Traditsiooniline psühholoogia esitab sageli küsimusi inimese emotsioonide kohta. Kui palju armastavad vanemad oma last? Kui palju vihkab poeg oma isa? Kui vihane on tütar oma ema peale? Need küsimused on olulised ses mõttes, et võimaldavad inimestel väljendada oma tõelist valu. Rõhutan, et ma pole veel kunagi kohanud lapsevanemaid, kes oma lapsi ei armastaks, ega lapsi, kes ei tunneks oma vanemate vastu kiindumust. Küll olen ma aga kohanud vanemaid ja lapsi, kes pole suutelised muutma armastavaid tundeid, mida nad üksteise vastu tunnevad, armastavaks käitumiseks.
Esimest korda ajaloos oleme valmis looma ehedaid suhteid, mis kätkevad endas võrdset austust nii meeste kui naiste, nii täiskasvanute kui laste vastu. Kunagi varem pole see nii suures ulatuses võimalik olnud. Võrdse austuse nõue tähendab avatust ja lugupidamist erinevuste vastu, mis omakorda tähendab, et peame loobuma oma senistest arusaamadest selle kohta, mis on õige ja vale üldisemas mõttes. Me ei saa enam lihtlabaselt asendada üht kasvatusmeetodit teisega. Me ei saa enam piirduda oma vildakate seisukohtade pelga moderniseerimisega. Koos laste ja lastelastega oleme me piltlikult öeldes asunud kaardistama täiesti uut territooriumi.
Järgnevatel lehekülgedel esitatud lood ja näited on mõeldud selleks, et ärgitada inimesi eksperimenteerima. Need pole mõeldud orjameelseks kopeerimiseks. Lapsevanemad pole mitte ainult eri soost, vaid ka erinevad inimolendid, kes toovad endaga koosellu kaasa täiesti erineva varasema pereelu kogemuse. Samas on neil palju ühist. Me kõik oleme juba lapsena õppinud, et on väga mitmeid mooduseid luua suhteid teiste inimestega ning et ainult mõned neist moodustest on tõhusad. Liitumine uueks pereks annab meile võimaluse õppida kõike seda, mida meil polnud võimalik õppida oma esimeses peres. Kui ma ütlen, et lapsed on asjatundlikud ja targad, siis mõtlen ma, et nad suudavad meile õpetada seda, mida meil on vaja õppida. Nad annavad meile tagasisidet, mis võimaldab meil endas üles leida oskused, mille olime vahepeal kaotanud, ja aitavad meil loobuda tulutuist, mittearmastavatest ja ennasthävitavatest käitumismustritest. Selleks, et oma lastelt sellisel moel õppida, on vaja hoopis enamat kui lihtsalt nendega demokraatlikult rääkida. See tähendab, et me peame suutma arendada lastega dialoogi, mida paljud täiskasvanud ei suuda pidada isegi teiste täiskasvanutega: dialoogi, mis põhineb vastastikusel austusel.
Enne raamatu põhiosa juurde asumist tahaksin lähemalt selgitada mõnda oma teooria põhipunkti. Esiteks rõhutan tõsiasja, et igaüks meist peab ise leidma oma viisi, kuidas tegutseda nii, et see oleks kõige kasulikum nii meile kui meie lastele. See ei tähenda, et kõik moodused oleksid samavõrra head või et asju võiks teha ükskõik kuidas. Ma viitan raamatus läbivalt teatud kesksetele põhimõtetele, mis igaüks eraldi ja kõik kokku moodustavad kriteeriumid, mille järgi saame hinnata oma tegude tõhusust.
Samuti viitan ma sageli võtetele, mida on kasutatud ajaloos varem. Ma nimelt usun, et enamikul inimestel on endast ja oma tegudest parem aru saada siis, kui kasutada ajalugu peeglina.
Lõpuks tunnen ma muret, et mõnele lugejale võib jääda mulje, nagu püüaksin ma neid selle raamatu kaudu kritiseerida. Meie ajajärgule on omane kiiresti ohvrid välja selgitada ja süütunnet tekitada, seetõttu võib paljudel meist tekkida tunne, nagu oleks ka see raamat kriitiline. See pole aga kindlasti minu eesmärk.
1
Pereväärtused
Tänapäeva pered on jõudnud ainulaadsesse arenguetappi. Põhiväärtused, mis on olnud pereelu alustalaks rohkem kui kakssada aastat, on paljudes ühiskondades murenemas ja muutumas. Skandinaaviamaades olid muutuste esirinnas naised, kes said innustust sotsiaalse seadusandluse uuendustest ja heaoluriigi mugavustest. Mõnes teises riigis on sellele arengule tõuke andnud kodusõda või majanduslikud raskused.
Muutuste ulatus on erinev, kuid nende põhjus sama: hierarhiline, autoritaarne perekond, mille eesotsas on matriarh või patriarh, on kadumas. Maailma lõikes võib kohata väga erinevaid perekonnatüüpe. Mõned neist üritavad meeleheitlikult „vanade heade aegade“ standardeid säilitada, teised aga katsetavad uusi ja tõhusamaid kooseluvorme.
Vaimse tervise edendamise seisukohalt on põhjust pidada neid muutusi igati teretulnuteks. Traditsioonilised perestruktuurid ja mitmed nendega seotud pereväärtused mõjusid nii lastele kui täiskasvanutele laastavalt, nagu näeme ka alltoodud näidetest.
Isa, ema ja kaks poega vanuses kolm ja viis aastat on just lõpetanud jäätise ja koogi söömise. Ema võtab salvräti, sülitab sellele, haarab noorema poisi lõuast kõvasti kinni ja hakkab tema suud pühkima. Poiss tõstab protesti ja pöörab näo ära. Ema haarab poisi juuksetutist ja sisistab vihaselt: „Üleannetu laps!“
Vanem vend vaatab toimuvat pealt ja teeb grimassi, kuid ainult hetkeks. Seejärel kangestub tema nägu neutraalseks maskiks. Ka isa näib vaevatud, kuid pöördub siis äkki ärritunult naise poole: „Kas sa ei saa siis poissi korrale kutsutud? Miks ta peab alati sellist jama tekitama!?“
Selleks ajaks, kui nad kohvikust lahkuvad, on poiss end kogunud. Vaateaknaid silmitsedes märkab ta ühes poes uutmoodi mänguasja ja osutab innukalt sellele. Ta tahab, et ema ka vaataks. Ema on juba veidi eespool. Ta pöörab tagasi, haarab poisil käsivarrest ja rebib ta eemale, heitmata mänguasjale pilkugi. Poiss hakkab nutma, anudes, et ema siiski vaataks, kuid ema otsus väljuda olukorrast võitjana on kõigutamatu. „Tee oma nägu korda,“ kordab ta vaid järjekindlalt.
Välikohvikus istub kaks noort abielupaari. Ühel paaril on kaasas umbes viieaastane poeg. Pere tahab pärast ostutiiru tassi kohvi juua. Ettekandja ilmumise peale küsib ema pojalt: „Meie võtame kohvi, mida sina tahad?“
Poiss kõhkleb hetke ja ütleb: „Ma ei tea.“
Ärritunult lausub ema ettekandjale: „Tooge talle õunamahl.“
Kohv ja mahl jõuavad kohale ja mõne aja pärast ütleb poiss viisakalt ja ettevaatlikult: „Ema, kui võimalik, siis ma tahaksin ikkagi parem kokakoolat.“
„Miks sa siis kohe ei öelnud!“ vastab ema. „Joo aga oma mahla!“ Ise ütleb ta aga ettekandjale: „Poiss muutis meelt. Andke talle kokakoola sidruniga, siis saab ometi kord rahu!“
Poiss istub umbes kümme minutit rahulikult ning täiskasvanud vestlevad omavahel. Äkki vaatab ema kella ja ütleb poisile kurjalt: „Joo oma koka lõpuni!“
„Kas me hakkame minema?“ küsib poiss silmanähtava innuga.
„Jah, me peame nüüd koju kiirustama. Joo oma jook lõpuni!“
Poiss kulistab joogi suurte sõõmudega alla. „Valmis, ema,“ ütleb ta rõõmsalt. „Tegin ju kiiresti?“
Ema ei tee temast väljagi ja jätkab vestlust teiste täiskasvanutega. Taas istub poiss mõnda aega vaikselt. Poole tunni pärast küsib ta ettevaatlikult: „Ema, kas me hakkame varsti koju minema?“
„Pea suu, jõnglane!“ plahvatab ema. „Veel üks sõna ja sa lähed kodus otsekohe voodisse. Said aru!?“
Poiss vakatab ja tõmbub endasse. Teised täiskasvanud vaatavad poisi emale tunnustavalt otsa ja poisi isa asetab käe toetavalt naise käsivarrele.
Vanaema ja kaks lapselast – neljane poiss ja kuuene tüdruk – ootavad bussi. Poiss sakutab vanaema mantlist ja ütleb: „Vanaema, ma tahan pissile!“
„Praegu ei saa,“ vastab vanaema. „Me peame kõigepealt koju minema!“
„Aga mul on hirmsasti vaja,“ ütleb poiss.
„Vaata ometi oma vanemat õde, kui suur ja mõistlik tema on,“ ütleb vanaema.
„Jah, aga mul on tõesti juba hirmus häda!“
„Kas sa ei kuulnud? Sa saad oma häda siis ära teha, kui