Peetri isa töötas ühes ministeeriumis päris kõrgel kohal, nii sai poeg üürida Tartus toa ja sääl oma klubiõhtuid jätkata. See ei takistanud teda küll pea iga päev istumast kohvikus, kus ta varsti liitus Luubergi Aleksi austajate ringiga. Peeter oligi õieti ainus inimene, kes võis Aleksile vääriliselt sekundeerida. Nende lemmiktegevus oli vaba mõttearendus, mis vahel võttis luulevormi. Mõlematel oli taskus ja mapis alati värskeid luuletusi, mida nad olid valmis ette lugema. Nii ka seekord. Kui Peeter oli lasknud oma zootehnikul Tõravere sügavikku sukelduda, ei saanud Aleks üle kiusatusest rääkida mälestusi sellest, kuidas üks tema kooliõde, kes Eestis oli õppinud ajalugu, hakkas Siberis tööle zootehnikuna. See oli tal läinud nii edukalt, et ta sai aukirju, käis tööeesrindlaste kokkutulekutel ja teenis hulga raha, nii et sai kodumaale tagasi tulles ehitada Meriväljale korraliku maja. Ta küsis Aleksilt, kas naine töötas Meriväljal zootehniku või ajaloolasena. Ei kumbagi, ta oli hakanud ETKVL-is varustajaks.Talletulimeelde, et ka tema sugulaste hulgas oli mees, kellest Siberis sai tööeesrindlane. Mees oli tavaline Võrumaa talupidaja, Siberis hakkas ta aga mesinikuks, teenis samuti hulga aukirju ja rublasid ning ehitas ka maja, küll mitte Meriväljale, vaid Sauele.
Tema naine, kes olevat olnud Henrik Visnapuu kaugelt sugulane, kirjutas asumisel luuletusi ja saatis kirjas kodumaale. Vanaemal olid nad alles hoitud ja ta luges neid vahel sõbrannadele ette.
Aleks oli ka Siberis olnud ja luuletusi kirjutanud. Need olid osalt venekeelsed. Ta istus paar aastat laagris, siis oli asumisel ühes Kirovi kandi väikelinnas, kus oli vaid kolm kohalikku haritlast – arst (loomulikult juut), apteeker ja jõesadama pensionil raamatupidaja. Nad olid poolsalaja mänginud bridži ja võtnud noore eestlase enda seltskonda neljandaks käeks. Sellest oli talle palju kasu: talle anti hästi süüa ja enne bridžilauda asumist räägiti kirjandusest ning loeti luuletusi, ka selliseid, mis Nõukogudemaal olid ametlikult unustatud ja tavalisele inimesele kättesaamatud. Asitõendina luges Aleks ette ühe Saša Tšornõi luuletuse ja siis ühe enda venekeelse teose, millest talle jäi meelde katke:
Мой хобби хотеть и хохотать, даже если коновал питается только накопленной коноплей
See meenutas talle, et raamatukogus ootasid teda kaks köidet Radhakrishnani India filosoofia ajalugu vene keeles, mida ta jonnakalt lugeda püüdis. Ülikoolis hakati filosoofiat õpetama alles pärast seda, kui noorte ajud olid NLKP ajalooga piisavalt läbi pestud; tema nii kaua aga ei jaksanud kannatada, vaid alustas varem sellega, mis kätte sai. Eesti keeles polnud seda palju: Koorti artiklid vanades “Loomingutes”, Nietzsche “Zarathustra” ja Will Duranti lood filosoofia ajaloost sarjast “Elav Teadus”. Õnneks oli ta kooliajal vene kirjandust lugema hakanud – neil oli kodus vene väärtkirjandust rohkem kui eesti oma, mõned veel jättide ja fitaadegagi – ja niimoodi tõhusalt täiendanud kodunt kaasa saadud vene keele oskust. Ta ei osanud isegi öelda, miks hakkas lugema just India filosoofiat ja mitte näiteks Platonit. Ju see idamaa-huvi oli temas või tema ümber õhus. Nad mõlemad Peetriga õppisid fakultatiivselt idamaa keeli, tema sanskriti ja araabia, Peeter hindi keelt. Pärast seda, kui nad olid orientaalõpingutega alustanud, ei rääkinud Peeter kuu aega seltskonnas muust kui indoloogiast, joogast ja reinkarnatsioonist, mida ta tundis ühe sajandi alguses ilmunud venekeelse teosoofiamaiku raamatu järgi. Devanagari tähed õppis ta ilusti selgeks ja nad kasutasid neid vahel parteiajaloo loengutel salakirjana, milles kirjutasid kuuldule roppe kommentaare. Kui vana tobe Venemaa eestlane Martson loengul häält tõstes retooriliselt küsis: “Kuhu saatis partei sel raskel hetkel oma paremad esindajad?“ kirjutas Peeter oma konspekti servale devanagaris“ ” ja tema “ ”.
Ta kuulas ära Aleksi viimase luuletuse ja tõusis. Just siis tulid nende laua juurde Karmen ja Liia. Ta oleks hää meelega jäänud. Karmen, kes õppis arsti, meeldis talle, kuid ta tundis, et ei oska tüdrukule kuidagi läheneda. Ta ihaldas ja kartis naisi ja sellest ihast ning kartusest kokku oli saanud kõrge müür tema ja ta soovide täitumise vahele. Ja pääle selle oli raamatukogus ehk ka Malle.
5
Malle oli tõesti raamatukogus. Ta luges Kolozsvári Grandpierre’i ungari muinasjutte. Nad pilgutasid teineteisele vandeseltslaslikult silma. Ta asus Radhakrishnani kallale ja püüdis süveneda mimansa koolkonna ideedesse. See ei tahtnud aga hästi õnnestuda. Sangarlikult pidas ta vastu pool tundi, ei saanud aga jätta vahel vilksti Malle poole vaatamata. Pea iga kord vaatas Malle samamoodi vilksti tema poole ja naeratas. Malle naeratuses oli midagi, mis võttis talt ära hirmu naise ees. See oli korraga õelik ja emalik. Malle oli kena, kuigi hoopiski mitte erutavalt seksapiilne. Ta õppis soomeugri keeli ja laulis naiskooris. Nad olid vahel kohtunud kontsertidel ja mõne korra sääl koos ka käinud. Malle oli näinud ka tema luuletusi, aga kui neid miski ühendas, siis pigem muusika ja keeleteadus.
Siis tuli talle meelde, et kinos jooksis prantsuse film, mida ta oleks hää meelega vaatama läinud. Veel parema meelega koos Mallega. Ta võttis sahtlist kaustiku, tõmbas säält lehe ja kirjutas sellele:
On tulnud ettepanek minna viimasele seansile Saluuti. Kindlustan pileti ja seltskonnaga, kui see sobib.
Ta keeras paberi kokku, tegi sellest noole, kirjutas pääle “Malle”ja viskas naaberlauale.
Nool tuli sama teed tagasi ja maandus otse keset India filosoofiat. Vastus oli lihtne ja lühike. Tema kirja ülemises vasakus nurgas seisis kaldu:
Tutvunud ettepanekuga. Nõus. /allkiri/
Malle isa oli olnud sovhoosidirektor.
6
Film oli kurvavõitu, tegevus Pariisi agulis, tegelasteks politsei eest põgenev apašš, tema poolkaltsakast sõber ja tolle õde, kelle apašš võrgutab. Lõpuks tapab kaltsakas apaši ja õiglus võidutseb.
Kui saalis tuled kustusid, võttis ta Malle käe, Malle ei olnud vastu. Tal olid jahedad sõrmed, mis tasahilju soojenesid, kui ta neid silitas. Nii nad istusidki filmi lõpuni, käsi käes. Paar korda vaatas ta vilksamisi Malle poole. Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit.
Kui film lõppes ja nad rahvasummaga väljapääsu poole läksid, oli Malle jälle Malle. See, et ta tüdruku koju saadab, oli endastmõistetav. Otsekui ühel meelel pöörasid nad pikemale teele, mis läks üle Toome. Kui nad ülikooli taha olid jõudnud, libistas ta käe Malle käe alla. Nii nad läksid üles mäkke, äkitselt vaikides. Ta surus tüdruku käsivart enda vastu, tüdruk vastas samaga. Esimese laterna all seisatasid nad nagu kokkulepitult ja vaatasid üksteisele otsa, ikka vaikides ja naeratasid. Kui nad edasi läksid, küsis ta Mallelt, kas tal oli oma aed ja õu, kus lapsepõlves mängida. Malle ütles, et päris pisikese lapsena oli, siis aga läksid ema ja isa lahku ja nad kolisid emaga suurde majja, kus aeda ei olnud. Lähedal oli aga park ja vanaema käis tema ja väikse vennaga ikka sääl jalutamas.
Nii nad olidki siis lapsepõlves vanaemadega jalutanud, üks ühes, teine teises Eestimaa