„Küll ma juba tegelen nendega. Esimene asi on siit minema pääseda. Pärast Mauritiusel ajame asja Alexandre’i abiga korda. Aga kuni me siin oleme, ei saa me midagi ette võtta.”
Esimest korda räägib ta Patriarhist kuidagi teisiti kui oma vihavaenlasest. Tema silmad ekslevad prillide varjus rahutult, ta pöörab pilgu vulkaani suunas, kuulatab, kas on midagi kosta.
„Tuled ka juba või? Ma ei saa sind enam kauem oodata!”
Ta pistis läbi võseriku vulkaanilahe suunas jooksu. Juba oligi ta kaugel, pööras veel kord ringi:
„Léon! Tule nüüd!”
Jacques on kiiruga asjad pakkinud. Võtan omakorda koti, kus on Suzanne’i luuleraamat ja minu joonistusvihik.
Teel vulkaani poole rääkis Jacques närviliselt sellest, mis toimus saare teises servas.
„Seal on iga hetk puhkemas mäss. Peame kiirustama, enne kui asi päris hulluks kätte läheb. Väljarännanud on kõik rannal. Ma poleks elu sees arvanud, et neid on nii palju. Nad taipasid, et laev ei tulnud neile järele, nad on maruvihased. Nad on valmis merre hüppama, et luup tormijooksuga vallutada.”
„Kas siis kuunar ei pidanudki tulema?”
„Ma ei tea. Ja mul pole vähimatki tahtmist seda ootama jääda.”
Jacques pistab uuesti mööda teed jooksu. Ta hingeldab. Tal on käe otsas arstipaun ja Suzanne’i reisikott. Kiirustame läbi vana surnuaia, hüppame üle sisselangenud haudade. Jacques ei peatu hetkekski, et hinge tõmmata. Tal pistab küljes, see paneb ta nägu krimpsutama.
„Nad jäid laguuni ankrusse, keegi ei tulnud maale. Saad aru? Nad ei taha meid peale võtta. Nad ei taha mitte kedagi peale võtta. Sa pead tulema, et nad näeksid meid koos.”
„Aga miks ometi?”
Ka mina karjun, lõõtsutan, võserik on mu jalad verele kriipinud. Korraga ma taipan, et olen paljajalu: olen kingad karantiinilaagrisse unustanud. Tahan tagasi pöörduda, aga Jacques hüüab:
„Jäta, meil pole aega, küll sa Port Louis’s endale uued ostad.”
Tema hääl on ärev, see kõlab võõralt. Nüüd ma taipan, mis seal, Palissaadide lahes valla on pääsenud – üleüldine raev.
Ronin üle mäeharja, mis saare pooleks jagab, ja minu ees avanev vaatepilt naelutab mu paigale: terve Palissaadide lahe serv on paksult rahvast täis. Enamik seisab summas randumissilla juures, mida kulid hommikuti ehitamas käisid, ja üritab laavakividel tasakaalus püsida. Teised on roninud suurtele basaltlahmakatele, nad on poolest saadik vees, lainetusest hoolimata. Lahe vasakus servas ootavad eurooplastest reisijad palmilehtedest katusega laohoone juures. Suzanne on varjunud katuse alla, ta toetub vastu ühte nurgaposti. Ta seisab näoga meie poole, ta ootab meid. Ta ei tee ühtegi liigutust, aga ma tean, et ta märkas Jacques’i, kes laskub joostes mööda teerada lahe poole.
Kõik väljarännanud ei mahu rannaribale ära. Paljud kükitavad lahe servas tihnikus. Naised on kaasa võtnud oma mustad vihmavarjud, mis on nende ainus varandus. Nad on jätnud oma toimetused ja põllud, nad on kiiruga ühismajadest mõned asjad kaasa kahmanud ja seal nad seisavad, silmitsevad rannavalvealust, väikest aurulaeva, mis paari kaabeltau kaugusel rannikust ümber ankru tiirutab. Keegi ei räägi, kõik on väga vaikne, kostab vaid masinate korrapärane müdin ja aeg-ajalt on kuulda lapsenuttu, mõnd hõiget. Isegi koerad on vait jäänud. Nad lamavad tühjade majade ees maas, koonud tolmus, nagu ootaksid ka nemad, et midagi juhtuks.
Rannal, Ava reisijatest veidi eemal märkan räsitud kaubapakke, õlivaate, kaste, mida meri on randa kandnud. Keegi pole võtnud vaevaks neid kuivale tassida, mäslevad lained loobivad neile vahtu, kannavad neid tagasi mere poole ja heidavad kaugemale kaldale. Näib, et pardaohvitser pole tahtnud riskida randumisega, pidades lainet julla jaoks liiga kõrgeks või kartes, et väljarändajad neid ründavad. Liginedes taipan, et osa meeskonnast on relvastatud, mehed seisavad tekil, käes India armee rasked Schneideri püssid.
Jacques on minust kaugel ees, juba on ta rannal. Kui ma tulikuumade kivirahnude vahelt laskuma hakkan, kuulen kisa, mis täidab terve Palissaadide lahe. See on üleüldine ahastus- ja vihakarje, mis paisub, vaibub, paisub uuesti, kandub üle terve ranna, suust suhu, mehelt naisele, kord madal, kord kile. Ma pole elu sees midagi sellist kuulnud. Mul käib värin üle terve ihu, see on ühtaegu laul, muusika, vihakarje ja kaeblemine. Sanitaarteenistuse velsker, kes seisab tekil oma meeste keskel – ja keda võib teistest selgesti eristada tema valeva mundri tõttu –, on otsustanud lahkuda. Madrused hiivavad ankru ja velsker on läinud komandosillale, et mootor tööle panna. Masinate müdin kandub üle lahe. Just see hääl ja laevakorstnast tõusev must suitsujuga on vallandanud väljarännanute vihakarje. Nad on taibanud, et rannavalvelaev lahkub, et ta jätab meid kõiki saatuse hooleks.
Kui ma alla randa jõuan, valitseb seal uskumatu tohuvabohu. Inimesed tormavad igas suunas, vihast meeleheitel. Nad on sinnapaika jätnud oma kotid, oma vara, nad jooksevad veepiirile, sumpavad tugevale lainetusele vaatamata vette, sajatavad. Arkottie’d ja nende pealik sirdaar šeik Hussein on kuhugi kadunud. Nad on ilmselt lahe kohal kõrguvate kivirahnude taha varjule läinud. Keegi ei suudaks praegu rahvahulga viha vaigistada. Need mehed, keda ma olen näinud nii vaguralt korrapärastes ridades kivikorvide all kookus muuli poole liikumas, oleksid justkui kurjast vaimust vaevatud. Mõned on pikali paisatud, nende nägu on verine. Kohkunud naised ja lapsed üritavad pageda kulide küla majadesse, aga kaigaste ja matšeetedega mehed tõrjuvad neid aga tagasi. Mida lähemale ma jõuan paigale, kus Ava reisijad end varjavad, seda enam tunnen, kuidas ärevus mu kõri nöörib: oma praeguselt kohalt ei näe ma muud kui tihedat rahvamassi, mis ringiratast liigub, ja selle liikumise keskpunktis on laoruumi katus. Liivas peidus olnud terav kivi on mu jalahaava uuesti lahti tõmmanud, mul on valus kõndida. Korraga märkan ühest inimmassi tekkinud avausest Jacques’i. Tema nägu on vihast ja hirmust kõverdunud. Ka tema karjub, raputab rusikat. Ta hoiab Suzanne’il käest kinni, proovib taganeda, aga rahvahulk on liiga tihe ja lükkab neid ranna poole. Korraga seisavad nad kahekesi vahuses vees, selja taga mäslevad lained. Teised Ava reisijad on kadunud, John ja Sarah, Bartoli, Julius Véran. Ilmselt jõudsid nad vulkaaninõlvale põgeneda. Otsin pilguga Sūryavatīd, üritan märgata tema siluetti, nägu. Aga minu ümber on üksnes põgenikud, poolpaljalt ringi tormavad noormehed, silmad hullunult põlemas. Muuli ehitusplatsi kõrval seisab rühm naisi. Mõned on kohvrid ja kompsud enda kõrvale maha pannud, väikesed lapsed kaksiratsa puusale võtnud, justkui valmistuksid nad tõepoolest laevale minema ja kaugele ära sõitma. Sūryat nende seas ei ole. Küllap jäi ta oma ema juurde paariate külla lahe teises servas. Sinna pääseda on täiesti võimatu. Kuna ma kõhklen, ringi tormavate inimeste eest kõrvale põigeldes, kuulen, kuidas Suzanne mind hüüab. Korraga olen meres. Moodustame Jacques’iga oma kehadest müüri ja liigume, pea maas, libedatel basaltkividel turnides ranna serva poole. Vähemalt siin ei saa ründajad meid ümber piirata.
Palissaadide laht kaigub endiselt kisast, aga nüüd on see tuhmim, hägusam, mõni hääl, mis hõikab, hüüab, ähvardab. Poisid, ihud higist ja mereveest läikimas, ainsaks kehakatteks niudevööd, jooksevad meie ümber vees, sõimavad, loobivad eemalduva rannavalvelaeva suunas kive. Ümber pöördudes näen siluette laevatekil seismas, nad on veel vaid üksnes varjud vastu päikest. Tuuleiilid kannavad suitsu laiali. Juba polegi enam masinate müdinat kuulda, laev vajub lainevallidesse, õõtsub voogudes. Hetk hiljem on ta vulkaaninuka taha kadunud.
Lainemüha katab inimhääled. Rasked lained on tõuganud meie ümber jooksnud poisid kalda poole, nad ronivad veest välja ja suunduvad kaldanõlva mööda üles. Talutan Suzanne’i ainsa võimaliku varjupaiga poole, vulkaanijalamil asuvate kivilahmakate juurde, sinna, kus voolab mageda veega oja. Kui me kividel turnime, näen, et Jacques’i nägu on verine. Poiste visatud kivi on talle pihta lennanud. See on tabanud teda vasaku silma kohale, lõhkudes ühe prilliklaasi. Jõuame vulkaani lõunaküljele just täpselt selleks hetkeks, et näha rannavalvelaeva rohelisel merel kiirelt eemaldumas, kiiluvees õõtsuv tühi julla sabas.
15. kuupäev
Leidsin