Ruumiline kujutlusvõime on vajalik ka selleks, et koostada asjade paiknemise kohta mentaalne kaart. Seda võimet kasutame näiteks oma kirjutuslauda koristades või meenutades, kuhu võtmed panime. Barbaral läksid kõik asjad pidevalt kaotsi. Kuna tal puudus mentaalne kaart asjade paigutusest ruumis, unustas ta kohe kõik asjad, mis nägemisulatusest kadusid, mistõttu ta hakkas asju „kuhjama”, et hoida kõiki asju mängides või õppides enda ees hunnikus, ning oma kappe ja sahtleid hoidis ta avatuna. Õues eksis ta alati ära.
Samuti oli tal „kinesteetiline” probleem. Kinesteetiline taju võimaldab meil tajuda oma keha ja jäsemete liigutamist ruumis – see võimaldab teadlikult oma liigutusi kontrollida ja koordineerida. Samuti aitab see meil esemeid puudutades ära tunda. Barbara ei tajunud üldse, kuidas tema vasak jalg ja käsi liiguvad. Ta oli küll iseloomu poolest rüblik, kuid kohmakas. Ta ei suutnud mahlaklaasi vasakus käes hoida, ilma et sellest maha oleks loksunud. Ta komistas ja kukkus sageli. Trepid olid tema jaoks ohtlikud. Samuti oli tema vasaku kehapoole puutetundlikkus vähenenud ning ta tegi sellele küljele pidevalt viga. Ta õppis küll autot juhtima, kuid pidevalt tekkisid situatsioonid, kus auto vasak külg sai mõlkida.
Lisaks oli tal nägemispuue. Tema nägemisulatus oli nii kitsas, et kui ta vaatas raamatu lehekülge, nägi ta korraga ainult paari tähte.
Aga need ei olnud tema kõige halvavamad probleemid. Kuna see osa tema ajust, mis aitab mõista sümbolitevahelisi seoseid, ei töötanud korralikult, oli tal raske grammatikast, matemaatilistest mõistetest, loogikast ning põhjusest ja tagajärjest aru saada. Ta ei suutnud teha vahet „isa vennal” ja „venna isal”. Kahekordse eituse tähendus jäi tema jaoks mõistetamatuks. Ta ei tundnud kella, sest ei mõistnud seieritevahelist seost. Ta sõna otseses mõttes ei suutnud teha vahet oma vasakul ja paremal käel, sest lisaks ruumilise kaardi puudumisele ei mõistnud ta ka „vasaku” ja „parema” omavahelist seost. Ainult tohutu vaimse pingutuse ja pideva kordamise tulemusena õnnestus tal õppida sümboleid üksteisega seostama.
Ta ajas b ja d ning q ja p omavahel segamini, luges „was” asemel „saw” – ta luges ja kirjutas paremalt vasakule. Ta oli paremakäeline, aga kuna ta kirjutas paremalt vasakule, määris ta kogu teksti ära. Õpetajad pidasid teda rahutuks lapseks. Kuna ta oli düslektik, tegi ta lugemisel vigu, mis läksid mõnikord kalliks maksma. Barbara vennad hoidsid vanas ninatilkade pudelis oma katsete jaoks väävelhapet. Barbara otsustas ükskord hakata endal nohu ravima, aga luges pudelile pandud uut silti valesti. Ta lebas voodis ja tundis, et põsekoobaste suunas voolab midagi väga valusat, aga tal oli liiga häbi, et emale oma järjekordsest äpardusest rääkida.
Kuna ta ei suutnud põhjusest ja tagajärjest aru saada, siis tegi ta sotsiaalses plaanis veidraid asju, sest ei osanud käitumist tagajärgedega seostada. Lasteaias ei suutnud ta mõista, miks ta ei või suvalisel ajal oma rühma juurest lahkuda ja oma vendade koolitundi sisse marssida, sest vendade kool asus ju samas majas. Ta suutis matemaatilised tehted küll meelde jätta, aga ei saanud matemaatilistest mõistetest aru. Talle jäi küll meelde, et viis korda viis on kakskümmend viis, aga ta ei saanud aru, miks. Õpetajad andsid talle seetõttu lisaülesandeid ja isa õpetas teda tundide kaupa, kuid asjatult. Barbara ema koostas tüdruku jaoks pataka kaarte, mille ühele küljele oli kirjutatud lihtne matemaatikaülesanne ja teisele küljele vastus. Kuna Barbara ei saanud ülesannetest aru, otsis ta endale istumiseks koha, kus päike paistis paberist läbi, nii et ta nägi teisele küljele kirjutatud vastust. Kõik püüdsid aidata tal olukordadega toime tulla, kuid see kõik ei aidanud tema probleemide põhjust lahendada, ning muutis olukorrad veel piinarikkamakski.
Barbara tahtis meeleheitlikult tubli olla, mistõttu ta algkooli ajal veetis lõunatunnid ja õhtuse aja asju pähe tuupides. Keskkoolis olid tema õppetulemused äärmiselt ebaühtlased. Ta õppis oma puuduste kompenseerimiseks mälu kasutama ning suutis tänu pidevale harjutamisele lehekülgede kaupa fakte pähe õppida. Enne kontrolltöid ta palvetas, et need oleksid faktipõhised, teades, et siis saab ta tulemuseks 100 %; kui eksam või kontrolltöö põhines seoste mõistmisel, sai ta enamasti tulemuseks 10–15 %.
Barbara ei mõistnud, mis parasjagu toimub – ta sai alles pärast millegi toimumist aru, mis sündinud oli. Ning kuna ta ei saanud aru, mis tema ümber praegusel hetkel toimub, meenutas ta tundide kaupa minevikus toimunut, et segadust tekitavaid kilde kokku panna ja mõistetavaks üldpildiks muuta. Ta pidi lihtsaid jutuajamisi, filmidialooge ja laulusõnu oma peas kakskümmend korda kordama, sest lause lõppu jõudes ei suutnud ta meenutada, mida lause algus tähendas.
Tema emotsionaalne areng kannatas selle kõige tõttu. Kuna tal oli loogikaga probleeme, siis ta ei suutnud ladusa jutuvestja kõnes tabada vastuolusid ning ta ei olnud kunagi kindel, keda võib usaldada. Tal oli raske sõprussuhteid sõlmida ja ta ei suutnud samaaegselt mitme inimesega suhelda.
Kõige enam piinasid teda aga pidevad kahtlused ja ebakindlus absoluutselt kõige suhtes. Ta tajus igal pool tähendust, kuid ei suutnud sellest aru saada. Tema motoks oli „Ma ei mõista seda.” Ta ütles endale: „Ma elan udus ja maailm on laialivalguv nagu suhkruvatt.” Nagu paljud teised õpihäiretega lapsed, nii hakkas ka tema arvama, et võib-olla on ta hull.
Barbara kasvas üles ajal, mil praktiliselt mingit abi käepärast ei olnud.
„Sellises väikeses linnas nagu Peterborough 1950ndatel nendest asjadest ei räägitud,” lausus Barbara. „Hoiak oli selline, et sa kas saad hakkama või ei saa. Mingeid eripedagooge ei olnud, kuskil ravispetsialistide ega psühholoogide juures ei käidud. Mõistet „õpihäired” hakati laiemalt kasutama alles kahe kümnendi pärast. Mu esimese klassi õpetaja ütles minu vanematele, et mul on „vaimne tõke” ning et ma ei hakka kunagi samamoodi õppima nagu teised. Midagi täpsemat ei olnud kellegi suust loota. Sa olid kas särav, keskmine, pika taibuga või alaarenenud.”
Kui sa olid vaimselt alaarenenud, pandi sind „tasandusklassi”. See ei olnud aga sobiv koht hiilgava mäluga tüdrukule, kes sai sõnavara kontrolltöödes suurepäraseid tulemusi. Barbara lapsepõlvesõber Donald Frost, kes on nüüd skulptor, lausus: „Barbara oli tohutu akadeemilise surve all. Kõik Youngide peres olid edukad. Tema isa Jack oli Kanada General Electric’u elektriinsener ja leiutaja – tal oli 34 patenti. Oli tõeline ime, kui kellelgi õnnestus Jack raamatu tagant õhtusöögilauda meelitada. Barbara ema Mary leidis, et tema pere saab alati kõigega hakkama ning kui kellelgi on probleem, siis see lihtsalt lahendatakse ära. Barbara oli uskumatult tundlik, alati soe ja hoolitsev, kuid ta oskas oma probleeme hästi peita. Sellest teemast kõva häälega ei räägitud. Sõjajärgsetel aastatel oli inimestel tugev väärikustunne, mis tähendas, et puuetest räägiti sama vähe kui vistrikest.”
Barbara tahtis õppida laste arengut, lootes et suudab seeläbi ka iseendas selgusele jõuda. Guelphi ülikoolis õppides tuli tema vaimsete võimete suur ebaühtlus taas selgelt esile. Õnneks aga tema õppejõud märkasid, et tal on tähelepanuväärne võime laste jälgimise praktikumis panna tähele kehakeelt, mittesõnalisi vihjeid ja märguandeid, ning nad palusid tal tulla seda kursust läbi viima. Barbara arvas ettepanekut kuuldes, et kindlasti on tegemist eksitusega. Mõne aja pärast võeti ta vastu Ontario haridusuuringute instituudi (OISE) kraadiõppesse. Enamik üliõpilasi loeb teadusartiklit korra või kaks, kuid Barbara pidi lugema artiklit – ning viidatud allikaid – harilikult kakskümmend korda, enne kui ta hakkas artikli tähendust enam-vähem mõistma. Ta magas öösiti ainult neli tundi.
Kuna Barbara oli väga mitmes mõttes geniaalne ja äärmiselt võimeks laste jälgimises,