Mitmesaja aasta jooksul õpetasime me oma lastele eelkõige seda, kuidas respekteerida võimu, autoriteeti ja vägivalda. Me ei õpetanud, kuidas lugu pidada teistest inimolenditest.
Perekond kui võimustruktuur
Aastasadu toimis perekond võimustruktuurina. Meestel oli selles absoluutne võim naiste ja täiskasvanutel laste üle. See kehtis ühtviisi nii elu sotsiaalsete, poliitiliste kui psühholoogiliste aspektide kohta. Hierarhia oli vääramatu: mees oli kõige pea, naine temast järgmine – kui peres polnud teismelisi poegi – ja kõige lõpus pojad ja tütred. Abielu edukus sõltus naise suutlikkusest ja valmisolekust oma abikaasale alluda; lastekasvatuse selge siht oli muuta lapsed kuulekaks ja allutada nad võimupositsioonil olijatele.
Nagu kõikide totalitaarsete võimustruktuuride puhul, oli siingi ideaaliks avalike konfliktide puudumine. Need, kes ei nõustunud koostööd tegema, said tunda füüsilist vägivalda või pidid leppima sellega, et nende niigi nappi isiklikku vabadust piirati veelgi.
Neile, kes oskasid kohaneda, pakkus perekond turvalisust, kuid neile, kes oma isiksusetüübilt nii paindlikud polnud, võisid pere ja selle toimimismudelid mõjuda ülimalt kahjustavalt. Need, kes kannatasid ja kellel avaldusid haigussümptomid, allutati nii pedagoogide kui psühhiaatrite ravile, et harjutada nad kärmelt uuesti võimustruktuuri reeglite järgi elama.
Kui pereisad ja lapsevanemad üritasid „korda teha“ naisi või lapsi, kes ei suutnud oma tundeid vaka all hoida, soovitati neil näidata sealjuures üles mõistmist, armastust ja otsusekindlust, kuid mitte oma võimust loobuda. Tulemuseks oli, et paljud naised ja lapsed suunati (sageli korduvalt) raviasutustesse ning neid sunniti võtma ravimeid.
Loomulikult on see kirjeldus ühtaegu ebatäielik ja ebaõiglane. Küllap oli traditsioonilises pereelus ka mõndagi nauditavat. Inimesed armastasid üksteist. Neile, kes suutsid edukalt kohaneda, sai osaks erilist liiki turvalisus, mida kogevad totalitaarsete ühiskondade reeglitega kohanenud kodanikud.
Mõned meist võivad tunda nostalgiat „vana hea traditsioonilise perekonna“ järele, kuid tegelikult avaldas selline pere harva positiivset mõju indiviidi heaolule ja arengule. Ehk teisisõnu, kui vaadata asja sotsiaalsest vaatenurgast, siis näisid traditsioonilised perekonnad küll sageli edukad, kuid patoloogia, mida need tekitasid, oli pealispinna all lihtsalt peidus.
Alles 19. sajandi lõpupoolel hakkasime huvi tundma laste kui iseseisvate indiviidide vastu. Alles siis hakkasime aru saama, et laste intellektuaalsete ja emotsionaalsete vajaduste täitmine on nende heaolu ja arengu seisukohalt oluline. Naiste õiguste tunnistamine tuli veel hiljem, 1920. aastatel. Siis hakkasid naised nõudma, et neid võetaks tõsiselt kui sotsiaalseid, poliitilisi ja inimolendeid. Nii muutus perekond 20. sajandi esimesel poolel vähem totalitaarseks, kuid pereelu aluseks olev võimustruktuur jäi sisuliselt samaks.
Traditsioonilise perekonna pärandid avalduvad ka meie keelekasutuses. Need on pärit ajast, kui edukaks peeti konfliktivabu perekondi ja arusaam elutervest perest oli praegusest hoopis erinev. Järgnevalt püüangi ma kaasajastada paljude terminite ja mõistete definitsioonid, mida me lastest ja peredest rääkides kasutame.
Definitsioonid
Kasvatusmeetodid
Kuni 1970. aastate keskpaigani rääkisime me Skandinaavias ülima enesekindlusega lastekasvatusmeetoditest. Uskusime, et lapsed on asotsiaalsed ja sarnanevad oma kalduvuste poolest pigem loomadega. Seetõttu tuli täiskasvanutel nendega rohkesti vaeva näha ja kasutada „meetodeid“, mis tagavad viimaste isiksusliku ja sotsiaalse arengu. Need meetodid võisid sõltuvalt taustaks olevast ideoloogiast olla erinevad, kuid seisukohta, et vaja on kasutada mingeid „meetodeid“, ei seadnud kuni viimase ajani keegi kahtluse alla.
Nüüd, kui me teame, et lapsed on juba sünnist saadik inimesed, on absurdne edasi rääkida mingitest „meetoditest“. Mõelgem hetkeks, millise mulje meie jutt jätaks, kui üritaksime seda seisukohta rakendada täiskasvanute suhetes. Kujutlegem näiteks meest, kes ütleb sõbrale või terapeudile: „Ma olen armunud ühte sihvakasse tumedapäisesse Portugali neiusse, aga mul on temaga probleeme. Kas te saaksite mulle anda mingi meetodi, et mul oleks temaga kergem koos elada?“ Ilmselgelt ei suuda täiskasvanud endale ette kujutada, et nad kasutaksid sellist lähenemisviisi teiste täiskasvanutega suheldes. Kuid just selline oli meie arusaam läbikäimisest lastega alates 18. sajandi algusest.
Kohe, kui lapsed sünnivad, on nad täiel määral inimesed. Teisisõnu, nad on sotsiaalsed, reageerimisvõimelised ja empaatilised. Need omadused ei ole õpetatavad, vaid kaasasündinud. Ent selleks, et need omadused saaksid areneda, on lastel vaja olla koos täiskasvanutega, kes näitavad üles austust sotsiaalse, inimliku käitumise vastu ja annavad asjakohast eeskuju. Mingi meetodi kasutamine suhetes, olgu see milline tahes, on mitte ainult mõttetu, vaid ka kahjulik, kuna see taandab lapsed neile kõige lähedasemate ja kallimate inimestega objektideks. Nii arstide kui teadlaste arvates on käes aeg muuta viise, kuidas me lastega suhtleme. On aeg jõuda subjekti ja objekti vahelistest suhetest subjekti ja subjekti vaheliste suheteni.
Jonniiga
Umbes kaheaastaselt hakkavad lapsed vähehaaval vabanema täielikust sõltuvusest oma vanematest. Nad tahavad iseseisvalt mõelda, tunda ja tegutseda. Meil ei teki mingeid kahtlusi selles, millal see sõltumatuse iga täpselt algab. Ühel hommikul, kui te oma kaheaastast tütart riidesse panete, lükkab ta teie käe eemale ja teatab: „Ise oskab!“ või „Ise teeb!“
Kuidas reageerib sellele enamik lapsevanemaid? Nad ütlevad: „Jäta! Sa ei oska. Anna, ma teen selle korda. Meil ei ole aega hakata nalja tegema!“ Ehk teisisõnu – selle peale, kui lapsed muutuvad sõltumatuteks, hakkavad paljud vanemad jonnima!
Samas näitab see lühike kirjeldus sedagi, kui taibukad on lapsed koostööd tegemisel. Kui lapsevanem reageerib oma kaheaastase tärkavale sõltumatusele vastumeelsuse ja trotsiga, muutub laps ka ise mõne kuuga kas jonnakaks, vastates jonnile jonniga, või siis kaotab initsiatiivi täiesti ja muutub üha sõltuvamaks.
Väikelastel on vajadus saada järjest sõltumatumaks ja enesekindlamaks, see on osa nende arengust. Ainult totalitaarne süsteem võib käsitleda lapse ainulaadse, talle loomuomase isiksuse vaba ja elutervet arengut probleemina. Jutt „jonnakatest“ lastest on võimupositsioonil olijate tüüpiline võte, mille eesmärk on lapsi ohjes hoida.
Teismeiga
Teismeiga on neutraalne meditsiiniline termin, mis on 20. sajandi jooksul omandanud ülimalt negatiivse varjundi. Teismeeaga seostatakse konflikte, lahkarvamusi ja probleeme. Pärast Teist maailmasõda kerkis esile sama negatiivne arusaam ka eelpuberteedist, mis püüdis justkui hoiatada väiksemate laste vanemaid, et probleemid on kohe-kohe ukse ees.
Objektiivselt nähtuna on teismeiga intrapsüühiline (indiviidi sisimas toimuv), psühhoseksuaalne arenguperiood, mis tekitab paljudes kaheteist- kuni viieteistaastastes lastes ebakindlust ja segadust. Kujutelm, nagu võiks see areng iseenesest põhjustada konflikte suhetes, on jama. Konfliktide hulk ja intensiivsus sõltub muuhulgas täiskasvanute endi suutlikkusest teadvustada oma vanemliku rolli muutumist ning viisist, kuidas nad suhtuvad oma lapse isiksuse arengusse tema esimesel kolmel-neljal eluaastal.
Teismeliste mässumeelsus
Teismeea kirjeldamisel kasutatakse tihti militaristlikku ja poliitilist sõnavara: mäss, sõltumatus, revolutsioon ja distsiplineerimatus. Selles pole midagi üllatavat. Võimustruktuuris, milles täiskasvanud esindavad stabiilsust ja panustavad konfliktivaba õhustiku säilitamisse, käsitletakse igasugust progressiivset arengut paratamatult kui rünnakut struktuuri vastu.
Samasugust dünaamikat võime täheldada keskealiste naiste puhul. Kui neil jõuab kätte menopaus, seostatakse iga nende tegu ja meeleolu hormoonidega. See vabastab võimupositsioonil olijad ehk mehed igasugusest vastutusest igasuguste