“Kuidas ära tunda, kes on andja, kes võtja?” päris tema.
“Selleks piisab pikemaajalisest vaatlusest, eriti kriitilisemates olukordades, näiteks matkadel, reisil või ütleme enne palgapäeva, kui raha ei ole. Paljudes peredes on nii, et üks endastmõistetavalt loobub oma lemmikroast, ta pole võibolla tihanud tunnistadagi, et tal niisugune on; teine leiab, et ta peab selle endastmõistetavalt saama.”
“See teine on muidugi mees ja see esimene, loobuja naine,” ütles Ellen.
“Nii on olnud meie kasvatus: mehest on kasvatatud rohkem võtjat, naisest andjat. Aga psühholoogid on näidanud, et selles on osalt ka midagi sügavamat – ehk päritutki. Ja vahel võib naisest saada suurem võtja kui mehest – see võib siis olla kompensatsioon, ülelöök. Nagu kõige hullemad joodikud saavad lastest, kes on kasvanud karsklaste peres.
Seda kõike saab ju mitmesuguste testidega määrata. Aga meil ei ole need moes. Kui kuskilt leiate, proovige. Mina noorena natuke tegelesin sellega. Oma lõbuks. Mõni korjab marke, mina kogusin psühholoogilisi tüüpe. Sellal oli vastavat kirjandust veel vähe, nüüd on seda kõvasti juurde tulnud.
Ameerikas tegeleb näiteks sõjavägi palju praktilise psühholoogiaga – lennukite ja allveelaevade meeskonnad pannakse kokku põhjaliku testimise abil. Sääl peavad inimesed hästi sobima, muidu see militaarmasinavärk ei töötaks korralikult.”
“Aga armastus,” ei saanud ta küsimata jätta. “Kas enamasti armutakse ka nendesse, kellega sobiksid, või ei ole siin mingit sõltuvust?”
“Sama vähe või sama palju kui suveilmal talveilmast,” vastas Õpetaja. “Armumine ja armastus, sobimine hilisemas elus, on väga eri asjad. Seda näitab ka lahutuste statistika.”
Nad vaikisid viivu.
“Kas ma võiks ka neid sinu luuletusi näha?” küsis Rein. Tal ei olnud selle vastu midagi, ainult et ta ei tahtnud vihikut enne käest anda, kui oli Õpetaja märkusi ja kriipsutusi uurinud.
Kas Rein tuleb jälle varsti siia? Võibolla, aga see ei olnud kindel. Võibolla saavad nad suvel kokku, kui enne ei näe. Ta võiks nende poolt läbi tulla. Sellele pidi mõtlema.
Talle tundus, et nüüd on paras aeg küsida valmis mõeldud küsimused draviidi keelte kohta.
“Te olete tegelnd draviidi keeltega, nagu juttu oli. Kas see lähedus soomeugri keeltele, millest mõnelpool on juttu olnud, on juhus või on sääl midagi taga ka?”
Õpetaja läitis sigareti ja tõmbas sügava mahvi.
“Teile ei ole vist vaja seletada, mis vahe on keelte tüpoloogilisel sarnasusel ja keelesugulusel?”
Ei, seda ei olnud talle tõesti vaja seletada. Ta oli sellest ise lugenud ja ka loengutel oli sellest räägitud.
“Tüpoloogiline sarnasus on mõnel puhul isegi hämmastavalt suur. Näiteks on mitmes draviidi keeles eitus samamoodi verb, nagu see on praegugi soome keeles ja oli vanasti eesti keeles: minä en ole, sinä et ole… Onomatopoeetikat on draviidi keeltes ka palju ja see on samuti sarnase struktuuriga, neil on ka palju selliseid sõnapaare nagu meie “lihma-lohma” või “sinka-vonka”. Isegi ööpimeduse kohta on niisugune kirjeldav sõna olemas.”
“Siis umbes nagu meie “pilkane pimedus”,” ütles ta vahele.
“Umbes jah. Aga seda tüüpi sõnade kõvendamist nagu meie “pilkane pimedus”, “uhiuus” või “risti-rästi” on neil hoopis rohkem. Neid kutsutakse kajasõnadeks. Ja on veel muudki kokkulangevat. Aga sugulusega on asi segasem. Kui mina Saksamaal selle asjaga tegelda sain, ei olnud veel olemas etümoloogiaid ja üksikute keelte grammatikaid oli ka vähe. Nüüd on neid rohkem, aga ei saa enam kätte. Ja ma ei tea, kas see kõik üldse on seda väärt, et temaga tegelda. Keelesuguluse tagaajamine on nagu aadlike genealoogiad – enamasti üks isevärki harrastus, muud ei midagi.
Vaadake, keelesugulusega võib minna mõned tuhanded aastad tagasi, kui tegemist on suurte ühiskondade keeltega. Aga mesoliitikumis või paleoliitikumis, kui inimrühmad olid väikesed, võisid keeled minu meelest seguneda nii erineval viisil, et “sugulusest” on raske rääkida. Kujutlege, et oli kahekümneinimeseline rühm, kus naised olid teisest hõimust või klannist ja alguses rääkisid teist keelt kui mehed. Meestega juhtus midagi, nad said jahil või sõjas hukka. Jäid naised lastega, nendega liitus uusi inimesi, kes jällegi olid muukeelsed. Minu arust võis sellises rühmas tekkida segakeel, mis on mitme eri keele järeltulija, on sugulane kõigiga, kuigi need keeled ei ole isekeskis suguluses. Keeleteadlased on seni uskund, et keeled ei saa liituda võrdsetena, üks on ikka see, mis säilitab oma grammatika ja põhisõnavara, teine kaotab selle. Mina usun, et vanasti ei olnud see üldse võimatu.”
“Nii et see draviidi ja soomeugri võimalik sugulus võib olla hoopis mingi sellise kiviaegse segunemise tulemus?”
“Ma ei tea. Ma arvaksin pigem, et siin on tegu millegi enamaga. Me kõik tuleme ju lõunast, vähemasti säält, kuhu jääliustikud ei ulatanud. Ja kuskil lõunas võisid draviidide ja soomeugrilaste esivanemad kaua koos elada, võibolla olid neil omakorda kunagi ühised esivanemad. Aga siis liikusid ühed põhja, teised võibolla lõunasse ja kolmandad läände. Tol ajal rännati sinna, kus oli vaba maad, näiteks liiguti liustikute kannul. Hiljem, neoliitikumis, kui tekkis põllumajandus ja nii toitu kui muud kraami oli aitades varuks, algas liikumine kehvematelt aladelt jõukamatele, kõrbetest viljakatele maadele, maalt linna. Nagu räägib Vana Testamendi lugu juutidest, kes rändavad kõrbes, kuni pääsevad Kaananimaale. Juudid polnd esimesed ega viimased, kes sinna on rännand. Rahvaid tuli laine laine järel, kerjustena või sõduritena, vallutajatena või pagulastena.”
“Nii et siis hakkasid linnad kasvama, nagu Babylon ja…?” küsis ta vahele.
“Seda küll, aga mitte nii palju, kui võiks arvata. Linnad olid peibutavad, aga hukatuslikud. Linnades oli hää olla inimestel, aga ka rottidel, kirpudel, täidel ja kärbestel. Ja see tähendas, et linnadest said haiguste pesad. Linnades ületas surevus sündivuse, uut rahvast tuli kogu aeg juurde, aga enamasti suutis see linnade elanike arvu ainult tasakaalus hoida. Vahetevahel tuli epideemia ja tegi linnad üsna tühjaks. Kuni uued inimesed jälle surnute asemele tulid… See seletab ehk mõne rahva kadumistki. Miks Mesopotaamias sumeri keele asemele tuli akkadi keel? Tasub mõelda sellele, et sumerlased olid linnainimesed, neil ei olnud oma tagamaad, maa-asustust. Kui katk siis mõne sumeri linna põhjalikult ära laastas – nende kirjanduses on katkust juttu, on olemas katkuvaimu lepitamise loitsusidki –, rändasid sinna kõrbetest semiidid. Nomaadid on nakkuste eest paremini kaitstud kui linlased. Nii jäi sumerlasi lõpuks nii vähe järele, et keel ei säilind enam.”
“Kas semiidid ei hävitand sumerlasi lihtsalt ära?” ei saanud ta jätta küsimata.
“Ei, seda ma ei usu,” jätkas Õpetaja. “Akkadlastele oli sumeri keel püha, seda õpiti veel üle tuhande aasta surnud keelena, nagu hiljem Euroopas ladina keelt. See ei saand olla vaenlaste või põlatud alamrahva keel. Eestlased ei võtaks sedasi rituaalse keelena kasutusele vene keelt või kreeklased türgi keelt.”
Näis, et kumbki noormees ei osanud või jaksanud enam midagi küsida. Rein vaatas kella ja ütles, et ta peab poole tunni pärast kindlasti minema. Tema arvas, et läheb ka. Siis aga tuli talle meelde veel üks asi.
“Viimane kord oli juttu teie lauludest. Et kunagi võiks neid näha. Kas see oleks võimalik?”
Õpetaja näole sigis viril naeratus. Raske oli aru saada, kas see palve tegi talle rõõmu või oli tüütu. Ehk ei teadnud ta seda isegi.
“Alo, sa oled vist end sisse rääkinud,” ütles Ellen. “Sina said tema luuletusi lugeda, eks sa pead talle ka midagi näitama.”
“Mida mul näidata on, pole midagi korralikult välja kirjutatud,” püüdis Õpetaja nüüd juba lootusetut vastuseisu jätkata.
“Ehk