1
TA TULEB!
Sula. Kolmat päeva sula. Räästad aiva nutsid ja sülgasid. Ilm oli täis tossavat vett, nagu vanutataks kõikjal kangast. Niisugune vastlasula, mis kipub kõige paha pealt katet ära uhtuma. Halastavat katet, mille alla Kugli küla nii palju häbelikku inetust püüdis varjata. Heldet krohvi, mis kõik augud nii ilusti kinni mattis, kõik praod nii hoolsasti täis toppis, musta nii osavasti valgeks tegi. Juba tekkisid katustele tahmased kuradinäod, mille irvitavatest suudest paljad roovlatid nagu irevileaetud mustad hambad välja paistsid. Juba alanesid vallikõrgused hanged hurtsikute ümber ja jätsid ilma hooleks aru pidada, kuhu külge viimased kord ümber kukuvad. Juba tulid hangede tagant nähtavale need madalad mustavad avaused, mille kaudu inimesed nagu lume alla maetud kartulikoobastesse pugesid, ja need kämblasuurused augud seinte sees, mis õhtuti tulega nagu hundisilmad üle valge lagendiku kiirgasid, kuna nad päeval nagu välja pistetud, kustunud nagu surnul olid.
Paks ja tihe ja valge oli vaip olnud, mis Kugli küla inetusi oli katnud. Nüüd rebenes ta lõhki, pudenes tükkideks, kõdunes silmanähtavalt õhemaks ja, hõredamaks. Ta ei varjanud enam ihu, ei peitnud häbedust.
Inimesed ei pannud seda mikski, aga lindudel oli häbi. Inimesed olid tuimad, linnud terased. Ja las tulla kevadel veel need linnud, kes on näinud teisi maid! Need tulid vaid kaastundmusest siia. Neil oli Kugli rahvast hale meel. Kugli koopaelanikud tahtsid ju ka pääsukest näha, lõokest kuulda, ööbikuga ühes nuuksuda. Ja kui raske südamega nad sügisel lahkusid, need kaastundlikud linnud, kes teisi maid on näinud! Nad läksid nuttes, sest nad ei teadnud, mis saab kevadeks Kugli rahvast. Nad armastasid seda rahvast ta inetuse pärast, ja see on kõige kõrgem armastus. Seepärast püüdsid nad saabuda kevadel ikka võimalikult vara; ja et armastus neid sagedasti liiga vara teele ajas, siis maksid nad seda vahel oma eluga. Kas see polnud ilus surm?
Kodused linnud, need olid Kugli inetusega juba harjunud. Need polnud ka palju paremat näinud. Nende teekonnad ulatusid ainult vallast valda, harvasti kihelkonnast kihelkonda, ja ainult mõningased olid läbi lennanud kahest või kolmest kubermangust. Ja mida olid nad näinud? Ainult Kuglisid. Siin Kugli, seal Kugli, igal pool Kugli. Enam või vähem. Üks päris Kugli, teine väga Kugli sarnane. Aga kuigi nad olid harjunud Kugli inetusega ega olnud palju paremat näinudki – terasemad inimestest olid nad siiski. Võib ka olla, et suvised linnud neile teistest maadest olid jutustanud. Või polnud nad mitte terased, vaid armastasid ainult näägutada? On ka säherdusi urisejaid ja nurisejaid. Need ei tea, kui kallis asi on leplik meel ning rahulik süda. Sest veel ei ilmu isa Jannseni «Perno Postimees», kust nad seda võiksid lugeda.
Istuvad seal Kiisa talu suure kuuse otsas kaks mõistlikku varest – see on pealtnäha kaunis mõistlikud. Üks vana, teine noor.
«Krrae! Krrae! Meie Kugli läheb aasta-aastalt ikka näotumaks,» ütleb noorem, kui ta silm kortsus kulmu alt mitu korda murelikult üle küla on lennanud. «Millest see küll tuleb?»
«Krrae! Krrae! See tuleb vaesusest,» vastab vanem kähiseval häälel, sest tal on niiskest ilmast köha ja nohu.
«Vaesusest? Krrae! Õige küll. Meiesugune ei taha siin ju enam ausal viisil süüagi saada. Aga millest siis Kugli vaesus õieti tuleb?»
«Krrae! Sa räägi niisuguseist asjust tasemini,» uriseb vanem mõistlik vares. «Eks näe, et meie all säuksub parv varblasi.»
«Krrae! Sul on õigus, neid ei või uskuda! Need räägivad mõisas kohe ette, mis külas kuulevad. Pagana nuuskurid! Saadana salakuulajad! Oota, ma pillan neile midagi pähe!»
«Sitsitsit!» kuuldus alumiste okste pealt kombelise vihaga, ja varblastekari põgenes mõne astme alamale.
«Krrae! Kust tuleb Kugli vaesus?» võttis vanem vares jälle sõna, kui ta nina nuusates ettevaatlikult oli ringi vaadanud. «Krrae! Vaesus tuleb sealt!»
Ja ehk ta küll ainult tiiva otsaga, näitava liigutuse mõisa poole tegi, näis noorem teda siiski mõistvat, sest ta ütles: «Krrae! Seda arvasin isegi!» Ja lisas juurde: «Krrae! Aga need seal all mutikoobastes ei märka seda!»
Kuid sel hetkel kajas kivimurru poolt lühike, lõikav ja noomiv hüüd: «Hea! Hea! Hea!»
«Krrae! Psst! Hakid!» hoiatas vanem vares nooremat. «Neid on veel vähem uskuda kui varblasi! Need on ise ka peremehed!»
Nad nihkusid koomale kõikuval oksal ja pistsid nokad kokku. Aga et vanem vares juba veidi kehva kuulmisega oli, pidi noorem siiski kaunis valju häälega varesekeelt rääkima, ja ta ütles:
«Krrae, vanamees! Kas see ikka nõnda on olnud?»
«Krrae! Niikaua kui mina tagasi mäletan. Kullid ja hakid – need! Aga tulise pihta – kes sealt siis tuleb?»
Nad jäid üürikeseks ainiti kuusetuka poole halli õhku vahtima, pistsid siis nagu noolest mõlemad lendu. Varblased edevalt kisades järele, nagu ähvardaks ka neid mõni hädaoht! Kõrgelt, vinetava udu looritusest paistis ainult pisike täpp, mis aga kiiresti suurenes, kuni nähtavaks sai suur tugev kull, kes vaikides Kugli küla ja viimaks Kiisa talu kohal toredaid tiire hakkas keerutama. Kuked õuedes tõstsid nii hirmsat hoiatuskisa, et kõik nende sulgnaised, kes räästa all esimest korda paljale maale olid jalutama läinud, silma-pilk rehealuse värava alla kadusid.
Ja kus midagi ei ole, sealt pole kullilgi midagi võtta. Seepärast rändas ta edasi, teades, et teisest kohast ometi on midagi võtta.
Mõlemad mõistliku näoga varesed istusid juba Kiisa talu suure kase otsas ja olid rahunenud.
«Krrae!» ütles noorem. «Kas siis Kugli, vaesekene, endale abi ei tahagi otsida? Ta peab ju ära nägema, et see nõnda enam ei või edasi minna!»
Vanem vares naeratas nukralt.
«Ta otsib abi.»
«Kust?»
Vanem vares ajas noka osutamisi taeva poole.
«Soo, soo!» ütles noorem. «Ja sealt on abi loota?»
Teine kehitas õlgu. «Krrae! Ma pole looduseuurija… Aga Kugli otsib veel kelleltki abi…»
«Kellelt?»
«Prohvet Maltsvetilt.»
«Mis elukas see on?»
«Krrae! Saad täna teda ise näha.»
«Kus?»
«Kiisal… Eks kae, kuidas Kiisa rahvas võõra vastuvõtuks valmistub… Krrae! See on haruldane mees, keda täna näha saame. Kõik Järvamaa linnud tunnevad teda juba.»
Noorel varesel oli häbi, et tema teistest hariduses oli maha jäänud; seepärast vaikis ta ja hakkas seda terasemalt Kiisa talu poole vahtima.
Seal näis tõesti säherdune sibin-sabin valitsevat, nagu seisaks mõni pidulik sündmus ootel, nagu oleks haruldasi külalisi tulekul, pealegi palju, õieti palju külalisi. Sest ega Mikk ja Elts väikese Tiina ja punapealise Lülli priitahtlikul abil, pühapäevasest päevast hoolimata, muidu õues lund ei oleks rookinud, nii et labidad ja luuad lendasid, et hange uppunud väravast tare ukse-esiseni laiemat teed rajada. Isegi lombak Mann oli teiste õhinal ametis; ta hävitas kühvliga, mis kaks korda suurem oli kui ta ise, aida ees seisvat lume-memme. Oli ju karta, et nii püha mees nagu Maltsveti-papa ei salli seesugust ebajumala-sarnast elukat ristiinimeste maja juures, liiatigi et see kahtlane isik, ammuli suu ja krillis silmadega nagu ta oli, liia märja pärast juba otsekui joobnu taaru vajus, kuna tal patusel ka veel pikk piip nagu varn põigiti hammaste vahel rippus – ebavoorused, mis püha meest tingimata pidid pahandama…
Mõlemad mõistlikud varesed nägid ka veel, kuidas sulane Jaan kitsas kojas korda ja ruumi püüdis teha – rauapuid, reejalaseid, vikatilüsi, kangasjalgu, peerulõmme ja mõnda muud talukraami, mis sinna oli seisma pandud, koomale kogudes, ja kuidas tüdruk Triinu tema järelt vana raagus luuaga nii hoolsasti pori ning prahti kasis, nagu pühiks ta nelipühi esimese püha hommikul kambri põrandat.
Ja kui terased varesed toa-ukse tahmasest valguseaugust oleksid võinud sisse vaadata – seda nad aga ei võinud, sest et sealt paks ja tihe suitsukeel välja lipsas ning sinakashalli lehviva loorina katuse ääre alt üles õhku lookles –, siis oleksid nad näinud, et toas ja kambris sama kasimis- ja koristamistöö osalt käsil, osalt juba valmis oli. Seal talitasid pühalikkudel