need maksid raha. Emal oli sellepärast piinlik. Ta oleks tahtnud poja ristiema aidata, aga selleks ei olnud erilisi võimalusi: oli ju ta isegi vahepeal ilma õige töö ja palgata. Korra ta siiski mõtles välja enda meelest andeka viisi: Sergei käiks korra või paar nädalas neil või siis temaga linnas ja nad räägiksid vene keelt. Ta leidis, et poeg peab oma isa keele laitmatult omandama, tema ise aga oma vene keelt nii ei usaldanud, nii oleks koduõpetaja olnud asja eest. Sergei emale see mõte muidugi meeldis ja ta ei olnud vastu ka sellele, et poeg teenib konversatsioonitunni eest rubla. Ta andis aga pojale iga kord midagi kaasa, olgu siis koogi, pudeli mahla või purgi moosi, nii et ema sai varsti aru, et tema aitamise aktsioon on läbi kukkunud. Aidatatahtjast oli saanud see, keda aidati. Talle tuli meelde, et Õpetaja oli jaganud inimesed kahte liiki – andjateks ja võtjateks. Tema ristiema oli kindlasti üks kõige puhtamaid esimese liigi esindajaid, inimene, kelle elu sisu oli andmises, teiste teenimises.

      See kõik oli olnud ammu, lapsepõlves. Ristiema oli nüüd surnud ja Sergei läinud Leningradi raadiotehnikat õppima. Ta kirjutas vahel ja saatis jõulu- ja uusaastakaarte, need olid alati kirjutatud selges eesti keeles, mida ta Leningradis ei olnud ära unustanud. Paar korda oli ta ka neil käinud ja oma elust rääkinud. Tegelikult oleks temagi tahtnud õppida midagi muud, võibolla filosoofiat, aga isa vari rippus ikka ta kohal ja sellest lahtisaamine oleks nõudnud niisugust pugemist, milleks ta kuidagi valmis ei olnud. Täppisteaduste vallas oli lihtsam. Sergei rääkis, et tema kursusel on veel üks poiss, kelle isa oli olnud vaimulik, ja üks päris tuntud aadliperekonnast tüdruk, kellele sugulased saadavad Pariisist raamatuid. Filosoofia seminarides pidid nad väga vabameelselt arutama asju, mida filosoofiaosakonna tudengid kroonumarksistide valvsa silma all teha ei julge.

      Sergei isa, keda poeg vaevalt mäletas, suri asumisel, koju jõudmata. Tema aga vähemalt sai koju kirjutada. Mõned kirjad olid rohkem memuaaride ja usuliste mõlgutuste moodi – ristiema andis neid emale lugeda. Ta mõtles, kas kirjad on alles: nad olid väga huvitavad. Võibolla saaks nad kuidagi välismaale toimetada ja sääl avaldada.

      Ta jõudis staadionile just siis, kui hakkas vihma tibama: uus hall pilv oli üles tulnud. Ta istus tribüünile katuse alla ja süütas sigareti. Siit oli hää vaade jooksurajale ja jalgpalliväljakule. Ta ei saanud isegi aru, miks staadion talle meeldis. Spordiga olid tal lapsepõlves halvad vahekorrad. Päris võimlemisharjutustega sai ta kuidagi hakkama, pallimängu ees oli tal aga suur hirm. Igas tunnis ta lootis, et pallimänguni, mida teised poisid ootasid, ei jõuta, aga enamasti jätkus aega ka selleks. Ta ei osanud palli püüda ja oli nii rahvastepallis kui korvpallis teistel rohkem tülinaks, mida talle ka öeldi. Ta oleks parema meelega teinud midagi muud, kuid vaevalt oleks õnnestunud õpetajale selgeks teha, miks ta palli mängida ei saa ja ei taha. Nii ta kannatas vaikides ja ootas võimlemistunni lõppu, nädala lõppu ja kõige enam suve, kui võimlemistunde ei olnudki ja ta sai ise joosta, ujuda ja rattaga sõita.

      Minevikumõtted katkestas purjus seltskond, kes nagu temagi tõttas tribüüni katuse alla vihmavarju. Kaks tüdrukut ja kaks poissi, ühel käes poolik viinapudel. Kui nad teda nägid, hüüdis üks tüdruk:

      “Kuule, sääl on üks püha munk, suitsetab vist viirukit ja palvetab.”

      “Ära jama, ta on lihtsalt kurb. Tüdruk vist ei annud, kas on nii või?” jätkas teine tüdruk ja naeris valjut joobnud naeru.

      Seltskond oli tulnud ootamatult nagu pall koolipõlves; ta ei osanud seda püüda ega tagasi lüüa, katsus olla rahulik, kuigi teadis, et see kuigi hästi välja ei tule.

      “Sa kuradi lits,” kostis teine poiss. “Sa tahaks vist ise talle anda või mis! Mine, tõsta siis seelik üles, vast su vitt kõlbab talle.”

      “Äh,” õiendas esimene. “Sul on sihuke lai matsiperse, ega see tudengihärrale ei lähe, temal peab ikka peenem pekk olema…”

      Ta tõusis ja läks. Parem vihm kui see ropendamine. Ta oleks tahtnud uskuda, et see teda eriti ei loksutanud, aga ei olnud kindel, et nii oli. Tüdrukud olid labased ja matsakad, ühes neist oli aga midagi, mis teda kuidagi puudutas, võibolla oleks isegi erutanud, kui nad oleks temaga mõnes teises kohas kokku puutunud. Ta oleks tahtnud tagasi vaadata, teda paremini näha, aga ei võinud. Seltskond kommenteeris tema lahkumist mõne roppusega, leidis siis aga pudelist huvitavama kaaslase ja jututeema.

      Kas nad siin pärast ka armatsevad, ehk teevad koguni kambaseksi? mõtles ta, kõndides staadioni värava poole. Üks tudeng oli rääkinud, et keegi tema kursuse poiss oli oma tüdrukuid vahel siin staadioni pinkidel läbi tõmmanud. Ta oleks tahtnud selle mällu tuleva pildi nagu äsjase kohtumisegi peast välja visata, tundis aga, et see ei õnnestu. Jälle oli ta hinge külvatud halba rahutust, millest Õpetaja juures käimine oleks teda mõneks ajaks päästnud. Nüüd tuli oodata homseni. Ta mõtles, et on nagu lind, kes tahaks lennata kõrgele taevasse, keda aga peenike nöör ikka jälle tagasi maa pääle kisub, sunnib elama sitases tuvikongis ja vaatama tuvide kudrutamist ja paaritumist, leidmata endale kaaslast, kellega lennata kõrgele, kudrutada ja paarituda kuskil pilvedes või pilvede taga kõrgel tipul. Mida tuvid küll ei tee, vahest aga pääsukesed.

      Kodus oli neil külaline, vanaisa kauge sugulane maalt, kust nende suguvõsa pärit oli ja kus kandis mitmeid nendenimelisi peresid elas; nad olid vist kõik kuidagiviisi omavahel sugulased, ta ei teadnud aga, kuidas täpselt. Ei teadnud vist ka vanaisa, vähemalt ei olnud ta sellest kunagi pikemalt rääkinud.

      Sugulane istus natuke kohmetult kohvilauas, ta ei olnud ilmselt harjunud kohvi jooma ja viinisaia sööma, ja rääkis, mis nende kandis uudist oli. Kolhoose oli kokku liidetud, rahapalka juurde pandud, pojapoeg oli sõjaväest tagasi tulnud ja nad tahtsid linna maja ehitada, vanas põlves on linnas parem, lastelgi lihtsam tööd saada. Nende külast on mitmel juba linnas maja. Vanaisa ütles, et kui nii edasi läheb, jääb maa varsti inimestest tühjaks. Sugulane oli sellega nõus. Neil olid metsavendade ja küüditamiste aegu pooled talud tühjaks jäänud, mõnes elasid juhuslikud inimesed, kes kõrvalhooned talvel ära kütsid ja katust ei viitsinud parandada. Mõned tulid Siberist kodukülla tagasi, paljud aga ei tulnud, läksid kohe linna. Majad jäid lagunema, mõned on juba kokku kukkunud. Kõige rutemini mädanevad ja lagunevad laudad. Vanaisa arvas, et võibolla sellepärast, et laudapalgid on kogu aeg natuke rõsked ja koitavad ja pehkivad kiiremini kui majapalgid.

      Vanaisa oli hääs vormis, isegi ta kuulmine oleks nagu ergemaks läinud. Võibolla oli asi küll selles, et külaline rääkis valju häälega nagu maainimesed ikka. Ta kuulas nende juttu ja mõtles, kui kurb ja ülekohtune oli see, et vanaisa, kes kogu aeg mõtles maast, põldudest, viljadest ja õunaaiast, mis talt koos maja ja maaga ära oli võetud, pidi nüüd oma viimaseid vaevalisi päevi siin kitsas ühiskorteris surma poole saatma. Küllap oleks ta hoopis teine inimene, kui saaks komberdada hommikul aeda õunapuid ja mesilasi vaatama või jälgida, kuidas tihane poegadele pesakasti süüa tassib.

      Sugulane jäi ööseks neile, tal oli vaja hommikul notari juures käia. Talle tehti ase põrandale madratsile ja kõik läksid sel õhtul varem magama kui muidu, sest võõra silmad kippusid vägisi kinni minema.

      13

      Järgmine päev oli ilm samasugune, vilu ja vihmahoogudega. Otsekui kättemaksuks varase ja sooja kevadsuve eest. Ta istus hommikupooliku raamatukogus, luges natuke hajameelselt keele ajalugu. Seda eksamit ta ei võtnud tõsiselt, aine iseenesest oli huvitav, aga õppeplaanides nii ära nuditud, et temast jäi järele ainult midagi pealiskaudset ja tühist. Keele ajalugu oli hulk reegleid, mis lubasid teha ladina sõnadest prantsuse ja hispaania omad. See oli lihtne, sama lihtne kui keskkooli matemaatika, kus ta sageli ei viitsinud valemeid meelde jätta ja nad siis ise tuletas, kui vaja oli. Nii libistas ta silmad üle selle, mida oli kirjutatud rahvaladina keelest ja ladina dialektidest. Viimaste näitena toovad kõik õpikud ühe ladina luuletaja read, kes heidab hispaanlastele ette, et nood ei tee vahet sõnade vivere ja bibere vahel. Kuna ka nüüdisaja hispaania keeles sõnaalguse v ja b sarnaselt kõlavad, oletatakse, et see häälduse eripära on sääl väga põline. Ning ka arusaam, et elamine ja joomine on peaaegu ükssama asi.

      Mis teda tegelikult huvitas, olid keeled, millest suurt midagi ei teata, ka seda mitte, kuhu keelkonda nad kuulusid. Ibeeri, liguuri, etruski keeled. Kas ta oli Õpetajalt