Seesama jõgi. Jaan Kaplinski

magamaminekut läks ta verandale. Vihm oli järgi jäänud. Maa lõhnas ka siin, kuigi teistmoodi: aiamaale olid naabrid toonud sõnnikut. Eemal pajupõõsaste vahel helkis midagi – see oli suurvesi, mis iga kevade tõusis luhale. Pimedusest kostis partide prääksumist. Naabrimaja paplite kohal paistis kuusirp. Ta mõtles, kas vesi veel tõuseb ja ulatab aiamaa alumiste peenardeni või hakkab varsti langema. Iga aasta oli ta oodanud tõelist võimsat suurvett, nagu oli olnud tema lapsepõlves pärast sõda, aga seda ei tulnud enam. Enam ei sõidetud Marja tänava alumiste majade vahel paadiga ega lõhutud lõhkeainega sildade juures jääd. Kodulinn oli jäänud kitsamaks, korralikumaks ja tüütumaks. Ja nüüd oli ka Õpetaja surnud, kodulinn oli veel vähem see mis kunagi, oli veel võõram ja kaugem.

      Ööbikuid ei olnud veel, nende tulekuni oli veel paar nädalat.

      2

      Temale oli Õpetajast rääkinud seesama Targama Jüri. Jüriga nad said tuttavaks ühel noorte autorite õhtul, kui ta luges ette mõned Rimbaud’ tõlked. Jüri oli rõõmus, et keegi ometi Rimbaud’d tõlgib, ja oli tema ja paar muud noort enda poole kutsunud. Ta oli naisest lahku läinud ja elas vähihaige emaga kahekesi väikeses vanas agulimajas. Nad jõid veini ja rääkisid varahommikuni prantsuse luulest, saksa sõjaväest ja hetääridest. Vahepeal hakkas ema kõrvaltoas oigama; Jüri käis talle morfiumi süstimas, ema jättis varsti oigamise ja nad rääkisid edasi. Teine kord läksid nad pärast kirjandusõhtut restorani, sõid rosoljet, jõid vodkat ja tantsisid. Jüril oli kaasas noor ja kena õde, keda paar korda käis tantsule kutsumas lennuväeohvitser kõrvalt lauast. Luubergi Aleks, kes ka nendega kaasas oli, jäi kiiresti täis ja hakkas ohvitseriga norima. Teised püüdsid teda tagasi hoida, aga sellest ei tulnud midagi välja: Aleks lubas lenduril näo üles lüüa. See oli muidugi suurustamine, sest ta oli kõhetu kuju ja oleks lenduri käest kindlasti peksa saanud, kui oleks tõesti löömaks läinud. Neil ei jäänud enam muud üle, kui arve maksta, Aleks kaasa võtta ja ära minna. Nad läksid üle mäe, Jüri ja Aleks rääkisid millegipärast pikalt ratsahobustest, Jüri õde hoidis tema käe alt kinni, nemad rääkisid ooperist ja balletist. Ta tundis, kuidas süda läigib, aga ei tihanud seda öelda, oodates vapralt, millal nad Jüri kodu juurde jõuavad. Enne aga olid mehed hobustest jõudnud keelteni ja neile tuli meelde Õpetaja, keda mõlemad tundsid. Nad küsisid temalt, kas ta Õpetajat tunneb, ja kui kuulsid, et on lugenud ainult tema eestiaegseid luuletusi ja mõnd artiklit, lubas Jüri, et viib ta hommepäev Õpetaja juurde. Õpetaja pidi oskama kümneid keeli, säälhulgas päris eksootilisi Aasia ja Aafrika keeli. Aleksi tee viis teises suunas, ta pääses nüüd üksi läbi pargi kodu poole minema, läks põõsa taha, pani sõrmed kurku ja püüdis oksendada. See küll ei õnnestunud, aga öökides hakkas ometi parem. Koju jõudes ei olnud tal enam süda kuigi paha ja ehk vaid viinahais reetis emale ja tädile, et ta oli kõrtsis käinud. Kui ta voodis silmad kinni pani, tundus talle, et voodi ja tuba õõtsuvad ja käivad ringi nagu karussell. Ta mõtles, et tegelikult olid restoran, rosolje ja viin vastikud, nagu paljud asjad, millega ta teiste kutsel oli kaasa läinud. Isegi Jüri ja Aleksi kultuurijutt oli vastik. Ainult Jüri õde ei olnud vastik, ta meeldis talle, aga ta oli temast palju vanem ja ta ei osanud talle kuidagi läheneda. Ainult unes nad kohtusid kuskil vanas palkmajas, Jüri õde oli mustas kombinees, ta naeratas ja kergitas seda, nii et ta nägi, et kombinee all ei ole midagi. Ta astus naise juurde ja surus ta enda vastu, tahtis võtta end ka alasti, kuid ärkas seemnepurske pääle. Tuli tasakesi võtta pükste taskust taskurätt ja end puhtaks pühkida. Õnneks oli ta ärganud õigel hetkel ja saanud oma liiget käega kinni hoida, et sperma voodilinadele ei läheks. Taskurätikut saab ta päeval ise pesta, linadega on raskem. Öösi oli raske ka liigutada, et seda ei kuuleks tädi, kes teises toanurgas oma koikul magas. Kui ta end kõvemini liigutas, köhatas või peldikus käis, küsis tädi kindlasti, kas ta ei ole haige. Ta oli treeninud end hääletult pimedas käima, köha alla suruma ja nii vähe end keerama kui võimalik, sest ta ei kannatanud sihukesi küsimisi välja.

      Sestsaadik kui vanaisa halvati, oli tal küll öösi kergem, tema liigutamised ja köhimised jäid haige ägamise ja hädaldamise varju. Vanaisa oli päeval hääs vormis, käis isegi väljas, kuulas raadiot ja rääkis külalistega poliitikast, öösi aga hakkas tal paha, halvatud käsi kibeles ja ajas pinde, tal oli vist ka hirm ja iga öösi kutsus ta vanaema. Vahel oli vanaema nii väsinud, et ema või tädi võtsid valvekorra üle. Paar korda oli vanaisa ka voodisse teinud, siis olid naised juba selgelt pahased, vanaisa nuttis ja palus andeks. Ta sai aru, et selles oli ka võimumängu. Naistele paistis natuke meeldivat see, et vanaisast, kes oli kunagi olnud rikas ja tähtis mees ja kellest nad täielikult sõltusid, oli nüüd saanud väike kössis inimvare, kes hoidis kinni elust, naisest ja lastest ja ei saanud ilma nendeta üldse hakkama.

      Teda see otse ei puudutanud. Tema oli alati elanud rohkem naiste maailmas, kuulanud rohkem naiste jutte, sörkinud rohkem ema ja vanaema sabas. Vanaisa oli eemal, oma tuttavate, raamatute ja Ameerika Hääle maailmas, millesse naised suhtusid leebe põlgusega, nagu kõigesse, mis oli meeste maailmas nii tähtis. Meeste maailm oli tegelikult varisenud kokku koos Eesti Wabariigiga ja tema varemetel elasid naised, käisid tööl, seisid sabades, õmblesid vanadest riietest lastele uusi ja müüsid, mida vanast varast veel müüa oli.

      Vanaisa haigus ei toonud teda tütrepojale lähemale. Tema eemaldus vähehaaval naiste maailmast, kuigi see oli talle raske, ta ei osanud meeste seltskonnas hästi ollagi. Vanaisa aga sattus ikka rohkem nende hoole alla. Nad vahetasid osi: lapsest oli saamas mees, mehest laps. Meheks saav laps kuulas kõrvaltoast kostvat ägamist, kaheksakümnese mehe nutuseid armuavaldusi naisele, kellega ta oli ligi kuuskümmenud aastat koos elanud, tundis säält läbi ukse tulevat odekolonni lõhna, mis pidi summutama haisu. Tal oli korraga õudne, hale ja piinlik. Ta oleks tahtnud vanaisa aidata, talle mõnd hääd sõna öelda, aga ei osanud. Nende peres ei olnud see kombeks. Siin ei räägitud kunagi sellest, mida teiste vastu tunti. Nende peres elasid ja surid kõik üksi, omaette nagu teod karbis. Kui keegi kogemata või meeleheites veidi oma pehmet ihu karbist välja sirutas, kohkus ta ise ja kohkusid teisedki.

      Hommikul oli ta läinud ülikooli, nagu ikka, siis istunud raamatukogus ja pärast lõunat läinud kohvikusse. Sääl leidis ta eest Luubergi Aleksi, kes oma austajatele parajasti pidas loengut Lõunamere saarte seksuaalkultuurist, keskendudes eriti meeste ümberlõikamistavadele ja igasugu pulgakestele ja rõngastele, millega nad oma riista varustasid. Aleksil oli suurepärane mälu ja veel suurepärasem fantaasia, mis mälu sujuvalt täiendas. Kui tal tunnise jutustamise pääle janu tuli, tõi üks austaja talle tassi kohvi (Aleksil polnud kunagi raha), teine võttis kuuldust paremad palad kokku oma naistuttavale, kes ei olnud jutu algust kuulnud. Ta sai Aleksiga mõne sõna vahetada, tuletada meelde eilset kõrtsiõhtut ja lubadusi minna Õpetaja poole.

      Ei kuulunud küll Aleksi stiili juurde kohvikust valge päevaga lahkuda, kuid seekord tegi ta erandi, oli valmis teda Õpetaja poole viima. Võibolla oli tal endalgi tahtmine sääl käia ja noor huviline üliõpilane oli selleks sobilik ettekääne.

      3

      Nad läksid läbi väikese pargi, siis mäest üles. Vahtrad olid õitsenud, õisi oli puude all kõnniteel paksult maas. Pargis laulsid metsvindid “peerutikk, peerutikk”. Aleks sai sellest inspiratsiooni. Ta alustas sellest, et lapsepõlves oli sõna “peeruvalgus” neile annud idee proovida, kas peer põleb. Üks oli ajanud taguotsa urvi ja peeretanud, siis kui teine tikku tõmbas. Peer põlenud küll kena sinise leegiga, aga ühe poisi taguots saanud kõrvetada ja asi tulnud välja. Ema siis hoiatanud, et ükskord olnud karjapoisid ka sedasi jantinud ja ühel oli peerutuli sisikonda läinud ja poisi seest ära põletanud, nii et see suri. Nad arutasid Aleksiga, kas see võis võimalik olla, aga kuna kumbki ei olnud asjatundja füsioloogias ja füüsikas, vahetasid nad veidi teemat. Ta küsis Aleksilt, kas venelaste muistne piksejumal Perun võis tähendada “Peeretajat”. Aleks ei osanud sellele kindlat vastust anda, kuigi oli omal ajal vene filoloogiat õppinud. Mõte talle aga meeldis ja ta asus seda arendama, jõudes välja muistsete slaavlaste ja soomeugrilaste peeruläitmise rituaalini. Peer pidi sümboliseerima kõue ja tuli välku. Niisugust rituaali võidi kasutada näiteks vihma väljamanamiseks. Nad lõid fantaasiapildi põuasest põllust, mille ääres kükitavad mehed, võibolla ka naised, tagumikud urvi, ja kõnnib