Võibolla on see Perenaise sadism autori ja/või lavastaja kogemata-vastutulek vaataja ootustele, kellel on tarvis, et terves loos oleks vähemalt üks, kes rahul on. Kuna Perenaist võtavad kõik valitsejana, kelle käske ja hüüdeid kuulatakse, tekib vähemalt minu jaoks laval dualistlik maailm, maailm, millest on välja suletud meie ootuste positiivsed suurused. Võta või jäta, üsna seesama, mis kord gnostikute pimedusmaailm, kus õnnetute hingede üle valitseb valgusest vastupidisuseni kaugeks irdunud üliolend – Kurat. Mis on vähemalt emotsionaalselt midagi sootuks muud kui ammendamatu ja neutraalne ema-asi Mateeria.
Kui Gide’i pankur Zeus tunneb jumalana jumalikku rõõmu oma piiramata vabadusest, siis ratastoolis istuva eide rõõm on kahtlaselt kuratlik. Ehk on Prints lihtsalt paadunud dualist, kes positiivset leidmata hakkab kõike nägema negatiivsena, asendades teistliku kumerpeegli satanistliku nõguspeegliga? Mis on umbes see käik, mille teeb küünikuks muutunud idealist.
Mulle tundub vahel, et kumbki, ei Gide’i ega Rummo maailm, ei ole piisavalt tõeline. Ei Gide’i klassitsistlikult lihtsaks ja mõnusaks kujundatud maailm, kus kannatust on parasjagu. Ei Rummo kõle, ekspressionistlik ja satanistlik kinnine kosmos, kus inimhingede valgusepiisakesed on abitud pimeduse vallas, suutes elada vaid uima, vale ja unustuse toel, kui nad pole päris idioodid (Tuhkatriinu).
Ent kõigele vaatamata mõjub Tuhkatriinumäng mulle millegipärast lootusrikkalt, sisaldab midagi, mida ei ole Gide’i täiuslikumalt ja lõpetatumalt komponeeritud teoses. Tuhkatriinumäng oleks nagu omamoodi sünnitrauma kajastus, kujutades aruka inimese esimest reageeringut sellele, et Haldjat ei ole ja ühe lohutavkindla tõe asemel on terve müriaad tõdesid, losse, printse ja tuhkatriinusid. See inimene ei saavutanud midagi, mida ta tahtis saavutada. Ta näib maailmale alla vanduvat, lahkudes lossist oma saatjaskonnaga, nagu etikett ette näeb.
Printsi juhtumised “Tuhkatriinumängus” on kuidagiviisi analoogilised nendega, mida läbis mõtleja ja otsija vaim antiikajal. Alustati veendumuses, et kari jumalaid tegeleb kõigi maiste asjadega, jagab inimeste vahel õigust, abistab ühtesid ja takistab teisi. Nii veel Homerosel. Hiljem asendub see usk tõdemusega, et jumalad on inimsaatuse vastu ükskõiksed, neid polegi või on nende teod ja tahtmised meile mõistetamatud. Nii stoikud, epikuurlased ja teised nendetaolised. Uusplatoonikutega tipnev vool seevastu arendas emanatsiooniteooria, mille järgi meie, valguseosakesed, asume algvalgusest väga kaugele pimedusse eemaldunud maailmas, mis on meile kuri. Säärasesse uusplatoonilis-gnostilisse malli mahub ka Prints.
Ent kui Gide’i lugu on lõplik, siis Tuhkatriinumängu oluline joon on lõpetamatus. Prints alistub, vähemalt väliselt, ja lahkub. Lahkuvad ka näitlejad ja vaatajad, kuid midagi on kõigis muutunud. Midagi on muutunud ka eesti mõttekirjanduses, mis minu meelest jõuab täisikka Tuhkatriinumänguga. See näidend lükkab meid kõiki, kes me teda tõsiselt võtame, senisest kodukolkast, senistest probleemidest välja suure maailma tühjusse ja vabadusse. See, kuidas me end selles vastses tühjuses tunneme, sõltub sellest, mis ja kes me oleme. Igale vapustusele järgneb uus tasakaalustumine nii ühiskonnas kui inimeses endas. Ent tasakaale on õige mitmesuguseid. On resignatsioon, ah-nagunii-ei-aita-miski-tasakaal. On parandamatu lootja müüditaastamine: “Haldjas on, ta lihtsalt peab olema, see, et ta Printsi ja Tuhkatriinu kutsel ei tulnud, on mingi arusaamatus”. On egoisti primitiivne tasakaal, kes kompas oma keha ja leidis, et on elus ja terve, järelikult võib edasi elada. See kõik aga on mõttepinge vaibumine ja seepärast vähe huvitav. Huvitavam on, kas ja missuguse tasakaaluni jõuavad need inimesed, kes Tuhkatriinumängult lahkudes tunnevad seda, mida kord üks juudi õpetlane, kes kirjeldab teda vallanud põhjatusse langemise tunnet. Analoogiaks võime mõelda sellele, et kosmoses võib iga liikumist nimetada langemiseks tühjusse. See lõpmatu kukkumine on ka tasakaal, kui teda nii kujutleda tahame. Siit jõuame ehk arusaamani, et tasakaal on alati olemas, et tasakaal ja vabadus pole vastuolus. See kätkeb võimalust harjuda vabadusega, vaba langemisega, mis vahest ongi meie vaimu loomulik olek.
Kas olime nagu sündinud ujujad või lendajad, kes ise seda ei teadnud ja klammerdusid kõige ettesattuva külge, olgu see vana muinasjutt, usk, uhkus või rahvus? Kui meid siis neist lahti kistakse, märkame pärast algset jäist ehmatust, et midagi ei ole muutunud: püsime, ajume, lendame edasi täpselt nagu ennegi, ja kõik, millest hoidsime, ajub suures ja hääletus tühjuses meiega kaasa.
Ent küllap sisaldab eesti kirjanduse Tuhkatriinu-järgne seisund meile, kes sellest tagasi ei kohku, veel hoopis üllatavamaid ruumilennuvõimalusi.
Inglased ja prantslased
Vähe on üldistusi, mida kasutatakse sagedamini ja sisutumalt-pealiskaudsemalt kui üldistused kõige selle kohta, mida võetakse kokku rahvuskarakterina, rahvuse vaimuna, rahvusliku omapärana. Selge on aga, et ilma selle üldistuseta me vaevalt hakkama saame. Selge on, et kultuuril on olulisi rahvuslikke jooni, mida tuleks mõista ja kirjeldada. Ning nagu igasugune kirjeldamine, püüab ka rahvuskultuuri kirjeldamine tervikpildi, tervikiseloomustuse poole. Pole kahtlust, et sedagi on kirjanduslikus vormis kergem ja tõhusam teha kui teaduslikult. Püüame siis anda niisuguse kirjandusliku karakteristika kahele rahvusele, kes on meist küll kaugel, kelle vaimuloominguga oleme aga suhteliselt hästi tuttavad – inglastele ja prantslastele.
Inglasi on tavatsetud iseloomustada asjalikkudena, vaoshoitutena, kommetest ja korralikkusest lugu pidavatena. Prantslasi peetakse üldiselt kergemeelseteks, impulsiivseteks, vabameelseteks ja hooletuteks. Küllap ka fantaasiarikkamateks ja luulelisemateks kui inglasi.
Vähese vaevaga võime eelneva lause ümber pöörata, väita vastupidist ja leida selle tõendusigi. Mulle näiteks on hakanud silma tõsine erinevus prantslaste ja inglaste suhtumises fantastikasse, müstikasse ja muusse, mis jääb välja argikogemuse ja terve mõistuse piiridest. See avaldub suurepäraselt näiteks lastekirjanduses, millest lähtumegi.
Inglise kirjanik tahab viia last teistsugusesse maailma, kus siinsed jäigad piiramised ei kehti. Inglise lapsele pakutakse muinasjutte, lugusid inimestest, kes oskasid suhelda loomadega nagu omasugustega. Nii doktor Doolittle, Mowgli kui ka Mary Poppins. Ta satub kokku haldjate ja nõidadega nagu Tolkieni sangarilugudes.
Suurem osa lastejuttudest tahab vahendada lapsele lohutavat ja isegi lunastavat kogemust. Inglased saavutavad selle väga tihti nii, et kustutavad piiri meie jäiga tõeluse ja muinasmaa vahelt. Lunastuse toob see, et tõelus pole kinni, vaid väljapoole lahti.
Prantslasedki pakuvad oma lastele lunastust, kuid teisiti, mitte ilmaust teispoolsusesse paotades, vaid leides-luues sellessamas maailmas õnnelikku saart, nurgakest, kodu. Mäletan lapsepõlvest raamatut Roosa saar, kus keegi rikas filantroop niisuguse saare lastele tõepoolest oli loonud.
Silmatorkavalt tihti kohtab prantsuse lastejuttudes vabu inimlapsi – hulkureid ja näitlejaid, kontrastiks korraliku-kodanliku maailma kalkusele. Meenutame Malot’ Perekonnata-raamatut ja Väikest teatrit.
Näib, et lastekirjanduses elab edasi see kirjandussuund, mis täiskasvanute kirjanduses on – vähemalt oma ehedal kujul – minevikku jäänud. Prantsuse lastekirjanduses elab edasi prantsuse romantika, inglise lastekirjanduses inglise romantika. Peame meeles sedagi, et paljud romantilise kirjanduse tippteosed, näiteks Walter Scotti või Victor Hugo romaanid, mis ei ole kirjutatud lastele, on praegusel ajal saanud just lastekirjanduse klassikaks.
Romantika väljendab “rahvavaimu” kahtlemata paremini kui näiteks klassitsism – vaimu väljendamine tema peaeesmärke ju ongi. Prantsuse romantika erineb inglise omast tublisti ja selles erinevuses peegelduvad samad põhijooned, mida nimetasime mõlemat lastekirjandust võrreldes.
Inglise romantika kubiseb vaimudest, tontidest, haldjatest, loodus on siin hingestatud ja kõigel lasub suur igatsus ära, välja argisest, olgu siis osadusse Loodusega, Muinas-Kreeka jumalate ja haldjatega või eksootikasse, kõigepealt muidugi keltide luuleloomingusse. Tähendusrikas on vahest seegi, et inglise romantilise luule suurkujud Byron, Shelley ja Keats surid kodunt kaugel – Kreekas ja Itaalias – , prantslased Hugo, Musset, de Vigny ja Lamartine aga kodumaal.
Prantslastele tähendas romantika vähem tungi teispoolsusesse kui epateerimist, väljakutset seltskonna täpselt defineeritud kunstiootusele.