Ta langetas pilgu, silmitsedes neidu, kes seisis tema kõrval purunenud klaaskatusega bussiootepaviljonis, neiu tume nahkne kaabu pidas kinni enamuse vihmast, juhtis selle selja taha ja laskis seal maha voolata, riideid puutumata.
Mis oligi olnud tema alternatiivplaan tänasega seoses? Õige, Kari ohkas, toetus vastu paviljoni karkassi. Minna koju, osta teel paar pudelit viina ning valmistuda osalt koolipäevaks, osalt sellele järgnevaks. Või leida Angela.. ema.. põrandalt maast omaenese okse seest. Surnuna, silmad pooleldi pahupidi ja klaasistunud.. või siis suus osalt kuivanud vaht.. või midagi muud võrreldavat. Miski, mis ei oleks teda mitte mingist aspektist üllatanud, mida ta oleks pidanud täiesti normaalseks, mida ta ootas iga kord, kui korterisse sisse astus.
Ja siis ilge jama seoses kiirabi, politsei ja muidugi ajakirjandusega, leida Õhtulehe järgmisest numbrist omaenese pilt.. masendav väljavaade. Pakkida ema surnukeha kilekotti ja mõnes mahajäetud kvartalis kuhugi kaaneta kanalisatsioonikaevu uputada tundus oluliselt parema ideena, kilekott ära, ja politsei saaks omaenese saba taga ajada. Liiatigi oli tõenäoline, et tema enda vägivalla- ja vägistamistunnustega laip leitakse just sellisest kohast. Ehk süstalgi veel leidmishetkel endiselt käsivarres.
Kari ohkas mõtlikult. Suvel oli olnud see hetk, kui ta avastas, et ta rohkem ei taha. Et ta ei soovi edasi loomastuda, otsida koos teiste püdelajudega süstlasse vett kohast, kust isegi koerad ei joonud, kus ainult kodutud vett lasid ja mõni eriline sileaju taarat pesi. Kuid see mõistmine ei olnud piisav, ta oli endiselt tegevuses, tal olid endiselt nõelad, endiselt süstlad, endiselt vajadus, küll vähenenud ja vähendatud, aga siiski. Fentanüül tegi neurokeemilise tasakaaluga sama puhta töö kui korralik lahusti nitrolakiga.
Ta silmitses eemalt lähenevaid tulesid, mis rohkem hõõglampe kui halogeene meenutasid. Nende ees peatus kägistatud summuti plärina saatel vana Opel. See, mida Kadetiks sõimati ja mis oli iidvana juba siis, kui mingi vaene idioot selle endale taasiseseisvumise alguses esimese Lääne autona ostis.
„Kes need sinu tuttavad täpselt on?” uuris Kari teise poole pöördudes.
„Kas sa hindad inimesi auto järgi?” küsis Kristi naeratades, „ma ei arvanud, et sa hoolid.”
„Pigem kahtlustan,” tähendas Kari, „mitte et miski mind üllataks.”
Veerand sajandit vana Opel nelja inimest puu ümber mässimas ammugi mitte. See oli pigem kujutletav ja kindel asi, kui midagi juhtus valesti minema. „Midagi” algas lihtsast alkoholist või kanepist ja lõppes sõidu peal suhuvõtmisega.
Masina uksed vajusid lahti. Välja paistis vaid kaks paari hõivatud, määrdunud ja kulunud teksasid.
„Noh, tulge sisse!” Üle valju mootorimüra võis kuulda inimeste hääli ning tunda kehade ja hingeõhu lõhnu. „Las seelikuga tibin istub ette!”
„Tibin?” küsis Kari enda kõrval seisvalt neiult suud maigutades, „mida sa teinud oled?” Ta libistas keelega üle kihvade ja rõngaste.
„Lihtsalt ole rahulik. Me saame Tartusse.”
„Sa ei tunne mind vist eriti hästi,” nentis Kari, „ja ma jätsin mõõga koju.”
Ta istus autosse ja tõmbas ukse kinni, lääpa vajunud madal iste, millele kotilaadne tumeroheline kate peale tõmmatud, sellest hoolimata tunnetas ta tagumiku all teravaid vedruotsi. Vedas turvavöö peale, silmitsedes armatuurlauda ja kleepse sellel. Üksik pleekinud roheline vahtraleht tagurpidi klaasi all vedelemas.
„Ärge kartke, me ei ole vägistajad, me lihtsalt läheme Tartusse, viskame teid ka ära,” kõneles autojuht, sinakashallide silmadega kõige rohkem üheksateistaastane noormees, näol kohatine paaripäevane habe, ta silmitses Karit. „On ikka nii noorel tibinal palju ketti ja metalli! Ja kus käsi on?”
„Viljakuivatis,” vastas Kari, „kas see asi liigub ka?”
„Liigub küll,” masin võttis meeletu müra saatel kohalt, tunne, nagu oleksid nad kapoti all mootori külge seotud ja vibreerinuks koos sellega või.. arvestades seda, mis tema jalgade kõrvalt autopõrandalt iga mööduva tänavavalgustiga vilksatas.. sõna masendav hakkas oma võlu ja varjundit kaotama.
„Lähete Tartusse peole, jah?” uuris noormees tagaistmelt, Kari silmitsedes enda kõrval olevat inimest, kuidas selle pilk näis justkui tahtmatult liikuvat tema seelikule ja jalgadele.
„Jah,” vastas Kristi vaikselt, „mis siis?”
„Et meie ka,” jätkas tundmatu, kapuutsi ja tumedate päikeseprillidega noormees, kelle paksuna näivas näos olid ainsateks eraldusmärkideks kerge habe, mis puudus küll ühelt väikeselt armilt, ning kühmuline nina, mis nägi välja, nagu oleks seda vähemalt paar korda murtud, „ehk saame koos minna. Samale peole.”
„Ma ei usu, et me samale peole läheme,” sõnas Kristi, „te ei tundu seda tüüpi tegelastena.”
„Noo,” lausus nüüd juht, „tahate sama autoga Tartusse peole saada, aga ei taha samale peole minna? See ei ole ju viisakas.”
„Kristi?” lausus Kari pooleldi hoiatavalt.
„Taavi, kurat! Sa ju lubasid, et viid meid Tartusse ära?”
„Ja sina lubasid minuga peole tulla ja seal vaadata, mis saab. Nii et peole ei tule ja kätte ei anna, mis Tartust me siis räägime?” Noormees naeratas korraks, langetades siis taas pilgu Kari seelikule.
Masina kiirus hakkas järsku langema ning juhikohal istuv noormees libistas järsku käe Kari põlvele seeliku alla.
„Hoia oma käsi endale, kui soovid sellega veel käigukangi nuppu silitada,” sõnas Kari kindlal toonil.
„Vabandust,” tähendas noormees naeratades, „libises.”
„Kuule, ükskäsi!” võis tagaistmelt kuulda inimese häält, „mis su nimi on?”
„Kari.”
„Kari? Huvitav nimi. Kuule, kui sa nii määritud ja metalli täis oled, kuidas sa loodad meest leida?”
„Kes ütles, et ma loodan?” Ta vaikis korraks. „Või üldse tahan.”
„Või nii, ja mis see sul näos on? Pori?”
„Sõjaväe maskeerimiskreem.”
„Ah et sõjaväe.. nii et sulle meeldib sõjavägi? Ja relvad ja.. kord?”
„Võib nii öelda.” Kari vaikis korraks, mõtiskledes noormehe ühemõttelise hääletooni üle. „Kristi, kelle kaudu need su sõbrad on?”
„Me oleme Kristi ja Taaviga väga head sõbrad kohe.” Noormees tagaistmel tõmbas nimetatud neiu oma väite tõestuseks kohe enda haardesse, Kristi ei puigelnud vastu.
„Niisiis?”
„Nad ei olegi nii väga sõbrad, ma olin mingite sellidega väljas ja uurisin võimalust auto peale saada ja siis Taavi astus ligi, tutvustas end, väga viisakalt.. peaks mainima, ning lubas meid ära viia. Kust ma teadsin, et tal mingi tagamõte või ärarääkimise soov on.”
„Kuhu peole me üldse läheme? Taavi?” uuris Kari.
„Ah, on üks koht..”
„Sa ei mäleta jälle, jah?” uuris noormees tagaistmelt, „helista Veiksile ja küsi üle.”
„Mul ei ole kõneaega arvel, saad enda oma anda?”
„Okei,” telefon liikus tagant ette, „aga sina, Kari, jah? Sa oled siin selgelt intelligentsem tüdruk, teeme nii, et kui te peole ei tule, siis tehke veidi