„Taavi, pea auto kinni.” Nimetatu keeras auto teeservale. „Vaadake, peole te ei tule, nii et ma annan teile ühe võimaluse veel. Võtke suhu ja.. teil ei tule probleeme.”
„Paned meid tee kõrvale maha?” päris Kristi.
„Ei-he-he-hei,” naeris noormees, suunates siis tõsise pilgu Karile, kuigi kõneles teise neiuga, „see ei oleks teie jaoks probleem.”
„Mis siis oleks probleem?” uuris Kari.
„Kuule, Veiks,” alustas autojuht kõnet, „Taavi siin, kuule, kuskohas sul see pidu täpselt on? Ahah, selge, väga hea.”
„Probleem..? Noh.. mina saan kohe kindlasti, mida mina tahan. See, mida teie tahate või ei taha, muutub aga väheolulisest veel tühisemaks. Ma tean, et mul on paar tundi, et teid ära rääkida, kuid mul on pohmakas ja ma ei viitsi. Seega pakun ma heaga varianti, et vaid üks võtab suhu. Kui see teile ei sobi, siis ma enam heaga ei ürita ja võite kindlad olla, et suhuvõtuga ei pääse kumbki.”
„Kas piisab, kui üks meist suhu võtab?” uuris Kristi.
„Sina jah?” uuris noormees, silmitsedes neidu enda kõrval, „sorri, kuid pigem tema. Mult pole kunagi veel ühekäeline suhu võtnud.”
„Kui te mulle ühe telefonikõne lubate, siis võtab Kari suhu.”
„Kristi, palun lähme välja, meil oleks vaja rääkida?” ütles Kari.
„Hea meelega.” Neiu väljus autost, niisamuti ka tema kõrval istuv noormees.
„Ära proovigi ära joosta, me saame teid kätte!” lausus noormees, „ja siis anname esmalt peksa!”
„Kõlas, nagu meil oleks kokkuleppe juba olemas?” küsis Kari. Ta astus Kristile lähemale ja kummardus tema näo ligi. „Mis sul plaanis on?”
„Kari, mäletad meie häid vanu aegu kontsertidel?” küsis neiu. „Tee seda, mida oskad.” Ta naeratas tähendusrikkalt.
Ka Kari naeratas mõistvalt, paljastas kihvad ja libistas keelega üle huulte.
Ta astus neiust eemale, jäi noormeest silmitsema. „Olgu, võtan suhu, oled valmis?”
„Sa tahad siin, kohe praegu?” uuris päikeseprillidega tüüp, kahtlevalt ringi vaadates.
„Mulle ei meeldi eriliselt see idee,” nentis Kari, „kuid ma võtan sind sõnast, et probleeme ei tule, nii et teeme selle asja ära.”
„Okei,” noormehe nägu läks naerule, päikeseprillid jäid ette. Ta kõndis ümber auto ja tõmbas püksiluku lahti, sikutas peenise välja. „Tule näita, mida sa oskad. Ime lahti, libu.”
Kari astus inimesele lähemale, libistas oma käe tema käe peale, tõstis tema käe, asetades oma sõrmed ümber tema keskmise sõrme.
„Ma ei tahtnud seda autos teha, ma ei tahtnud seda talle autos teha, see võib ohtlik olla, juba eelmäng viib tähelepanu kõrvale, tipp aga.. kuidas ejakulatsioonihetkel kõik lihased kehas pingulduvad, hingamine peatub, inimene ei suuda liigutada.. see, mida mees suudab siis kogeda, on lähim naiste tunnetatavale orgasmile.”
„No lase käia!” julgustas inimene, „tee, mida kõige paremini oskad!”
„Okei.” Kari naeratas, paljastas kihvad, surus käe inimese keskmise sõrme ümber kokku, tõstis tema käe üles ja.. tõstis pilgu inimese näo suunas. „Muide, kui sind huvitab.. ma valin vägistamise.” Ta murdis sõrme. Järgnes löök laubaga näkku ja seejärel põlvega kubemesse ja jäigastunud, ripakil riista pihta. See sundis vastast kägarasse tõmbuma ja andis Karile võimaluse lüüa mehele põlvega näkku. Ta murdis järgmise sõrme, vabastas käe oma haardest ja andis jalalabaga näkku, paisates sellega inimese maha. Ketid tegid oma töö nii jõu kui vigastuste osas.
Löök talle külge, tunnetas seda, valuaistingut, justkui oleks tema paremas küljes naha all midagi lõhkenud, leidis seelikuääre alt tera ning tõmbas siis kaare tühja õhku, pöördudes samas ümber. Rusikalöögid, mille eest põigelda, jalaga kubemesse ning tõmmata teraga, tunnetas, kuidas see puutus vastu midagi pehmet ja lõikas sügavale sisse, loota jäi vaid, et see oli mõni oluline veresoon. Ei, siiski, Taavi taganes, katsudes oma nägu, põske, selles olevat sügavat haava, millest korraks piilus välja ka keeleots.
Hetk hiljem tundis ta seljas valu ning eneselegi ootamatult langes põlvili maha, seejärel haaras miski tal peast ja surus ta pikali.
Kari ärkas. Vihm. Vihmast ujuv kruusaväli maantee ääres. Peavalu, mida ta ei suutnud hetkel täpselt kuhugi paigutada. Lisaks seljavalu. Kaks seljavalu, esimene midagi teravat ja teine tuimem. Ta toetus küünarnukile ja lükkas end jalgadele istuma. Juuksed olid läbimärjad nagu peaaegu kogu muugi riietus, mida jope ei kaitsnud. Maapind tema all oli muidugi kuivem kui ümbritsev, ta oli siin tükk aega lebanud. Hämarus lõpetas oma mängud, või oli see tema silmanägemine, mis mängis, tuues nüüd kogu maailma tema ümber tuhandete halltoonide eripäras nähtavale.
Eredate vilksatustena hakkas toimunu talle taas meenuma. Kristi, auto, kaks tegelast, müra, ettepanek suhu võtta, ja siis võitlus ja pimedus. Kristi. Kari tõstis aeglaselt käe ja puudutas selga, tunnetades läbi tagi ja selle all oleva riietuse täpselt seda kohta, mis valutas, selg kui selgroog. Ning tundus, et kaks sügavat rebendit selle kõrval. Muigas korraks, peaga oli sama lugu, vasakul küljel, kuivanud verenire juustes, vihm oli näolt vere pesnud, kuid suur hüübinud plekk oli paremal küljel siiski olemas. Puudutas seda. Lisaks tunnetas paralleelseid rebendeid küljel, nahas, pindmised, tagi ja särk olid siiski veidi kaitsnud, pehme piirkond ka, roiete ja vaagna vahel.
Ning veel midagi. Midagi segavat krae vahel, libistas sõrmed tagi alla keha paremale poolele, leides sealt kokkurullitud kahekroonise rahatähe. Rullis selle lahti, jäädes korraks silmitsema kortse ja kupüüri tekstuuri, märgates siis sellele pastakaga kiiruga kritseldatud numbreid. Voltis raha taas kokku, enne kui vihm jõudis sellele tõsist kahju teha. Suskas tagitaskusse. Lõi seejärel valusalt rusikaga vastu jämedat killustikku enda ümber, üha uuesti ja uuesti. Noad. Noad oleksid aidanud.
Suvi läbi, või siis alates sellest hetkest, kui ta hakkas tahtlikult piirama oma fentanüülitarbimist, oli ta tegelenud teradega. Loopinud Lasnamäe tühermaal korteriühistu teadetetahvlisse süstemaatiliselt kõike, mis oli terav ja lendas. Ja mida nende köögikappides leidus. Ema ei kasutanud neid riistu enam ammu.
Kõige murettekitavam oli, et tal olid noad. Ja saapad. Korralikud suured taktikalised noad, mida päris igaüks oma saabastesse ei saanud mahutada. Põhiliseks eelduseks tundus olevat jalgade pikkus. Kuid noad ja saapad vedelesid korteris, kapipõhjas. Leides kasutust vaid vajadusel.
Kari ohkas sügavalt, selles asjas tuli vist üht-teist muuta – Nõela juurde kõndida ja lasta tal saabaste sisekülgedele klambrid panna, milles terad paigal seisaksid. Veidi parem kui lasta teradel nahka lõikuda, nagu see seni oli toimunud. Ta tõusis püsti. Tasakaal oli olemas, jahedus oli olemas. Tõstis käe ja haaras juustest, surus neist vett välja. Ajutine lahendus, kuid pakkus siiski mingisugust leevendust. Saada vettinud kruusatolm juustest välja oli boonus, ta jäi oma sõrmi vaatama.
Eemal vihmas lebas naeltega kaigas. Tundus justkui välja kangutatud tarast, mis eemal heinamaa ja kruusavälja piiril seisis. Lummatult astus ta selle poole ning jäi tarale toetuma. Vihmasein, kangana eemal, taustaks silmapiiril mustav mets, mis osalt maa kumeruse taga peidus. Ühtaegu ruumiline ja tasapinnaline. Tunda sügisese vihma kõlekülma lõhna, langetas pilgu. Tara oli muidugi tinglik nimetus lääpa vajunud ja päise päeva ajal hallina paistvale puidust konstruktsioonile. Muigas, nii väga oleks ta tahtnud siia jääda ja vihma nautida. Kuid tal oli muudki teha, lükkas end tarast eemale.
Tõstis tahutud kaika maast, silmitsedes kaht roostes naelaotsa, mis selle ühest otsast välja ulatusid. Vahemaa klappis sellega, mida ta oma seljal ja küljel tundis.
Tundus, et inimesed olid ta siia lohistanud. Eemale maanteest, puude taha, eemale tuledevihkude ulatusest ja võimalikest abistajatest. Vähemalt oli neil oidu oma tegevust varjata. Ta naeratas endamisi, libistas keelega üle kihvade. See ei