta. Asumaid prantsustasid prantslased üsna tõhusalt – mingeid püüdeid koloniseeritute omakultuuri edendamiseks võimude ja haritlaste poolt ei olnud. Allutatute mõju prantsuse kultuurile oli võrratult väiksem kui Inglise meretaguste alamate mõju inglise kultuurile. Prantslastel ei ole kedagi, keda saaks kõrvutada Edwin Arnoldi, Rudyard Kiplingi või Alan Wattsiga. Prantsuse kultuur on koonduv ja koondav, inglise kultuur hajuv ja hajutav.
Prantsuse keelesaarekesed Ameerikas, Aafrikas või Okeaanias ei ole arenenud mingi silmatorkava kultuurilise eripära suunas, mida muide ei avaldu ka keeles. Nii Quebecis kui Senegalis püsib prantsuskeelne kirjandus ja prantsuse keel oluliselt emamaa vaimsuses, on sees. Ingliskeelsetel maadel areneb vaimuelu pidevalt iseseisvumise suunas, keelelisi eripärasusi kultiveeritakse ning ei taotletagi mingit ühtset malli. Inglise keeles kirjutav iirlane on Iiri kirjanik, lõuna-aafriklane Lõuna-Aafrika kirjanik, indialane India kirjanik.
Inglismaal tegutsevatel võõrastel on olnud väga suur mõju inglise kultuurile, mida tõendavad sellised nimed nagu Händel, Engels, Blavatsky, Gandhi, Malinowski, Freud… Muidugi on ka prantsuse kultuuris oluline võõraste panus, kuid peale omaaegsete itaalia muusikute (Lully, Rossini) on võõraid seni aktsepteeritud vaid assimileerunutena, eripärast loobunutena. Nii on näiteks Natalie Sarraute ja Henry Troyat venelased, Yves Montand itaallane ja Aznavour armeenlane – nende loomingus ei avaldu see aga kuigivõrd.
Inglismaal on kähku kodunenud igasugused orientaalsed usuliikumised alates teosoofiast, mis siin õieti sündiski. Prantslaste seas on nad leidnud palju leigemat