Et kamber, mis ju talvel külm seisis, toast sooja saaks, peeti vaheuks juba hommikust saadik lahti ning köeti pärast lõunat teist korda seda hiigel-ahju, mis oma helde soojuse kõik tuppa andis, kuna ta kambri poole vaid ilmatu paksu külma tagumiku pööras. Ahju oli täna, hoolimata pehmest ilmast, nii palju hagu kupatatud, et kerisekivid nagu liiga küpsed vaarmarjad alt juba tumedalt punama lõid, kuna toas valitses vihusauna palavus, ehk küll ukseaugust vilumat õhku sisse imbus. Et lugemise kuulajad siin hea nahatäie higistada saaksid, iseäranis, kui neid palju tuleb, nagu võis eeldada, see oli kindel. Aga mis sest, kui aga kamber, mis talve läbi külm ja rõske on seisnud, kuulsa palvemehe tarvis soojaks saab, et ta seal oma kallist tervist ei rikuks!
Kõik see suurepärane vastuvõtu-toiming, mis Kiisa rahva käed ja jalad kallil pühapäeval nii usinasti liikuma pani, oli jäänud sellepärast tänaseks, et peremehele alles hilja õhtul teade toodi, Maltsvet soovivat täna Kuglile sõita, tuldagu temale Jaani kiriku juurde vastu. Juba mitu korda oli Kiisa Mihkel, Kugli küla jumalakartlikum peremees, suurt palvemeest ja hingeäratajat, kelle nime Järvamaal, eriti Koeru, Jaani ja Madise kihelkonnas, kasvaval aukartusel hakati nimetama, ka Kuglile lugema kutsunud, aga et see paik Maltsveti elukohast ja tegevusringist kaunis kaugel eemal, Madise kihelkonna kaugemas sopis asus, siis polnud kuulus lugija seni veel mahti leidnud Kiisa peremehe soovi ja oma tõotust täide saata, kuni siis täna hommikul erutav tulekusõnum siia oli jõudnud ning Kiisa Mihkel tuhatnelja Jaani poole teele oli läinud.
Ta tuleb!
Teade levis ruttu külas ja kogu vallas, kõigepealt Kiisa Mihkli enese kaudu, kes teel paljude kirikulistega kokku puutus. Maltsveti nimi oli Kugli rahvale juba tuttav, teda näinud olid aga ainult mõningased ja tema jutlust kuulnud peale Kiisa peremehe ainult paar inimest. Missugune mõju sõnumil külarahva kohta oli, seda polnud praegu veel märgata, sest lugemiseni oli veel hea tükk aega, külatänav seisis tühjana ning elutuna ja kirikulised olid veel saabumata. Aga jumalakartliku Kiisa pere peal heljus nägematult, ent tunduvalt nagu rõõmu ja lootuse ingel, tema ruumidest lendas kuulmata tiivalöökidel läbi nagu pühaduse ja vagaduse vaim.
«Ta tuleb!» sosistas vanaldane perenaine väriseval ärevusel tütrele, kuna ta parkpõskedel nagu õiepuna õrnalt kumendama lõi.
«Ta tuleb!» vastas Anu oma pehme, soniva häälega, ja ta suured vagurad silmad said sügava, hingelise läike.
Nõnda vaatasid nad sagedasti naeratades teineteise otsa ja kuulutasid endile vastastikku seda salapärast rõõmu, mis nende rinda täitis, ilma et nad selle sisimat põhjust endile oleksid mõistnud seletada.
Vanem vares suure kase otsas kõhistas endamisi naerda. Ta naeris sügavas kurgu põhjas, nii et see nagu kõhtu kugistatud luksumine kuuldus.
«Krrae! Miks sa naerad?» küsis noorem.
«Ma ei naera, ma nutan.»
«Miks sa siis nutad?»
«Ma ei nuta, ma naeran.»
«Miks sa siis naerad?»
«Inimesed on nii tölbid!.. Kugli otsib abi, aga ise ei teagi, et abi otsib.»
«Ei tea?»
«Krrae! Ei tea. Nagu mähkmeis laps ei tea, et ta karjudes kedagi kutsub… Kugli kutsub Maltsveti Juhanit…»
«Keda ta peaks siis kutsuma?»
«Jah, keda ta peaks küll kutsuma! Kas kotkast või kullisid ja hakkisid?.. No jah – neid!..»
Ja vana vares naeris jälle naeru, mis oli nutt, ning nuttis nuttu, mis oli naer. Siis jäi ta mõttesse ja hakkas, kui ta oksa küljes oli nokka teritanud, tiiva-alust nokitsema.
«Vanakestel on oma iseärasused,» mõtles noor vares, kellele teise jutt oli kaunis arusaamatuks jäänud, ning pööras oma tähelepaneku jälle Kiisa pere poole, kus rookimis- ja ehtimistöö ikka veel kestis. Ta nägi, missuguse uudishimuga majaloomadki seda pühapäevast tööd, mida ei peetud patuks, pealt vaatasid ja kuidas nad imetsedes pead raputasid – lehmad ja lambad kaevukünal, ühe silmaga Muri kojalävel, kanad räästa all ja röigav emis pruukosti kallal, mille Kiisa Mihkli ruun, minnes hommikul teele, tema jaoks lauda ette oli maha jätnud. Kõige uudishimulikum oli ühesilmaline Muri. Kui ta õues Miku ja Eltse, Tiina, Lülli ja Manni tegevust juba küllalt igast küljest arvustades oli jälginud, hüppas ta holpsti läbi suitsu ukse-august tuppa, et ka seal oma ainust, aga terast silma proovivalt lasta ringi käia. Ja isegi laiska harjaslooma ajas uudishimu pilgukest tuppa heitma. Varsti ilmus tema pikk ilane torunina ukse-augule ja ta tegi kõhurääkija toonil, kõige madalama bassihäälega, nii kaua lühikesi pilkavaid märkusi uue tubase korra üle, kui perenaine seda pahaks pani ja talle roobiga nina peale andis, nii et ta kiunudes oma patused lõuad tagasi tõmbas.
«Krrae! Lähme vaatame, mis teised abiotsijad külas teevad,» ütles vana vares noorele, kui ta oma särgi täidest tühjaks oli otsinud. «Ma usun, terve Kugli on varsti jalul.»
«Lähme!» oli teine nõus. «Vahime iseäranis neisse peredesse sisse, kus on nooremaid.»
Vanem vangutas naeratades pead.
«Noorusel pole voorust! Noored ei märka veel abi otsida, ei teadlikult ega ebateadlikult; nad on tugevad ja suudavad tühja kõhtu kannatada. Ainult üksikud ootavad prohvet Maltsvetti, teised kõik Juhan Leinberg’i, kui nad teda ülepea ootavad. Noored on ennem kiigel kui palvemajas.»
«Vanamees, sa ära laida Kugli nooremaid! Krrae!»
«Krrae! Ma ei laida neid. Ma ütlen ainult, kuidas nad on, ja panen nende peale palju lootusi tulevikuks.»
Nad lendasid pikkamisi üle Kugli küla ja vahtisid uurides sisse tahmastest ukse-aukudest ja kämblasuurustest kustunud aknaruutudest. Ja mis nad nägid, oli seesama, mida nad Kiisalgi olid näinud. Valmistati ette ning oodati, pisteti suud kokku ja räägiti vagast palvemehest. Siin soeti teist korda pead, seal pisteti uusi pastlaid jalga, teal toodi lauluraamat laudilt maha või kinnitati hinge piibli lugemisega tähtsa õhtu vastu. Ja vanal varesel oli nii õigus: Need, kes sugesid pead, sidusid uusi pastlaid jalga ja ootasid Juhan Leinberg’i, need olid noored; need aga, kes võtsid lauluraamatu laudilt või lugesid piiblit ja kõnelesid prohvet Maltsvetist, need olid vanad… Ja õhk oli igal pool täis pühapäeva, tasa imbuvat, vaikselt heljuvat, ihust ja hingest salaja läbi ujuvat pühapäeva. Linnudki tundsid oma hinges ja enese ümber seda mitte-eritletavat, mitte-seletatavat pühapäeva-õhku, ja vana vares talitses oma nurisevat ning näägutavat suud, ja noorgi neelas oma edeva «krrae! krrae!» alla, kui ta midagi silmas, mis tema uudishimu äratas ja mille kohta ta muidu vanemalt seletust oleks pärinud.
Juba hakkasid esimesed kirikulised külasse jõudma. Nad tulid eemalt tumeda kuusiku alt, halli tossu ja valge lume vahelt, otsekui mustad ämblikud nähtavale, nii ükshaaval kui ka lüheldaste rongikestena. Vahel kadusid nad hangenõgudesse ja tee-aukudesse, kerkisid siis jälle üles ja suurenesid ühtelugu, nii et laste suudest väravates aeg-ajalt ehakas rõõmuhüüe puhkes: «Näe, meie isa – näe, meie ema!»
Oli kirikulisi, kes kõrtsist mööda sõitsid, oli ka neid, kes ei sõitnud. Viimased polnud seejuures süüdi, vaid nende hobused: need ei raatsinud kõrtsist eneste puhkamise tulul